Kreitzberg: õpetajate sektid jooksutavad tunnijaotusplaani liiva

Ja sellise stagnantidest õpetajaskonnaga tahame, et innovatsioon lööks õitsele?
Sellistega võib vaid anaalpartei korruptantidest lurjuste osakaal suureneda.

Oleksin sotside toetaja, kui poleks Kreitzbergi, asjatundjat vaid ühes valdkonnas: demagoogias.

No olgu see Kreitzberg muidu mis ta on, aga seekord on tal küll õigus. Kõik õpetajad võitlevad OMA tundide eest. Ükski ei julge loota vabatahtlikule tundidevõtmisele.
Neis oludes on lahendus vaid see, kui mõni aine õppekavast üldse välja visatakse ja selle kadunukese arvel tunnid ümber jaotatakse. No näiteks maateadus.

Ammu oleks aeg anda gümnaasiumiõpilastele võimalus ise oma õppeained valida. Gümnaasiumis käiv inimene peaks olema juba piisavalt intelligentne, et teada umbeski, mida ta tulevikus teha tahab ja vastavalt sellele ka valida, mille õppimisele ta gümnaasiumis keskenduda soovib.

Või kui leitakse, et Eesti gümnaasiumiõpilased ei ole sedasorti otsuste langetamiseks võimelised, tuleks väga karmi pilguga üle vaadata alg- ja põhihariduse tase, sest see on kindlaks märgiks, et midagi on mäda. Gümnaasiumiõpilane peab olema juba nii arenenud, et suudab teatud otsuseid ise teha ja nende eest vastutada. Tegemist ei ole enam lasteaialapsega, kellele emme-issi või kasvatajatädi näpuga asju ette näitab.

Õpetajad, eriti eesti keele ja bioloogia õpetajad, ei taha uuendada ainekavu, õpimeetodeid. Selle asemele tahavad end nõukogude õpetaja viisil pealepressida.
Gümnaasiumiõpilased oskavad ise teha valikuid.
Kohustuslikk aineid pole üldse vaja. Piisab punktisüsteemist.

Jätaks ikka sektantideks esialgu usklised, religiooni-õpetajad ja sellest kasu nägevad käopojad.
Kuidagi ei saa ju midagi tobedat muidu toppida kui ikka millegi vajaliku arvel.
Bioloogia on muidugi kahtlane värk. Segab, kurask, kaalutlemast ju heade ja veel paremate loomislugude vahel ja õõnestab kohe paksu raamatu esimest peatükki ebademokraatlikult:)

Loll jutt. Harva kui Kreitzbergil ka õigus on. Aineõpetajad ei näe oma nina eest kaugemale ega avaramalt.

Stagnantide kõrval on emakeeleõpetajate seas palju neid, kes juba nõukogude ajak valvasid Tõde.

Keskkooliõpilane saaks valida enda hariduse 2/3 ulatuses ise. Tule taevas appi! Idee peaks olema, et gümnaasium valmistab noori ette ülikooli jaoks ja ülikoolidel on mingisugune mõistuspärane ootus, millised on nende õpilaste oskused, kes sealt tulevad. Minu väeti mõte ei suuda loomulikult ette kujutada, kuidas ma asun ülikoolis endale komplekteerima kursust, kelle kohta ma vaid tean, et nad oskavad natuke matemaatikat, natuke emakeelt ja mingil tasemel 1 võõrkeelt.
See on esimene asi.
Teiseks kuidas need lapsed (jah 15-aastane keskkooliõpilane on nii väga laps kui palju veel laps saab olla) suudavad teha mingit mõttestatud valikut sellest hariduse supist kus sa sisuliselt kujundad endale ise sobiva keskhariduse formaadi.
Ja kolmandaks kus nende udupeente uute ainete jaoks kõik need õpetajad võetakse, seda olukorras kus praegugi on probleeme kohtade täitmisega.

riigikaitse, usundi-, maj.õp.

Ma saan aru , mida õpetada riigikaitse all.
Aga usundi ja majanduse võib rahumeeli kokku tõmmata.
Juba vinged “asjatundjad” on öelnud, et need ained õpetavad üksnes saatusele allumist.
Soovi korral veel tagantjärgi targutamist ja ettenägemine taolistes asjades on võimalik lavastada üksnes tagantjärele.
Milleks ajada noorte inimeste pead paksuks lihtsalt mantrade pähe tagumisega.

Sihukseid asju õpitakse palju edukamalt salajase tarkusena.

Tunnijaotusplaani koostamisest tuleks õpetajad eemal hoida, muidu me jäämegi lõputult vaidlema - igaüks kisub enda poole, nagu luik, haug ja vähk tuntud valmist. Lugesin kunagi Andrew Pollardi ja Pat Triggsi raamatust "Reflektiivõpe koolis", et Inglismaal valmistasid tunnijaotusplaani ette koolivälised inimesed ja see kehtestati parlamendi poolt seadusena. Algul olevat küll kobisemist olnud, aga lõpuks saanud asjad paika. Meil tuleks samuti toimida, muidu jäämegi kohapeale tammuma.

on arvestada õpetajate soovidega, sest neid huvitab ainult isiklik palk. KUid õpilane peab ISA valima gümnaasiumis tõesti 2/3 ainetest. See tähendab, et õpilane õpib seda, mis talle tõesti huvi pakub, mida ta hiljem läheb edasi õppima. Prsegu toimub aga spikerdamine. HIndeid pannakse niisama. Hea õpetaja on see, kelle aines kõigil on neljad ja viied, kuid teadmisi (tõelisi) polegi peale õpetaja mitte kellelgi. Kas tõesti riigil on nii palju raha, et maksta spikerdamise eest. JA siis on õpilane gümnaasiumis ja ei tea üldse, kuhu minna edasi.

Liitu Iseseisvusparteiga! WWW.ISESEISVUSPARTEI.EE

Kui muude erialade inimesed kasutavad rohkem või vähem ratsionaalseid argumente oma soovide toetuseks, siis eesti keele, kirjanduse, rahvaluule ja muude sinna juurde kuuluvate "manuste" eest võitlejad keeravad nagu vanasti öeldi, asja otsekohe poliitiliseks, jutlustades eesti keele erilisusest, rahvusteadusest ja muust sellisest, millele tuleb kinnisilmi raha ja eriõigusi anda, sest muidu on isamaa ja vabaduse ots kohe käes. Sellele lisandub tihti selge vaenulikkus muutuste, teisitimõtlemise, maailmale avatuse ja eriti võõrkeelte vastu. Ühes sõnaga, kes ei saa aru, et meile tuleb rohkem ressurssi anda on see on rahvavaenlane.
Aga selle peale ei suvatseta mõtelda, kuidas reaalteaduste alahindamine ja võõrkeelte väga heal tasemel valdajate vähesus hävitab meie konkurentsivõime maailmaturul. Kehva kvaliteediga toodet või teenust ei vaja maailmas keegi ja konkurents on ülikõva. Ja ilma kõrgtehnoloogilise toodangu või teenuste ekspordita pole riigil varsti raha ei emakeeleõppe, kiirabi ega riigikaitse jaoks. Õmblustöös me hiinlastega nagunii ei suuda konkureerida.
Üksteisele kalevipoja deklameerimise või õigekeelsuse sõnaraamatuga lajatamisega ühtegi tuba soojaks ei küta ja kõhtu ei täida. Iseäranis mitte praegusel ajal.
Nii et tuleks üritada mingit tasakaalu pidada. Aga kuna sektid seda kunagi ei suuda,või täpsemalt ei soovi, siis peaks riigivõimu oma pädevusse kuuluvat sunnijõudu rakendama ja asjad paika seadma. Ja seda igas hariduse astmes.

Nõus. Tuletage meelde, kui täiskasvanud te ise olite 15-aastaselt ja kui paljud teist oleksid endale valinud vabatahtlikult õppeaineks matemaatika? Keemia? Füüsika? Eesti keele? Meenutades oma kooliaegu ja valikuid, mida ise tegin ja mida teised tegid, meenutades oma õpilasi, tuleb ütelda, et valdav osa gümnaasiumiõpilasi valiksid sellsied ained nagu usundiõpetus, moe ajalugu, projektijuhtimine jne, mida iganes kool pakub. Inimene on loomu poolest laisk ja ei taha teha seda, mis on raske. Kui me tahame, et Eesti oleks innovatiivne ja et meie ühiskond oleks teadmmistepõhine, siis pole meil lootust üksikute huviliste najal (keda enamasti friikideks ja nohikuteks sõimatakse) sellist ühiksonda üles ehitada. USA võib ehk endale lubada seda, et ainevalik on vabatajhtlik - tahan, õpin matemaatikat, tahan - ei õpi. Loodetavasti leiab ikka riigi peale nii palju huvilisi kokku, et insenerikohad savad täidetud, programmeerijaid jagub ja füüsikud on ka olemas. Eestis nii ei sa - vaadake, mis valikuid noored vabatahtlikult teevad, kõige populaarsem eriala on haldusjuhtimine, populaarsemad töökohad on pangateller ja kinnisvaramaakler. Ja tulemus on see, et 2/3 täiskasvanutest pöörduvad arsti asemel posija poole ja seavad oma tegemisi horoskoobi järgi. Soovitan lugeda Carl Saganit, enne kui keskaeg tagasi tuleb.

Kohustuslik programm PEAB olema, ja praeguses olukorras tuleb seda pigem suurendada igasuguste pseudo-õppeainete arvelt, kui vähendada. Emakeel - elementaarne. Me oleme olukorras, kus magistrikraadi omandanud inimene ei suuda vigadeta kirjutada, vähe sellest - tal ei tule pähegi, et ta vigu teeb. Loodusteadused - elementaarne. Kaua me neid posijaid ikka toidame, kes energiast toituvad ja auraauke lapivad. Innovatsioon ei sünni iseenesest. Valik peab gümnaasiumiõpilastele samuti jääma, aga pigem 1/3 ulatuses. Meil ei ole ressurssi, inimressurssi lihtsalt raisata nagu suurtel rahvastel.