Kumu direktor: iga Eesti inimene võiks vähemalt korra meil käia

 •• Hakkasite Kumu juhtima 2009. aastal, mil Eestit tabas majanduslangus, ja sellest tulenevalt seadsite oma peaeesmärgiks senise taseme säilitamise. Kas see on olnud raske ülesanne?

Muuseum on ju üldse traditsioonidega asutus – Eesti kunstimuuseumil olid ka enne Kumu omad traditsioonid, mis sealt edasi kandusid. Ja loomulikult see, mida Kumu oli teinud enne mind. Kumu ilmumine Eesti kultuuripilti oli väga oluline ja ta on andnud palju eesti kunsti rahvusvahelisele mainele ja meie kunstipublikule. Töö sisuline külg pole majanduslanguse olukorras olnud väga keeruline, juba sellepärast, et meil on kõigil kogemus 1990. aastatest. Sel ajal töötasin ma Kunstihoones, kus võimalused olid ka väga piiratud. Kui tead, mis on projektis oluline ja mis mitte, siis on võimalik vahendeid nii planeerida, et asjad tulevad ilusti välja. Kumus ei ole midagi tegemata jäänud. Vastupidi – on toimunud fantastilised asjad. Meie eelmise aasta projektidest John Constable’i näitus, mille saime Victoria & Alberti muuseumist, ja see oli saavutus juba selles mõttes, et suure kunstimetropoli nii tähtis muuseum teeb koostööd nii noore muuseumiga kui on Kumu ja Euroopa mõistes nii noore kunstimaaga kui on Eesti. Ja see polnud lihtne ei logistiliselt ega ka V&A nõudmiste poolest. Meil käisid korraldust ja turvaolusid kontrollimas eksperdid ja pidime tõestama, et oleme nii väärtusliku näituse vastuvõtmiseks valmis. Meiega jäädi väga rahule ja tulime ka rahaliselt selle üsna kuluka projektiga toime.

•• Kumu on algusest peale olnud kaks ühes: rahvusgalerii ja kaasaegse kunsti näitamise koht. Kas ja kuidas on need rollid viie aastaga paika loksunud?

Tegelikult on nad algusest peale paigas olnud. Ega Kumu pole ainuke muuseum, mis töötab nii ajaloolise kui ka kaasaegse kunstiga: Soomes Ateneum töötas väga kaua niimoodi, kuni lõpuks ehitati Kiasma. Hetkel tunneme, et see on meie roll, ja see toimib päris hästi. Meil on neli näitusesaali, kaasaegset kunsti alalises ekspositsioonis me ei näita. Näitusteprogrammis on olnud proportsioon eesti ja rahvusvahelise kunsti vahel päris hea.

•• Tähendab, et käärid selle vahel, mis oleks parema eelarvega Kumu ja mis ta on praegu, pole väga suured?

Pigem on asi selles, et oleme väga pingelise eelarve tingimustes lihtsalt maksimaalselt töötanud, ja kindlasti ka mitte piisava inimeste hulgaga. Selle maja nõudlus on selgunud alles viimastel aastatel, aga neil aastatel pole olnud võimalik koosseise laiendada. Ütleksin, et oleme hiilgavalt toime tulnud, kuid suurendada arenguruumi, kuidas asju sügavuti paremini teha väiksema närvi- ja energiakuluga meie inimestele, on lähemate aastate eesmärk.

•• Kumu manifesteerib ennast elava kunsti muuseumina, kuid elu peab käima ka teoste ees ehk siis on vaja kunstipublikut. Kuidas olete rahul külastajate hulgaga?

Külastajate hulk, mis puudutab näitusekülastajaid ja Kumu enda üritustel osalejaid, on olnud väga stabiilne. Eelmise aasta alguses langes tugevasti meile üritusturunduse (konverentside, seminaride, vastuvõttude) kaudu tulevate külastajate arv, mis mõjutas päris oluliselt külastatavuse statistilist näitajat. Ühelt poolt on see saavutus, et näitusepublik ei ole viimastel aastatel vähenenud, mida väga kartsime. Teiselt poolt tahaks siia ikka rohkem inimesi ja eriti neid, kes selle viie aasta jooksul pole Kumus käinud. Mu meelest oleks tore lähiaastate saavutus, et enamik Eesti inimestest oleks siin vähemalt korra käinud. Et muuseumis käimist hõlbustada, on nii Kumu kui ka Kadrioru loss sellest aastast alates avatud kolmapäeviti kella kaheksani õhtul ja seoses Kumu sünnipäevaga oleme välja töötanud rea vahvaid marsruute, mis peaksid vaatajal võimaldama Kumu võimalusi avastada.

•• Eha Komissarov on öelnud, et Kumus puutusid väga paljud eestlased esimest korda kokku nüüdiskunstiga. Kas on märgata, et nende šokk hakkab vaibuma?

See šokk on põlvkonnaprobleem. Meile tuleb päris tihti teismelisi, tudengeid, alla 30-aastaseid inimesi, kes esimest korda siin olles saavutavad kontakti esmajoones just kaasaegse kunstiga. See on kunst, mis räägib nende ajast ja probleemidest ja on seotud neile loomuliku maailmapildiga. Olen kohanud palju kultuurisõbralikke noori oma poja põlvkonnast, kes ka Constable’i-taolist klassikahitti ei lähe vaatama, aga tulevad just nimelt kaasaegse kunsti näitusele ja leiavad, et see on tõepoolest väga vinge ja cool.

•• Kui suur osa teie publikust on noored?

Publik tuleb meile eri teid pidi – osa noort kultuurilembest publikut tuleb Kumu Ööle ja loodame, et nad tulevad veel tagasi teist korda [näitusi vaatama]. Kumu hariduskeskus tegeleb põhikooliealise publikuga erakordselt aktiivselt. Ja samal ajal täiesti kindlalt käib Kumus noort publikut, kes käib lihtsalt niisama.

•• Näituse „Räägime rahvuslusest” kataloogis mainisite, et Kumu peaks toimima aktuaalsete probleemide käsitlemist võimaldava platvormina. Mis on järgmine probleem, mis teie radari alla satub?

Kui räägime kaasaegsest kunstist, siis üks intrigeerivamaid asju on projekt nimega „Gateways”, mis avatakse 12. mail. See projekt, mida teeme Tallinn 2011 ja Goethe instituudiga, tegeleb elektroonilise kunsti ja võrgustunud kultuuriga ning näitame teoseid, mis on tehnoloogia- ja meediakesksed. Mõnes mõttes on see ebatüüpiline näitus, sest kui pildinäitusel paneme muuseumi seinale pildi välja, siis sellega asi piirdub. Kuid sellel näitusel on teosed väravad hoopis teise maailma: tehnoloogia vahendusel lähme virtuaalsesse keskkonda, kus kunstnik pakub meile midagi välja või peame ise väga aktiivselt protsessist osa võtma. „Gatewaysil” on võimalik kogeda tavapäraselt hoomamatut: näiteks on võimalik laenata näituselt kõrvaklapid ja minna nendega linna ja kuulda helisid, mida tavaliselt ei kuule. Kasutatakse küll täiesti tavalisi tänapäevaseid praktilisi lahendusi, aga kunstnikud vaidlustavad ja esitavad küsimusi nende kohta, on pannud need toimima hoopis teise loogika järgi või leidnud neile uue ja ootamatu kõrvalrakenduse.

•• Kui oluline on Kumule hoida tasakaalu kunstiteadlikkust suurendavate projektide ja populaarsete näituste vahel?

Harida võib ju mitut pidi. Tõepoolest sellega, et näidatakse uusi kunstivõimalusi, aga ka sellega, et näidatakse kunsti, millega Eesti pikaaegne puudulik kunstisuhtlus ei võimaldanud kohtuda. Üheksakümnendate aastate alguses pindade, tingimuste ja sidemete puudumise tõttu see asi alles hakkas liikuma. On väga palju rahvusvahelist kunsti, mida Eestis pole nähtud. See kunst on aga meie kunstielu mõjutanud ja muuseumid tegelevadki selliste fenomenide tutvustamisega. Samuti uurime eesti kunsti, tutvustame seda ja leiame uusi aspekte või toome esile, mida ammu ei ole näidatud – see on ka hariv. Aga kaasaegse kunsti puhul varieerime rasketel teemadel näitusi vaataja poolt kergelt vastuvõetavate näitustega. Mu meelest näiteks videonäitus, mille kureeris Maria-Kristiina Soomre „Kõik saab korda”, võis küll anda julgust kaasaegset kunsti edasi uurida. Lisaks on omamoodi võte, et kui inimene tuleb vaatama näiteks Constable’it, siis äkki vaatab ta sisse ka kaasaegse kunsti näitusele. Kui ta teeb seda eelarvamuseta, siis ta leiab ka sealt midagi. Väga paljud probleemid enese kaasaegse kunstiga suhestamisel on seotud eelarvamustega. Teatud väikekodanlik arusaam, milline kunst peab olema. Loomulikult ka hoiak, et muuseumi tullakse lõõgastuma ja elamusi saama, aga samal ajal on kunstniku missioon maailma mõtestada, ja kui ta tahab parasjagu anda edasi painavat, keerulist sõnumit, ei saa ju seda talle keelata.

•• Siin tuleb mängu jälle see palju korratud puuduliku kunstihariduse küsimus?

Kunstiharidust on saadud piiratult – on põlvkonnad, kes on seda päris vähe saanud. Nõukogude kunstihariduse ja meie kunstitegelikkuse probleem on see, et Eesti kunstimaastik oli nii vaataja kui ka kunstniku poolelt ära lõigatud Teise maailmasõja järgse avangardi arengust. Selle tagajärjel on praegu keskeas ja vanemal põlvkonnal probleeme abstraktse kunsti mõistmisega. See on rahvusvaheliselt läbi töötatud kunstisuund, mis mujal maailmas on müügikunstis üks paremini minevaid asju. Hilise-mad kunstiliikumised on olnud tema laiale populaarsusele vastu suunatud, aga meie vaatajal on ka abstraktse kunsti suhtes tõrjuv hoiak.

 •• Milline näitus on olnud kõige suurem publikuhitt?

Me tegelikult otseselt ei loe, kui palju inimesi käib ühel näitusel, sest ostetakse nn terve maja pilet. Mingeid järeldusi saame siiski teha. Hästi populaarne oli kindlasti vendade Kristjan ja Paul Raua näitus, siis Soome kuldaja näitus Turu kunstimuuseumist ning ajaloolise Poola kunsti näitus Szczecini muuseumist, eelmise aasta näitustest Cˇiurlionis, ja kindlasti Constable.

•• Kumu sai palju usalduskrediiti tänu 2008. aastal võidetud Euroopa muuseumiauhinnale, kuid kas on olnud ka suurnäituste äraütlemisi?

Päris nii ma ei ütleks, aga me oleme ka realistid. On olemas teatav hulk kunsti, mida me mitte kunagi siia ei saa. Kui räägime impressionistidest, van Goghist ja teistest maailmas kõrgelt koteeritud nähtustest, siis need liiguvad muuseumide vahel, kellel on midagi võrdväärset vahetada. Ateneumil, millel on üks van Gogh ja mõned post-impressionistid ja Soome kuldaja teoseid, on tunduvalt pare-mad koostööeeldused. Siin on tõesti küsimus enesetõestamisest ja ka ressurssidest. Lisaks teeb Eestisse kunsti toomise raskeks see, et ühena vähestest Euroopa maadest pole Eestis riiklikku kindlustust. Enamikus maades garanteerib riik juhtivatele kunstiinstitutsioonidele kindlustuse summa, mis tähendab, et selle summa suurus pole probleem, kuna protsentuaalset kindlustusmakset pole vaja teha. Aga meie siiamaani maksame kindlustusfirmale, et saada kindlustus.

•• Mainisite Vikerraadiole antud intervjuus, et riiklikelt muuseumidelt oodatakse, et nad ka ise majandada suudaksid. Milliseid kompromisse see kaasa toob?

See ei ole ju tegelikult ainult Eesti probleem. Kogu maailmas on tendents sinnapoole, et kui alguses oli muuseum täiesti doteeritud asutus, siis nüüd on paine teenida. Isegi siis, kui ei ole pileteid, nagu Inglismaa riiklikes muuseumides, tuleb seal saavutada suuri külastajate arve. Sellel on oma positiivsed ja negatiivsed küljed: külastajate arvu ja ettevõtmiste reaktsiooni jälgimine on väga terve. Veel hullem oleks, kui muuseum oleks sajaprotsendiliselt doteeritud, kuid teeks enesekeskset asja, mis on küll väga kvaliteetne, kuid ei ärata publiku huvi. Suurest külastajatearvust või rahalistest tulemustest huvitatud olemine aitab õppida oma tegevusi publikuni viima. See on tõesti noateral käimine: kui sa teed midagi, mis on hästi populistlik, siis ta toob ainult tulu, aga samal ajal hariv ambitsioon jääb puudu. Teistmoodi halb oleks kitsale ringile suunatud elitaarne sõnum, mis on niivõrd keeruline, et ei lähe samuti kellelegi peale. Kuldne kesktee on vahepeal. Mäng käib sellega, et kord minnakse natuke ühele poole ja siis teisele, aga päris äärmusesse ei saa endast lugupidav muuseum kunagi minna.

•• Milliseid kogemusi ja ideid tõite kaasa Soomest Retretti kunstimuuseumist, mida enne Kumusse tulekut vedasite?

Suurte rahvusvaheliste projektidega töötamise kogemus ja sellega kaasnevad kontaktid sealt kahtlemata tulid. Samuti erakordselt head suhted Soome muuseumidega, mis annavad võimaluse teha koos uurimusel põhinevaid projekte. Retrettis sai hästi palju töötatud ka sponsoritega.

•• Võrrelge Eesti ja Soome kunstielu muuseumi vaatepunktist.

Soome kunstielu on mitmes mõttes palju rikkam, seal on äärmiselt palju muuseume ja kunstimuuseume – kui vaatame juba ainuüksi Helsingi piirkonda. Soomes on vaataja seisukohast hästi palju vaadata ja tuleb palju eri kunstikogemusi. Kui aga räägime näitusetegija seisukohast, siis teha soome kunstniku retrospektiivi on äärmiselt keeruline, sest igas linnas on vähemalt üks maakondlik või linnamuuseum ja tihti ka eramuuseume, mis tähendab, et kunstniku looming on laiali puistatud üle kogu maa. Olulisemate kunstnike teosed on põhiekspositsioonis. Kui Eestis kuulub suurem osa töid kas Eesti kunstimuuseumile või Tartu kunstimuuseumile ja on kirjutamata kokkulepe, et kui keegi mingi teemaga töötab, aitavad teised talle maksimaalselt kaasa ja teevad ka oma põhiekspositsiooni ringi, siis Soomes ei ole see sugugi lihtne, töö juurde kuulub suur veenmine ja kompromisside otsimine. Laenamise mõttes on palju lihtsam töötada Tretjakovi galerii ja Riikliku Vene Muuseumi tüüpi muuseumidega, kellel on tohutult suured esinduslikud kogud, kust nad ei suuda korraga välja panna isegi oma kõige suuremaid hitte. Mis ei tähenda aga seda, et Venemaalt oleks tegelikult lihtne teoseid laenata. Suvel on meil plaanis näitus „Filonov ja vene avangard” Vene Muuseumist, millega just praegu aktiivselt töötame. See on keeruline bürokraatlik protsess.

•• Praegu on kunstielu päris elav, on tekkinud alternatiivseid kunsti näitamise paiku, projektiruume jne. Tihti võtavad suured institutsioonid kogemusi ja ideid üle just alternatiivsetelt, mitte vastupidi. Kas ka Kumu?

Vaieldamatult jälgime kunstimaastikku ja mingisuguste ettevõtmiste puhul kontakteerume ka alternatiivseid suundi esindavate kunstnikega. Suvel oli meil maalinäitus ja seal oli Eha Komissarovil temale väga olulisena tunduvaid momente väga erinevatest eesti kunsti kihistustest. Rahvuslik kunstimuuseum ei saa regulaarselt töötada päris noorte kunstnikega ja neile personaalseid ettevõtmisi pakkuda, aga vaieldamatult on projekte, kus nad kaasa räägivad. Kumu on avatud, aga mitte selles mõttes, et me kunstimaastikul tekkivaid ja veel rabedaid nähtusi näitame või kohe nende suhtes hästi vastutulelikud oleme.

•• Millise pilguga sellistele isetekkelistele ettevõtmistele vaatate, nt eesti kaasaegse kunsti muuseumile EKKM-ile?

Mida mitmekesisem on kunstimaastik ja võimalused kunstnikel ennast teostada, seda toredam loomulikult. See on lava, mis kunstimaastiku edasise arengu määrab. See on kõik äärmiselt positiivne.

•• Kes on järgmine kunstnik pärast Jaan Toomikut ja Ene-Liis Semperit, kes saab võimaluse avada Kumus suur isikunäitus?

Peale Semperit, kes avab näituse oktoobris 2011, on meil plaanis Kaido Ole. Semper, Ole, Toomik – see on neilt selline mid-career-kokkuvõte. Kui rääkida suuremast näitusest, mida meie ruumid eeldavad, siis see [kunstnike valik] on ju tegelikult loogiline. Aga samal ajal on olnud eesti kunstnikke palju konkreetsetel näitustel: Marko Mäetamme, Kai Kaljo, Liina Siibi teoseid.

•• Mis tingimus tagab selle prestiižika võimaluse?

Ikkagi see, et kunstniku looming võimaldaks selle suure, tuhanderuutmeetrise ruumi pingega ja huvitavate teostega ära täita. Ja lõpuks, et midagi on ka selle kunstniku kohta kirjutada selles paksus raamatus, mis me tema kohta välja anname.

•• Kas olete mõelnud ka täiendavate sooduspiletite peale?

Berliinis näiteks on töötutel juurdepääs kultuurile väga soodsaks tehtud. Kumu töötab oma võimaluste piirides. Seal, kus lastakse inimesi tasuta muuseumisse, makstakse riiklikest vahenditest see muuseumile kinni. Meie riik seda praegu ei tee. Oleme mõelnud välja uusi programme: neli korda aastas on meil ühe euro päev, iga suure näituse lõpus saab seda vaatama tulla soodsalt. Vahel muidugi tundub, et äkki inimene ei väärtustagi tasuta asju, kuigi huvi Kumu tegevuse vastu on hästi suur, kahel viimasel aastal on näha, et tasuta päevadele tuleb palju inimesi.

Kommentaar

Leonhard Lapin, Eesti kunstiakadeemia professor

Kumu oli kingitus kogu rahvale

Kumu valmimine viis aastat ta-gasi oli Eesti kultuurielu suursündmus: eelmine sellise mastaabiga kunstitempel valmis Tallinnas ligi sajand varem – Estonia teatrimaja.

Mõlemad on siinsed tähtsamad hooneis kehastunud rahvusliku kultuuri sümbolid ja paradoksaalsel kombel on mõlema maja autorid soomlased. Kui Kumu valmis, kajastas meedia seda kui kingitust kunstnikkonnale, kuigi oma eluajal saavad siin oma isikunäitusi teha vaid vähesed väljavalitud eesti kunstnikud. Kumu oli eelkõige kingitus kogu meie rahvale, sest siin sai esmakordselt näha valitud teoseid läbi kogu lühikese Eesti kunstiajaloo. Näha ka autoreid, kunstiteoseid ja perioode, mida varem üldse näidata ei tohtinud.

Seesugusena on Kumu haridustempel, sest näiteks ei mõista tavaeestlased siiani meie mittekujutavat kunsti, kuna see oli aastakümneteks kuulutatud marginaalseks. Nii eelistavad ka meie kunstikogujad näiteks kolmandajärgulist ja tihti vaid skitsidena saadaval pallaslikku postimpressionismi uuema abstraktsionismi meistriteostele, mis sageli rändavad välismaa kogudesse. Ometigi oli ka Kumu avaekspositsioon problemaatiline, sest üks saal oli pilgeni täis stalinistlikku sotsrealismi, kuid selle kõrval peaaegu puudus väliseesti kunst. Eestis on veel siiani käibel sovetiaegne müüt, et eesti kunsti arendati Jaroslavlis, mitte Stockholmis. Ometigi tehti Venemaal propagandistlikku ajupesu taotlevaid pilte, aga nagu nägime eelmisel aastal Kumus toimunud suurejoonelisel väliseesti kunstinäitusel, arenes just vabas maailmas eesti kunst resonantsis lääne taidega.

Nüüd on uues ekspositsioonis stalinistliku kunsti osatähtsust vähendatud, ent ikkagi leidsin just äsja ekspositsioonist viis Stalini portreed (!) ja umbes 15 „sotsialistliku realismi” laadis propagandapilti, mida ma ei seostaks küll kujutava kunstiga. Kes oskab näiteks nimetada mõnd Saksa rahvusmuuseumi, kus näidataks Hitleri portreid või siis natsionaalsotsialistlikke kompositsioone. See oleks Euroopas skandaal! Avaekspositsioon tõi aga samal ajal väga jõuliselt esile eesti 1960.–1970. aastate avangardi, mis meie laiemale kunstipublikule oli peaaegu tundmatu. Seni tõlgendati meie avangardi kui originaalitsevat boheemkonda, kelle edu läänes seostati nõukogudevastase propagandaga. Nüüd, esmakordselt toodi esile selle kunstnikegrupi esteetilised ja vaimsed taotlused, mis tegelikult viisid eesti kunsti tänasesse päeva, aga mis katkestatud kunstihariduse tõttu on tihti veel raskesti mõistetav.

Ent Kumu tegeleb väga aktiivselt kunstipedagoogikaga – laste ja noortega – ja usun, et sellise kooli läbinud inimesed kujunevad juba lähitulevikus neiks, kes mõistavad ja hindavad eesti uuemat kunsti. Kui Kumu avati, avaldasid mitmedki kriitikat hoone suurele sisehallile, nähes selles elegantses ja valgusküllases ruumis mõttetut raiskamist. Ajapikku on hakatud aru saama, et Kumu on sümbolehitis, ta peab külastajale pakkuma ka arhitektoonilisi elamusi nii väljast kui ka seest. Ka Estonia hoone oli oma aja arhitektuuritippe. Ja nii see on olnud läbi aegade – nii läänes kui ka idas ning kui läheme näiteks naabrite juurde Helsingisse Kiasmat vaatama, siis seal on arhitektuurile „raisatud” veelgi enam. Kumu on ainuke Eestis viimasel kümnendil ehitatud hoone, mis on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu, kuigi kunstitempleid valmib aastas sadu.

Olgem Kumu arhitektuurile uhked! Arhitektuur kui kunst liitub nii teiste visuaalsete kunstidega, mida Kumu pidevalt pakub. Kumu on viimastel aegadel olnud silmitsi finantsprobleemidega. Meie poliitikutel, rahajagajatel, oleks viimane aeg mõista, et eesti rahvus püsib oma iseseisval kultuuril, mis pole globaliseerunud massikultuuri ripats. Kui Soomes algas lama, siis kaks ainsamat valdkonda, kus raha ei kärbitud, olid kultuur ja haridus. Ja soome rahvus püsib uhkelt edasi ning just kriisiajal, kus mõtlemiseks oli aega rohkem, leiutati Nokia. Nüüd, enne valimisi, võiks ka mõni meie erakond lubada, et kultuuriraha enam kunagi ei kärbita, et kultuurihoonete ehitus on prioriteet koos koolihoonetega, mitte aga uhkelt üleslöödud valitsusasutused. See oleks meie kõigi võit! Pidutsegem koos Kumuga!