Kõigi möldrite kuningas teab jahu saladust

Pott mett tõbise turgutamiseks autosse ja teele. Läbi lummavate laante, alla hingematvatest mäeveertest, piki jõulupostkaardilikku jõeveert, kus tee on autolaiune. Üle raja kummarduvad maani lumised puud. Ja veski seisab vete peal, aga veskitööd ei tehta seal… No kuis on? Miks ta telefoni ei võta? Koer on õues heitunud moega.

Uks läheb paokile ja… Zupsman seisab me ees. Täies aus ja hiilguses! Pintsak seljas, viigipüksid jalas. Ahi köeb, värske ajaleht on raiepakul. Ja Aleks hüütav Aleksander hüüab tervituseks patsi lüües, et Viljandimaalt käivad viljajahvatajad ka. Need, kelle jahust Ilvese-proua leibu küpsetab.

Kuid õnnetus kummitab mõtteis ja Ale räägib: „Näh, puusa lõin kõvasti ära ja pea katki. Vastu pead läks kolakas. Parandasin veskit, noh. Läksin redeli peale. Lõi seal pea ringi käima momendiks, kukkusin ja, kurat, kohe puusa peale… Vähe valus astuda, muud pole häda miskit…”

Ja suisa küsimiseta avaldab pikaealisuse saladuse: „No suits ja viin, suits ja viin… need teevad halba! Vend oli viisteist aastat noorem, aga suits ja viin, nii läkski! Kui olin seitse-kaheksa, siis vanemad rääkisid, et suits pole midagi. Mõtlesin, et õige proovin. Isal olid paberossid valmis tehtud, tubakas sees ja. Võtsin, tõmmasin poole ära, vaatasin… midagi maiku ei ole. Jätsin järele. Olen kirjandushuviline ka ja olen lugenud, et see viin pole õige asi, kui hakkad võtma, siss lahti ei saa...”

Ale kirtsutab nägu, nagu oleks mingi hästi kole asi suhu sattunud. Nii jubeda näo teeb Ale viinale mõeldes.

Tubli tervise tunnismärgina käis Ale hiljuti autojuhiluba vahetamas. Nojah, silmal on küll hall kae peal, aga ega see sega sõitmist. Saigi uued load – kümne aasta peale. Nii et kui ta on sada viis, peab uuesti vahetama. Täna kõkutab selle nalja peale naeru. Aga Nivat kuuri all on Alel hädasti vaja – kuis muidu kas või poodi saada.

Oodatud küsimus

Ale köögi varnas ripub jahune vatijope, möldrile sama vajalik kui kirurgile skalpell või reporterile pastakas. Kord-kaks nädalas, kui õue peal on suuremat kolistamist kuulda, lükkab Ale selle ülle ja läheb veskilistele pika sammuga vastu. Loomulikult pole enam seda möllu, mis vabariigi taassünni järel. Siis ei mahtunud veskilised õuele äragi. Kunagi oli ümbruskonnas kaksteist veskit, nüüd hoiab Ale ainsana oma sada nelikümmend aastat vanas veskis möldriametit au sees. Võib kindel olla, et kui möldritele valitaks kuningat, saaks selleks ainult Ale. Mees ise köhatab selle peale tagasihoidlikult ja pakub hoopis kohvi.

„Olen tähele pannud teisi möldreid ka, kes kõrges eas. Äkki jahutolmu pärast, see ei ole sugugi kahjulik! Paistab hoopis kasulik olevat. Kogu elu tolmu sees hingamas, hullu ei miskit,” räägib Ale.

Aga kõige tähtsam on ju rääkimata, see, kuis Alest veskimees sai. Tundub, nagu möldrihärra oleks küsimust oodanud. Lööb rusikaga raksti lauale ja alustab pooleteisetunnist monoloogi. Loeb üles patsahkami sugulasi mitme põlve tagant, ilmatuma hulga sündmusi läbi poole sajandi. Vahetevahel vaatab otsa, pragab, et liiga palju küsimustega vahele susin.

Lühidalt on jutt järgmine: „Isa vennal Oskaril, sel vanapoisil, oli ärimehe vaimu, tal oli leivatööstus Nõmmel ja ilmatuma hulk raha. Tahtis siia veskit osta ka. Sellest taheti miljon senti saada, aga onu Oskaril, sellel vanapoisil, oli ärivaimu, tingis 600 000 peale alla, sai kätte. Tal oli raha ikka küllaga, poolteist miljonit. Aga oli kaval ja kide ka. Ja kui ta siia tuli, siis vanapoisil oli siin üks pruut. Vanapoiss pidas temaga plaani, aga ei võtnud pruuti ära, pruut oli kolmkümmend, tema ise oli viiskümmend, aga vanapoiss tahtis ikka plaani pidada. Oli maru ettevaatlik. Ei tormanud kuhugi, pidas neli-viis aastat plaani. Niikaua pidas plaani, kuni pruut ära võeti. Ja kui vanapoiss hakkas surema, pärandaski selle veski mulle.”

Aga see Zupsmani nimi, saan pika meenutuse vahele siiski pärida. Äkki möldriisand on juudi päritolu? Ale suu on naerul: „Käivad siin jah veskil, küsivad, et kes, kurat, oled, eestlane pole sa ju küll mitte. Aga olen uurinud: Rootsi sõjast jäi vigase jalaga sõdur maha Räpina paruni juurde. Abiellus paruni teenijaga, parun kinkis neile ühe madala koha. Madalat kohta nimetati sopiks või zopp’iks. Kui nimesid panema hakkas, andis parun talle Zupsmani nime. Üks Zupsman oli sõja järel Tallinna autoinspektsioonis. Ma ostsin temalt mootorratturi loa, eksamit tegemata. Sada rubla tuli maksta. Aga siis aeti ta sealt ära… ülikooli liiklusala lektoriks.”

Veel enne, kui Ale jõuab enne uue meenutustevoo algust hinge tõmmata, pärin, kas tal naist pole olnud. Poolteist tundi väntorelina laulnud mees on natuke kimbatuses: „Ei ole jah… Sihuke virvarr on kogu aeg olnud, et...” Keerab asja mujale: „Kuule, kõik see jutt tuli mul väheke segane vist välja.”

„Ei ole hullu, ma veidi kohendan,” luban julgesti. Ja Ale silmad löövad jälle särama: „Olgu siis pealegi – ma siis ütlen paar sõna veel!”

Ale järgmine monoloog on kõigest 23 minutit pikk ja räägib veski ümber eelmise sajandi neljakümnendail sündinust. Resümee: „Ühesõnaga, nelikümmend üheksa tulin siia ja siia olengi jäänud. Ja see veski treppidest käimine on kui treening, kui ka suitsu ja viina ei pruugi, siis saad ikka hakkama…”

Väsimus kallal

Lumelaamas puud kummarduvad lahkuja ees üle tee. Aga eelkõige vist tänutäheks Alele, mehele, kes on möldriametit au sees hoidnud. Kõrvus lööb kõlama Ale lemmiklaul, kus on read: „Oh tule, noor ja tugev mees, ja vaata ringi veski sees.” Aga ka need: „Veskimees on väsinud ja veskikivid kulunud…”

Lahkujat jäävad kummitama Ale sõnad, selged, kuid veidi vähe helged. Öeldud natuke krigiseval häälel kui vanade veskikivide vahelt: „Noori võtta siia pole. Vennapoegi kaks, aga paistab, et nad pole veskist huvitatud. Neil Tartus firma, kohe saab raha kätte, aga siin pole kiiret tulu… Ega ma enam neid veskilisi nii väga taha ka. Tahan rohkem prii olla. Peale üheksakümne viit tuli väsimus peale. Enne olin võimas mees, tegin veskis remonti, parandasin müüre, tegin kõike. Aga nigu sai 95 täis, läks lust ära. Näed, nüüd kukkusin redeli pealt ja… Pea on katki ja puusa lõin hullusti ära…”

Kui ma oleksin president, annaksin Alele ordeni. Selle eest, et… ta on… noh, Ale, kõik ju Võrumaal teavad, kiidavad. Millegipärast hakkab hinges kõlama Bachi orel, kõiksuse sümbol.