Langi meediaseadus oleks pomm

Ajakirjanikele ja eriti uuriva ajakirjandusega tegelejatele on ülimalt oluline võimalus toetuda vajaduse korral anonüümsetele allikatele. Neilt usalduse alusel saadud info võib aidata leheveergudel või mujal avada avalikkusele väga olulisi probleeme.

Belgia Genti ülikooli meediaõiguse professor Dirk Voorhoof rääkis eilsel Eesti ajalehtede liidu meedia reguleerimise teemalisel seminaril, et ajakirjanike õigust allikate kaitsele toetavad mitmed väga põhimõttelised Euroopa inimõiguste kohtu otsused.

Meediaõiguse asjatundja an­dis seminaril täiesti hävitava hinnangu Rein Langi juhitavast justiitsministeeriumist möödunud aasta lõpus kiirkorras riigikogusse saadetud Eesti oma allikakaitse seaduse eelnõule. Voorhoof hindas, et sellisel kujul pole tegemist eelnõu pealkirjas nimetatud allikakaitse seadusega. „Eelnõus toodud ulatuslikud allikakaitse põhimõtte eiramist lubavad erandid, mille korral saaks ajakirjanikelt nõuda oma info allikate paljastamist, ei lähe mitte kuidagi kokku seaduse pealkirjajärgse eesmärgiga ehk allikakaitse põhimõttega,” leidis ta.

Kehv kord

Voorhoof viitas eriti eelnõus kehtestada soovitavale korrale, et ajakirjanikelt saaks hakata nõudma oma allikate avalikustamist näiteks siis, kui reporter käsitleb kellegi poolt pelgalt ametisaladuseks peetavat infot. Mõis­tagi an­naks Lan­gi eelnõu võimaluse ajakirjanike allikad välja nõu­da, kui kõne­alune info on mõnes asutuses kuulutatud riigisaladuseks.

Ajakirjandusõiguse ekspert leidis, et selline eelnõu on Euroopa inimõiguste kohtu lahendite valguses ennekuulmatu. „See oleks pomm ja düna­miit. Need para­grahvid võtke välja!” ütles ta koha­le­tulnud justiitsministeeriumi ametnike poole pöördudes. Ne­mad omakor­da aga arvasid, et eelnõu eesmärk ongi ajakirjanike karistamine allikat avaldama sundi­misega või vastasel korral kuni aastase vangistusega, juhul kui avaldatud loost ilmneb ametliku info leke.

Sandra Mikli justiitsministeeriumi avaliku õiguse talitusest selgitas, et kuritöid käsitlevad  paragrahvid, mille puhul ajakirjanike allikakaitse ei kehtiks, on valitud eelnõusse väga teadlikult. „Paragrahvid käsitlevad ju ebaseaduslikku info avaldamist. Selliseid kuritegusid ongi muul viisil väga raske uurida,” avas ta eelnõu koostajate eesmärke.

Voorhoof selgitas seepeale, et selline lähenemine on otseses vastuolus ajakirjanike allikate kaitse olemusega. „Info edasiandmises on süüdi ikkagi vaid inimene, kes seda tehes on murdnud oma töölepingut või ametliku saladuse hoidmise kohustust. Riigiorganid peavad ise olema võimelised seda takistama ja vajaduse korral süüdlase välja selgitama,” ütles Voorhoof. Vaid mõni aeg tagasi langetas Euroo­pa inimõiguste kohus olulise allikakaitse alase otsuse ärilehe Financial Times kasuks, sest leidis, et ajakirjaniku sundimine ametisaladust edastanud inimest paljastama läinuks vastuollu väljendusvabadusega. Sunniviisilise paljastamisega võiks kohtu hinnangul kaasneda oht, et ühiskonnaliikmed otsustavad edas­pidi jätta olulise info enda paljastamise hirmus avalikustamata.

Eelnõu tuleb põhjalikult uurida

•• Professor Dirk Voorhoof soovitas ajakirjanike allikakaitset reguleerivat seaduseelnõu kaaluda väga põhjalikult ja kõiki osapooli kaasates.

•• Voorhoofi sõnul tuleks allikakaitse põhimõtteid arutada peale meediaesindajate veel ka kohtunike, aga näiteks ka kodanikuühiskonna esindajatega. „Mittetulundusühingud, mis tegelevad inimõiguste või korruptsiooniga, avaldavad näiteks raporteid ja ka nende tõhusus sõltub tihti eri allikatelt saadud infost,” märkis professor.

•• Olemaks kindel, et kavandatav eelnõu vastab kõigile Euroopa põhimõtetele, soovitas ta riigil küsida eelnõule ka näiteks Euroo­pa Nõukogu inimõiguste direktoraadi ametlikku hinnangut.

•• „Seaduse puudumine on parem kui halva seaduse kehtima panemine,” tõdes Voorhoof.