Kohus kuulutas välja Herman Simmi pankroti

kaua võib neid simmi pilte veel lehest vahtida. Ausalt, mesimagus ja antipaatne inimene.Palun, ärge promoge teda enam. Ta on riigireetur!

Ted Gup.Auraamat.CIA agentide salaelud ja salastatud surmajuhtumid.Mäletan,kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin.Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein.Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti.Vasemal seisis riigilipp,paremal CIA oma.Astusin lähemale.Tähtede kohale olid raiutud sõnad:"LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS,KES KODUMAAD TEENINDADES OMA ELU OHVERDASID".Tähti oli viie rea jagu.Lugesin need ükshaaval kokku.Ühtekokku kuuskümmend üheksa tähte.Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast.Kast oli lukus.Selles oli mingi raamat.Seda nimetati auraamatuks ja peeti angentuuri nii pühaks,nagu sisaldaks selle köide kildu õnnistegija risti küljest.See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat.mille avatud lehtede vahel oli torgatud punutud must järjehoidja,tutt otsas.Raamatusse olid korralikke mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad.Kahekümne üheksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi.Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid,olid ainuld tähed.Nelikümmend nimetut tähte,väikesed nagu trükisrfti tärnid,igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri.Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul."Kes peituvad nende tähtede taga"?küsisin ma endalt.Kus ja kuidas nad hukusid?millised missiooni nõudsid nende elu

CIA peadirektor George Tenet:mälestusseina taustal peetud kõne oli mõeldud ka vastuseks igast küljest tulevale kriitikale.Kahtluse alla olid seatud nii Agentuuri missioon,suutlikus kui ka usaldusväärsus.Päev enne mälestusteenistust ilmus Washington Postis artikkel pealkirjaga:"CIA ei märganud India tuumakatsetusi,ütlevad USA ametiisikud".Selles öeldi,et sateliidifotodelt võis näha märke ettevalmistusest tuumakatsetusteks,kuid CIA-st polnud selle kohta vähimatki hoiatust tulnud.Kongress ja Valge Maja olid hämmelduses,Järgnesid luure uued äpardused.1998.aasta 20.augustil andsid Ühendriigid raketilöögi al-Shifa keemiatehasele Sudaanis.Rünnak korraldati CIA teadete põhjal,mille kohaselt tehase juurest võetud mullaproovid tõendasid ümberlükkamatult,et seal valmistatakse keemiarelvi komponentne.Mõni päev pärast purustavat raketirünnakut hakkasid eraviisiliselt distantseeruma otsusest,mille vigasus järjest ilmsemaks muutus.Veelgi hullem ootas ees.1999.aasta 7.mail,NATO Jugoslaavia-vastase rünnaku kõrgpunktis,heitsid USA lennukid laserjuhtimisega pomme ühele Belgradi hoonele,mida väideti olevat Riigihangete Föderaalameti hoone.Nii väitsid CIA kaardid ja luureandmed.Tegelikult selgus,et selles majas asus juba aastaid Hiina Rahvavabariigi saatkond.Rünnakus sai surma vähemalt kolm inimest.20 inimest sai vigastada.Peking oli vihast sinine.See oli välispoliitiline katastroof ja luure suurim võimalik läbikukkumine.CIA George Tenetil jäi üle vaid"valeinformatsioonile"vi idata.Juhtunut võimeldasid skandaalsed uudised hiinlaste spionaaZist USA tuumalaboratooriumides ja Ameerika kõige olulisemate saladuste hulgiviisilisest vargusest.Rahva usaldus Agentuuri vastu õõnestas ka rida ametkonnasiseseid reetmisjuhtumeid

.Arvatakse,et CIA ohvitseri Aldrich Amesi reetmise tõttu hukati vähemalt tosin Agentuuri teenistuses olnud välismaalasest agenti.CIA töötaja Douglas F.Groat üritas Agentuuri raha välja pressida,nõudes miljon dollarit lubaduse eest mitte avaldada,kuidas Ühendriikide ametiisikud rahvusvahelisi kõnesid pealt kuulasid.Kõrgem CIA ohvitser Harold James Nicholson lasi samuti end Moskval ära osta.Süstemaatilisest salastamisest hoolimata-ja võib-olla tegelikult just sellepärast-ei suutnud CIA oma kõige olulisemaid saladusi kaitsta."Kui me hambaharju ja teemante ühesuguse rangusega valvame,"tähendas kord endine nõunik rahvusliku julgeoleku küsimustes Mc George Budy,"hakkame vähem hambaharju ja rohkem teemante kaotama."Justnagu selle tõestuseks oldi sunnitud isegi endine CIA peadirektor John M.Deutch julgeolekuküsimustes mitteusaldusväärseks tunnistama,kui 1999.aasta suvel,et selgus,et ta oli oma kaitsmata koduarvutisse olulisi riiklike saladusi sialdavaid materjale kopeerinud

.Rahva usaldus Agentuuri vastu on endiselt madal.Ajakirjanduses on ilmunud vihjed,mis ei pruugi küll õiged olla,nagu oleks Agentuur kuidagi segatud kokaiini müümisse Los Angelese Kesk-Lõuna linnaosas.Sellistesse skandalidesse mässitud Agentuur püüab end ümber korraldada.Pärast 1991.aastat on erru läinud või töölt lahkunud tuhandeid suurte kogemustega ohvitsere,kokku veerand tema personalist.Nende asemele värvatud uued töötajad ei ole olnud eriti usaldusväärsed.Paljusid näisid soodustused pensioniskeemid rohkem huvitavat kui töö ise.Vanad salateenistuse töötajad naljatasid omavahel,et nemad pole kunagi lootnud nii vanaks elada,et saaksid selliseid hüvesid nautida.Agentuuril ei paistnud olevat kindlat tüürimeest,kuue aastaga vahetus kuus peadirektorit.Kõigeselle pärast soovitaski George Tenet mälestusteenistusel peetud kõnes Agentuuri töötajatel mälestusseina äärest möödudes korraks seisatada lootuses,et nad võiksid Agentuuri kollektiivsest mälust jõudu ammutada.Aasta varem oli CIA rajanud teenistuses hukkunud töötajate mälestuse auks aia ja tiigikompelksi.Selle tegelik otstarve oli aga oma järjest suurema pinge all olevate töötajatele aegajalt rahu ja lõõgastust võimaldada.Salastamine ei suutnud Agentuuri Nõukogude agentide sisseimbumise eest kaitsta.Saatuse irooniana ei lasknud see samas ka ameeriklastel oma minevikus selgusele jõuda.1995.aastal lubas president Bill Clinton hiigelhulga külma sõja aegseid dokumente ligipääsetavaks muuta,kolm aastat hiljem ei täitnud CIA aga oma lubadust tolleaegseid suuremaid operatsioone puudutavad materjalid avalikustada.Ka Riigidepartemang pahandas Agentuuriga,et see olulisi Ameerika diplomaatia ajalugu käsitlevaid materjale saladuses hoiab.Agentuur ei ole USA arhiividele peaaegu mingeid materjale väljastanud ja näib tahtvat ise otsustada,millist piiratud osa oma ajaloost ta on nõus avalikkuse ette tooma.Hinnaguliselt on Agentuuri enda arhiivides umbes 65 miljonit enam kui 25 aasta vanust salastatud dokumenti.Samasugune haiglane salastamine ümbritseb auraamatud.Douglas Mackiernan tapeti Tiibeti piiril 1950.aastal.Teda tähistab seniajani nimetu täht.Samuti Hugh Francis Redmondit,kes suri 1970.aastal pärast 19 Hiina vanglates veedetud aastat.Ainult Ameerika rahvas ei teadnud seda.Washingtonis kasvab surve Agentuuri reformiseks.Mõned nõuavad tema laialisaatmist.Aga maailm ei ole ohutumaks muutunud,ehhki külm sõda on möödas.Nõukogude Liidu asemel jälgib CIA nüüd teisi Ameerika suhetes vaenulikult meelestatut riike,lisaks võitleb nelja ohu vastu-need on rahvusvaheline narkoäri,kuritegevus,massihävitusrelva de levik ja terrorism.Agentuuril on rohkem ülesandeid kui kunagi varem.Mõnede arvates liiga palju,et nende kõigiga efektiivselt toime tulla

Fritz Kolbe spioon kolmanda rechi südames.Fritz Kolbe varjatud võitlus natside vastu on üks haaravaimaid,ent seni täiesti avamata lehekülgi Teise maailmasõja ajaloos.Vähe oli sakslasi,kes natsismi barbaarsusele vastu hakkasid.Veelgi vähem oli neid,kes tegutsesid salajas liitlaste heaks.Fritz Kolbe kuulus nende hulka.Saksa välisministeeriumi ametnikuna oli ta liitlaste üks olulisemaid spioone Teise maailmasõja ajal.Ameeriklased andsid talle koodnimetuse George Wood.Eluga riskides edastas ta aastail 1943-1945 LKE-LUUREKESKANGENTUURILE-OSS-ILE tohutul hulgal informatsiooni.OSS-Office of Strategis Services OSS-loodi juunis 1942 Ameerika armee peastaabi-Joint Chiefs of Staff alluvuses.Selle ülesanne oli ebakonventsionaalne sõjapidamine,stluureandmete kogumine ja teljeriikide vastu suunatud salajane tegevus.President Roosvelt määras agentuuri juhiks Wall Streeti advokaadist vabariikliku partei liikme,teoinimesena tuntud Esimese maailmasõja kangelase William Donovani,kes jäi sellele ametikohale kuni 1945.a.Fritz Kolbe suri 1971.aastal 16.veebrualil Bernis sapipõievähki.Tema matustele osales kümmekond inimest.Teiste seas asetasid hauale LKE direktori Richard Helmsi poolt pärja kaks tudmatut meest.Enne surma 1969.aastal oli Allen Dulles kirjutanud-On ebaõiglane,et uus Saksamaa ei tunnusta Fritzu poolt korda saadetud ülimat austust väärivaid tegusid ja märkimisväärset osa,mida ta etendas Hitleri ja tema võimu lõplikus kukutamises.Ma loodan,et ebaõiglus kord hüvitatakse ja et tema rolli tõelist suurust tunnustab vääriliselt ka tema kodumaa.Imekombel Gestaapo kätte sattumisest pääsenud,täitis ta informaatorirolli kuni sõja viimaste pävadeni.Vaatamata sellele,et ta oli oma võitluses üksi,mõjutas ta tegevus sõja käiku.Ent Fritz Kolbe loos ei puudu kibedus-liiga hilja hakkasid liitlased varjukangelast tõsiselt võtma.See on mehe lugu,keda 1945.aastal peale paljud sakslased pidasid reeturiks ning kelle tegevus pole omade seas tunnustamist leidnud.Kui praeguseks poleks avanenud maailma eri nurkadesse laiali paisatud seni juurdepääsematud arhiivid,võinuks Fritz Kolbe jäädagi igavesti varjutuks.

20. sajand oli kahtlemata inimkonna ajaloo üks kõige verisem ja vägivaldsem periood. Sajandile tooni andnud kahes maailmasõjas tapeti märksa suurem osa maailma elanikest kui mis tahes varasemas geopoliitilistelt mastaapidelt võrreldavas võitluses. Lisaks sellele hukkus massiliselt inimesi enam kui kümnes mitmesuguses konfliktis. Mis muutis 20. sajandi ja eriti selle esimese poole nii veriseks? Otsides vastust sellele küsimusele tuleb Niall Fergusoni sõnul silmas pidada eelkõige kolme peamist märksõna: etniline konflikt, majanduslik muutlikkus ja impeeriumide allakäik. Etnilised rahutused puhkevad ennekõike suurte majanduslike muutuste perioodil ning kui see peaks leidma aset impeeriumidele pöördelistel aegadel, ongi ulatuslikud vägivaldsed konfliktid kerged tekkima.

Meil aga on NSVL KGB saladused jätkuvalt riigisaladused...

peale pankrotti võlgu pole ja saab FIE na äriplaane teha.
Eu ananb 2 M sellise kogemustega mehele nigu niuhti.

Nii veidi amnestiat ka ja Sobib varsti presidentiks kandideerima.
Selleks ju vja vaid teatud esitlemist,veidi promomist ja teatud häälte arvu.
Ega ta pol eju mingi sari mees vaid veiid ebaõnnestunud ärimees.
teda ootab hea poliitiline karjäär vähemalt Lätis.
Aga miks ka mitte Tallinnas.Siin ju venelasi palju.

vähe, ikka vähe sai, reeturinäru. alatu mitmepalgeline madu. sellist kuritegu sa ei heasta ka oma äraistutud aastatega. jääd eluks ajaks äraandjaks. vangitorn on leebe karistus. loodetavasti sa ei ela nii kaua, et veel vabadust näeksid, kremli ori!

Nõukogude ajal oleks selline mees saanud oma reetmisteenete eest kodumaalt 10 g tina ,isegi laipa ei oleks sugulastele välja antud .Nüüd laiab, Eesti riik on ikka loru küll !