Kuidas Igor Gräzin lubati ufoga kindlasse kohta viia

Just nii on juhtunud ka riigikogu liikme Aivar Riisaluga, keda on aastaid jälitanud üks naisterahvas. Viimane arvab, et tal on Riisaluga suhe. Alles mõni nädal tagasi läks naine riigikokku ja nõudis sissepääsu. Politseinikud teda sisse ei lasknud. „Kuid ega ta ei jäta. Saadab endiselt pidevalt sõnumeid,” nendib Riisalu.
Eesti Päevaleht palus poliitikutelt kommentaare kohtumistest valijatega pärast seda, kui Ester Tuiksoo rääkis, kuidas Võru ärimees Jüri Luik intensiivselt kontakti otsis. Ei läinudki kaua, kui Tuiksoo Luige tõttu mõjuvõimuga kauplemise kahtlustuse sai.
Teistel poliitikutel nii drastilisi näiteid tuua pole, nagu on Riisalul ja Tuiksool, kuid ilmselgelt vaimsete probleemidega inimesi on oma muredega paljude parlamendisaadikute poole pöördunud. „On üks vend, kes kaebab hommikust õhtuni õiguskomisjonile ühe Tartu kohtuniku peale. Et see on jätnud mingisuguse paberi tegemata. Ja see pull kestab kolm aastat,” kurjustab Reformierakonna poliitik Igor Gräzin.

Kaebused kapo komisjonile

IRL-i liikmele Margus Tsahknale saatis üks anonüümne inimene süstemaatiliselt kirju, kirjeldades detailideni olukorda, kuidas poliitikud on tema vastasmaja keldrisse sättinud üles masina, millega nad täiskuu ajal mõjutavad tema unenägusid, tungivad tema ajju ja kuritarvitavad teda seksuaalselt. „Need inimesed vajavadki abi, meditsiinist ravi. Aga kui nad on anonüümsed — nagu ka see kirjutaja –, siis ei saa neid paraku aidata,” nentis Tsahkna.
Ühel proual oli näiteks ettekujutus, kuidas perearstisüsteem teda jälitab ja tema vara ära tahab võtta.
Üks ilmselgelt jälitamismaania all kannatanud inimene kirjutas pidevalt riigikogu kapo komisjonile ning tahtis komisjoni liikmetega kohtuda. Inimene väitis, et tema järele nuhitakse. Parasjagu, kui ta riigikogu fuajees ühe komisjoni liikmega kohtus, sõitis lossist mööda politseiauto, sireenid huilgamas. Inimene viskus hirmust pikali.
Mitmed omal ajal õiguskaitsega seotud poliitikud räägivad, et läbi aegade on neile tulnud kirju, kus inimesed räägivad, kuidas neid jälitatakse, pealt kuulatakse, kiiritatakse. Selliseid inimesi on sadu. Näiteks üks tädikene väitis, et tema majas elavad inimesed on kõrgete Eesti poliitikute ja õiguskaitseorganite tegelaste sugulased ning sellepärast viidi tema protest kohtus lõpuks nii kaugele, et hoopis tema tahetakse nüüd kohtu poolt hulluks kuulutada.
Tsahkna, kes juhib ka riigikogu sotsiaalkomisjoni, arvab, et nende komisjoni poole pöördub erinevate muredega inimesi ehk kõige rohkem. Enamikule probleemidele püüab komisjon ka lahenduse leida, komisjoni ametnikud teevad selleks kõva tööd.

Tihti küsitakse raha

Gräzin meenutab ka üht lõbusamat lugu 1991. aasta suvest, mil üks süda-Venemaalt tulnud tädikene pakkus talle võimalust — ja seda korduvalt — põgeneda koos temaga ufol Mexico Citysse.
„Tädikene ütles, et inimkonna parimad ajud on vaja päästa ning ufol pidi olema veel ka näiteks Boriss Jeltsin. Mind olevat keegi Eestist soovitanud,” naerab Gräzin.
Tädike kutsus Gräzini kohtumispaika Moskvasse, Tekstilštšiki metroojaama (mis on suhteliselt ebaturvaline kant) kella 20-ks. Kaasa käskis võtta passi ja ütles, et kui Mehhiko viisaga on kõik korras, siis paari nädala pärast tuleb ufo ja viib rahva minema.
Enne Eesti Päevalehe küsimust on lugu meenunud Gräzinile vaid korra, 1991. aasta augustiputši ajal ning siis käis peast läbi mõte: kas tädikene teadis seda?
Keskfraktsiooni liikmel Rainer Vakral on kokkupuuteid „austajannaga” Nõmme linnaosa juhtimise ajast. Vakra rõhutab, et need on lõppkokkuvõttes siiski positiivsed kokkupuuted, sest üle nädala kolmapäeviti vastuvõtul käinud prouaga muutusid nad pea et sõbrannadeks. „Ta oli positiivne ja rõõmsameelne ning lõpuks saime alati oma jutud räägitud mõne minutiga,” meenutab Vakra. Ka andis proua alati teada, kui ta vastuvõtule tulla ei saanud. Tihti saatis ta Vakrale ka kirju ja sai neile alati ka vastuse. Kaval proua õppis ära ka tasuta kirjade saatmise. Linnaosavalitsusest vastuse saanud proua avas ettevaatlikult ümbriku ning pani sellesse oma vastuse. Kirjaga käitus ta nii, nagu see poleks tema ehk adressaadini jõudnud. Nii viiski postiljon selle tagasi linnaosavalitsusse.
Rahalise toetuse küsimusi potsatab riigikogu liikmete postkasti aga väga tihedasti. Paraku ei teata, kas kirja kirjutanud inimene ka tegelikult ikka abi vajab. Siiski tunnistavad mõned saadikud, et mõnikord on nad rahaülekandeid teinud — siis, kui on sisemine veendumus, et see inimene tõesti abi vajab.
Sotsiaaldemokraat Eiki Nestoril oma valijatega muret pole olnud. „Kõik valijad, kes on minuga kohtunud, on sümpaatsed,” kinnitab veteranpoliitik. Nestori sõnul tulevad inimeste mured südamest ja hätta jääd sa siis, kui peaks kuidagi seletama, et see pole riigikogu, valitsuse ega isegi mitte presidendi pädevuses. „Ma möönan, seda on keeruline teha nii, et valija sind usub,” ütles Nestor.
Eestis pole poliitiku ja valija vahel sellist suurt barjääri, kui on suurtes ja vanades riikides nagu Saksamaa või Itaalia. Ning see on hea. Enne Berlusconi tagasivalimist oli Roomas üks konverents. Sellele järgnenud vastuvõtul etendati sõud, kuidas Berlusconi kohtus inimesega tänavalt. „Kogu Berlusconi meedia oli kohal ja üks proua oligi sõna otseses mõttes tavaline inimene tänavalt. Berlusconi kallistas teda kaamera ees ja naine lihtsalt minestas. Tema jaoks oli oma riigi peaministriga kokkusaamine midagi enneolematut. Aga meil pole see enneolematu ja see ongi see, mis teeb meie riigist meie riigi. Nii et pöörduge poliitikute poole ja võtke neil nööbist kinni,” julgustas Tsahkna.