Ministri kohus

Laar ise asus enesekaitsele, kurvastades Eesti Päevalehe küsimuste tooni üle. Ta ütles, et ministrina on tal kohus tagada Eesti riigile ka edaspidi kaitse iga tema vastu suunatud rünnaku eest. „Seda ma tõesti garanteerin.” Ühtlasi rõhutas ta, et tegemist on erakirjavahetusega. „Tegemist on ühe akadeemilise organisatsiooni siselistiga, kus toimub vaba mõttevahetus,” ütles Laar.
Fjuki sõnul pole aga vahet, mis erakirjavahetusega on tegemist. „Kas hangitakse Moskvast raha või ähvardatakse siin mahalaskmisega. Kõige sellise vastu peavad vastavad organid huvi tundma,” leidis Fjuk. Ta lisas, et kaitseministri töövahendiks on sõna, olgu verbaalne või ülestähendatud, ükskõik kus see ei ole, kui see puudutab inimeste turvalisust, õiguskorda ja ühiskonna mõistuspärast juhtimist. „Opositsioon peaks huvi tundma, kas taoline n-ö privaatne kirjavahetus on kvalifitseeritav üleskutsena omakohtule.”
Eesti Päevaleht avaldas Laarile kirjalikke küsimusi saates ka lootust, et kaitseminister saab oma kirja üle lugedes aru nende sõnade kohatusest ning võtab need tagasi, kuid seda Laar ei teinud.  
Eesti Päevaleht helistas eile veel mitmetele arvamusliidritele, kes pärast Laari kirja ette lugemist esmalt pikalt vaikisid. Seejärel kõlasid sellised repliigid nagu „oh jumal”, „see ei ole võimalik”, „kurat”. Samal ajal soovisid mitmed neist rohkem aega põhjalike kommentaaride andmiseks ja seetõttu oma nimega veel esineda ei soovinud.
„Selles kirjas pole ühtegi mõttekäiku, mille puhul ei tõuseks juuksed hämmingust püsti. On teatud seisukohad, mille puhul lihtsalt ohkad ega tahagi midagi öelda,” nentis üks ühiskonnas väga lugupeetud arvamusliider. Ning küsis, kas tegemist on ikka tõesti sada protsenti Laari enda tekstiga.
„21. sajandi algul on täiesti tülgastav, kui mingisse, olgugi venemeelsesse erakonda kuulumisest järeldatakse soovi tappa kümneid oma igapäevatööd tegevaid inimesi. Veelgi jäledam on lugeda, et kõrge riigiametniku meelest tulebki kurjategija kohapeal kohtuta maha lasta. Me ei ela hundiseaduste aegu,” ütles teine. Ta tuletas meelde, et pildiskandaali ajal õigustas Laar ennast poisikeseliku meelelaadiga. „Mis võib nüüd olla põhjuseks, kui minister kodurahu hoidmise asemel konflikti õhutab, vahepeal on ju täismeheks saamiseks aega küllalt olnud? Mõtlematus, suutmatus oma rolli ja vastutust tajuda, võimetus mõista, mida demokraatia ning võimude lahusus tähendavad, suu ja sõrmede mõistusest ettejooksmine — kõik on viletsad vastused.”

Emotsioonid lokkavad

Kuid oli ka teisiti arvajaid. Kunagine riigikogu liige, politoloog Ivar Tallo Laari sellises kirjas nii suurt traagikat ei näinud. „Inimesed ütlevad emotsioonide ajel igasuguseid asju välja ja seni, kuni need on lihtsalt emotsioonid, ei tähtsustaks ma seda üle,” ütles Tallo.
Kuigi Laari kirjast jääb mulje, justkui Eestis annaks operatiivtaktikalistes otsustes käske minister, rõhutab Eesti Päevaleht, et nii see kindlasti pole. Kaitsepolitsei, K-komando ega politsei ei langeta otsuseid mitte ühegi poliitiku käsul. Nii oli see ka kaitseministeeriumis toimunud operatsioonil, kus politsei andis Drambjanile tungiva soovituse alla anda ka veel ajal, mil politseinikud ise olid tema tule all. Ka Laar selgitas oma eilses vastuses, et kaitseminister ei anna operatiivseid käske politseinikele.
See pole Laari esimene kummaline käitumine. 2001. aasta alguses tuli avalikuks, kuidas toonane peaminister Mart Laar 1999. aasta mais Võrumaal Nursi baasis Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare pildi pihta tulistas. Alguses Laar valetas avalikkusele, et ta pole seda teinud, kuid lõpuks tunnistas, et siiski tegi. 2001. aasta 9. veebruaril tehtud avalduses palus Laar andeks kõigi käest, keda tulistamisloo juhtum ja selle käsitlus oli  isiklikult puudutanud.