Kohtla-Järve varemetevälja keskel elavad suurimad patrioodid

Nüüd viskan ajakirjanike kallal hurjutajaile ninanipsu. Kirjutan Kohtla-Järvest, kust selle sajandi jooksul on lahkunud ligi 10 000 inimest, ikkagi positiivse loo! Mis need kriitikud irisevad, et ajakirjandus näeb üksnes halba. Otsin patrioote, patriotismi.

Kohtla-Järve keskosa on tundmatuseni muutunud: uhkelt laiub seal purskkaevude armaadaga Keskallee. Linn pälvis kogunisti maakonna kõige paremini heakorrastatud omavalitsuse tiitli ja esitati presidendile auhindamiseks.

Optimismi põud

Nn kainete kaevurite ausamba ümber astub, istub ja naudib suve rohkesti rahvast. Uurin noortelt, vanadelt kesk pikka stalinistlikus ilus promenaadi, mille otsas uhkeldab kaubakeskuseks saanud kino Pobeda: „Palun öelge kolm põhjust, miks Kohtla-Järvel on hea elada?”

Tatjana ja Svetlana, vanaema ja ema, lähevad küsimusest elevile. Kohtla-Järvel head? Olgu, naised saavad hakkama, lastega on hea jalutada, aga meestel pole midagi teha – tööd on vähe, mõtisklevad nad.

Kamp noorukeid – Viktor, Nikolai, Roman, Semjon, Andrei – kaevuritelinna tulevik – räägivad oma Amsterdami unelmast, Saksamaa töö lootusest, Soome mesisest palgast ja Tallinnastki. „Ilus võib olla, aga teha pole midagi,” saab jutuots kokku tõmmatud.

Prouad promeneerimas, pingil vestlemas on Galina, Ljudmila, Taissia ja Ljudmila. Vanimal kohalikul on Kohtla-Järvel elamise staaži juba üle poole sajandi. „Jah, ilus võib olla, aga linnavalitsus ei hooli, ei maksa lisaraha nagu Savisaar. Kaubad on kallid, noortel pole tööd,” kõlab prouade koondvastus.

Kus on kohalike optimism ja patriotism? Ometigi kuulsin just Kohtla-Järve meerilt Jevgeni Solovjovilt linna ponnistustest, et noored saaksid kohapeal hea eri- või kõrghariduse, et turistid tuleksid põlevkiviromantikat kogema. Kiviõlis sündinud ja Pärnus hariduse saanud Solovjov usub sellesse siiralt – ta on linna patrioot.

Aga miks patriotismipuuduses linnast lahkutakse, seda ta ei tea. Eks kõikjalt minnakse. Nagu mõneski teises paigas, nii on ka Kohtla-Järvel juhtide nimetatav rahvaarv suurem kui statistikaameti oma. Siin on vahet ligi 2000 inimest – ametlikult on linnas elanikke pea 38 000, linna sõnul aga sadakond üle 40 000.

Kummitustelinna patrioot

Nii mõnigi, kellega Keskalleel vestlen, soovitab mul minna Viivikonna linnaossa – mis ma sellest fassaadist vahin, see on kõigest väljanäitus, pokazuhha. Kunagi elas Viivikonnas, kaevurite asulas, 2500 inimest. Olid kauplused, haigla, kool, söökla, kultuuripalee. Nüüdseks on sellest kõigest alles varemeteväli: sissevajunud katused, tühjaks varastatud toad, mustad aknaaugud, mille vahel konnates hakkab pisut hirm. Kusagil siin peaks elama umbes sada inimest.

Kohtan kolme põlvkonna viivikondlasi, kes teevad vihtasid, et endal nende müügiga elu sees hoida. Nimesid nad ei ütle, pilti teha ei luba – kardavad sotsiaaltoetusest ilma jääda. Sillamäel õppiva peretütre silmad vaatavad väga kaugele. Ükskõik kuhu, ainult mitte kodupaika. Vanaema on käega löönud. Olgugi kummitustelinn, aga tema tahab siin surra. Sama ütlevad ka paar teist pensionäri minuga vesteldes.

Jõuan Valentina Ivanovani. Haigete jalgadega memm on üle oma õue kiikava ahervareme varjamiseks rajanud vägeva pojengiheki. Valentina soojendab end päikeses ja unistab päevast, mil lapsed või lapselapsed Viivikonnasse koliksid.

Kui varemed ja neis kondavad kaabakad välja arvata, on Viivikonna kaunis ja rahulik kants metsade keskel. Statistikat Viivikonna saja elaniku kohta ei soovita Valentina uskuda, sest paljud, kes tegelikult mujal elavad, säilitavad sotsiaaltoetuste saamiseks siinse varemete väljanäituse sissekirjutust.

Valentina kolis Viivikonnasse 17 aastat tagasi, kui jättis Sillamäe korteri oma lastele ja ostis erastamisväärtpaberite eest siia maja. Et noortel oleks linnas parem, lahedam elu. Nüüdseks on tal olematute kinnisvarahindadega asumis veel kolm korterit lisaks. Laste, lastelaste hüvanguks, ütleb ta.

Küll nad tulevad siia, loodab 77-aastaseks saanud naine. Oleks pojal tööd, tuleks ta kohe, aga poeg leiab otsi lihtsamini Tallinnas, ütleb Valentina – tõeline Viivikonna patrioot, kes ootab pojengide veeres järeltulijate patriotismi kasvu.

Nukker tagasitulek

Järgmiseks kohtan vanaema Nadeždat, kes astub kiire sammuga – kodusel aiamaal läks kauem aega kui vaja. Hoolimata sellest, et Nadežda elab kummitustelinna asemel ametlikult Sillamäel, on tema koduaed ja kodutunne ikkagi Viivikonnas.

Nadežda, kena lillerätt peas, on samuti patrioot, kuigi ta täpselt ei tea, mida patriotismiga kogu selle hävingu keskel peale hakata. Praegu on tal lihtsalt vaja bussile jõuda.

Teen lagunenud tehasehoone juures veel viimaseid fotosid, kui ligi astub turske noormees. „Kurat, töötasin siin kümne aasta eest! Elasin siin…” ütleb ta, silmis vesine helk. Kümnendi möödudes tagasi koju sattumine tabab teda kui nuiaga pähe.

Koduteel Narva maanteel osutavad teeveere sildid tagasi Kohtla-Järve linnaosadele. Tunnen sisimas kurbust: püüdsin, mis püüdsin, aga positiivset lugu ei saanud, sest positiivsust lihtsalt polnud.Lugude sari„Elu võimalikkusest Eestis” on sari, kus külastame paiku, mille rahvaarv on selle sajandi jooksul kõige rohkem muutunud. Otsime elu valu ja ilu, Eesti kestmise märke.

1. lugu „Järvamaal söövad lehmad inimesi välja” ilmus 7. juulil.

2. lugu „Karedale alles jäänud elanikke toidab kilplaste nutikas vaim” 11. juulil.

3. lugu „Sitakoti Matsist, Kullamaa kuulsaimast mehest, võiks saada valla aukodanik” 14. juulil.

Järgmine lugu viib meid Kiili valda, mille elanikkond on ligi 130 protsenti suurenenud.