Langi ajakirjanduse reguleerimise eelnõu tekitab opositsioonis kahtlusi

Sel nädalal tutvustas justiitsministeerium seaduseelnõud, mille eesmärgiks on reguleerida ajakirjanike õigusi ning täpsustada nende vastutust.

Kaks keskset sõnumit selle dokumendi puhul on allikakaitse reguleerimine ning preventiivsete kahjutasude kehtestamine.

Endine teleajakirjanik ning praegune riigikogu liige keskerakondlane Enn Eesmaa rääkis Päevaleht Online’ile, et kui allikakaitse küsimus on ka praegu üsna mõistlikult reguleeritud, siis hoopis rohkem probleeme näeb ta preventiivse kahjutasu võimalikus rakendamises.

„Inimese hea nime kaitsmine on kahtlemata üllas eesmärk, kuid tegu oleks ju uut sorti rahatrahviga, mispuhul tekitab küsimusi ja probleeme selle rakendamine. Muuta tuleks muuhulgas ka võlaõigusseadust,“ lisas ta.

„Suhteliselt raske on täpselt määratleda preventiivse kahjuhüvitise olemust. Ajakirjanike meelest riivab see kindlasti ajakirjandusvabadust ja kaldun arvama, et nii see võibki olla,“ arvas Eesmaa.

Rumm: halvad ajakirjanikud praagib välja töö, mitte seadus

Sotsiaaldemokraatide ridadesse kuuluv samuti meediasektori taustaga riigikogulane Hannes Rumm on seisukohal, et praegune suuresti ajakirjanduse eneseregulatsioonil põhinev allikakaitse kord on ilma ühegi suurema probleemita toiminud.

„Soovitan justiitsministeeriumil mitte parandada neid asju, mis on heas töökorras. Olen senise korra pooldaja ning kahtlen, kas allikakaitset ja laiemalt kogu meie elu on vaja seadustega ära sätestada,“ jätkas ta.

Rumm meenutas, et ta on ka ise ajakirjanikuna töötades paar korda sattunud olukorda, kus anonüümsed, kuid usaldusväärsed infoallikad andnud tema vahendusel avalikkusele teavet riigisaladuse seadusega kaitstud küsimustes.

„Seetõttu on mind pärast info avaldamist küsitlenud seaduse täitmise eest vastutavad kapo ametnikud, kuid allikakaitse põhimõtetele viidates kaitsesin alati oma allika anonüümsust ning oleksin seda vajadusel teinud ka kohtus,“ lisas ta.

„Usaldusväärsed ja head ajakirjanikud käituvad praegugi sama moodi, halvad ja skandaalijanused ajakirjanikud praagib välja, mitte uus seadus, vaid töö ise,“ arvas Rumm.

Koalitsiooni kuuluv IRL-i parlamendisaadik Andres Herkel allikakaitse reguleerimise mõtet kritiseerima ei kipu ning peab seda mõistlikuks plaaniks.

„Usun, et see ei too kaasa suurt anonüümsete allikatega liialdamist, sest üldjuhul eelistab kvaliteetajakirjandus ikka kindlat allikat,“ lisas ta.

Herkel avaldas lootust, et planeeritud muudatusega jääb ajakirjaniku vastutus mõistlikkuse piiridesse.

„Kui on alust karta vastupidist, siis kuulab seadusandja kindlasti ka need argumendid ära,“ arvas ta.

Herkel leidis, et preventatiivseid kahjutasuse juures on olemas nii probleem kui ka pakutud lahendusega kaasnev risk.

„Ühelt poolt olen kõrgel arvamusel Eesti kohtunikkonnast ja usun, et see ei allu poliitilistele mõjutustele. Kui aga kohtunikele antakse väga lai diskretsiooniõigus selliste kahjuhüvitiste määramisel, siis ei saa välistada olukorda, et keegi võib seda rumalalt rakendada,“ lisas ta.

Ministeerium: eelnõu ei piira ajakirjandusvabadust

Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar avaldas arvamust, et kui kohtud saavad õiguse mõista ennetav trahv, võib see võtta väljaannetelt tahtmise mingil konkreetsel teemal edaspidi enam kirjutada ning see piiraks ajakirjandusvabadust.

Justiitsministeeriumi avalike suhete juht Ivi Papstel aga seletas, et see väide ei vasta tõele. Eelnõu kohaselt saab ennetava trahvi välja mõista üksnes juhul, kui tegemist on isiklike õiguste, näiteks inimese hea nime, rikkumisega ning on põhjust uskuda, et seda rikkumist jätkatakse ka tulevikus.

"Siin võib tuua näite, et ajaleht avaldab mõne tuntud inimese kohta valeandmeid ning selle tulemusel läbimüük oluliselt kasvab. Kohus mõistab küll kannatanule välja hüvitise moraalse kahju eest, ent see hüvitis võib olla väiksem kui kasu, mida väljaanne oma looga teenis, mistõttu ongi väljaande jaoks kasulik ka tulevikus selliseid lugusid kirjutada," rääkis Papstel. Eelnõu võimaldaks tema sõnul sellist olukorda vältida.

Kehtiva õiguse järgi ei ole kohtutel õigust ennetavat trahvi määrata ning kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda vaid sellest, et taastada tuleb kahju tekkimise eelne olukord.

Papsteli sõnul arvestab kohus iga konkreetse meediakajastuse puhul, kas kirjutis või saatelõik oli avalikes huvides või mitte. "Kui oli, siis ei saa mõista ka ennetavat kahjuhüvitist," märkis Papstel.

Allikakaitse ei kehti tema sõnul kohtueelses uurimises ja kriminaalmenetluses juhtudel, kui vajalikku informatsiooni või tõendit ei ole võimalik muul kujul saada või see on oluliselt raskendatud ning tegemist on teatud kindlate kuritegude loetellu kuuluvate rikkumistega.

Allikakaitse ei kehti ka juhul, kui ajakirjanikule informatsiooni andnud inimene on teadlikult andnud valeinfot. Siis on ta rikkunud kokkulepet ja vaikimiskohustust ei ole tekkinud. Väärinformatsiooni avaldamise korral on küsimus allika avaldamisest või mitteavaldamisest ajakirjaniku õigus, mitte enam kohustus.

Mõned väljavõtted eelnõu seletuskirjast:

*Kehtiv regulatsioon pole teatud olukordades nii motiveeriv, et panna kahju tekitajat edasistest sama laadi rikkumistest hoiduma. Just nende puuduste ületamiseks on paljudes õiguskordades viimastel aastakümnetel hakatud kahju hüvitamise kohustuse täiendavaks eesmärgiks peale kahju kompenseerimise pidama ka seda, et kahju tekitaja hoiduks edaspidi kahju tekitamisest, sest ta on teadlik, et tekitatud kahju tuleb tal alati ka hüvitada (ennetus- ehk preventsioonifunktsioon).“

*Hea näide on ajakirjanduslikud deliktid (õigusrikkumised - toim.), kus isikuõiguste rikkumise teel väljaande läbimüügist saadav tulu võib oluliselt ületada kahju tekitamise tõttu väljamõistetud hüvitist, mistõttu on majanduslikult kasulikum rikkumisi jätkata. Seetõttu on kannatanul keeruline ka oma õigusi kaitsta, sest väljamõistetav hüvitis korvab küll üheks korraks kahju, kuid kahju tekitamist edaspidi vältida ei saa.

*Allikakaitse sätestamine kas õiguse või kohustusena ei ole kuidagi rahvusvaheliste aktidega kohustuslikuks tehtud ning seetõttu on küsimus pigem riigisiseses valikus.

*Allikakaitse reguleerimine kohustusena toob endaga kaasa ka vastutuse selle kohustuse rikkumise eest. See võib seisneda nii avalik-õiguslikus vastutuses kui ka tsiviilõiguslikus vastutuses nt kahju hüvitamise näol. Avalik-õiguslik vastutus eeldab asjakohase süüteokoosseisu sätestamist. Kui tegemist on ajakirjaniku õigusega, siis ei saa vastutust ette näha.

*Allikakaitse kehtestamine õigusena ei too endaga kaasa sanktsioone ega vastutust. Kuna tegemist on õigusega, siis ei ole välistatud olukord, kus ajakirjanik peab vajalikuks ja põhjendatuks avalikustada allika identiteetidentiteedi.

*Kõnesolevas eelnõus on valitud allikakaitse kehtestamine õigusena, ent erandjuhul ka kohustusena. Kohustus hoida allikat salajas rakendub juhul, kui informatsiooni andnud isik seda soovib.