Kirjaoskamatu aafriklane püüdleb Eesti pagulase staatuse poole
„Siin on turvaline. Aga mul on raske, ma ei oska ei lugeda ega kirjutada,” ütleb Elevandiluurannikult pärit Ibrahim või Ivrahim Illuka varjupaigataotlejate keskuse köögis häbelikult jalalt jalale tammudes. Ibrahim või Ivrahim – täit selgust sellest ei saa, sest prantsuse keeles kõnelev mees ei oska ju lugeda ega kirjutada, nii et tähevahe tema nimes ei ütle talle endalegi midagi. Millal ta Eestisse tuli, pole talle samuti päris selge.
„Tükk aega tagasi, Elevandiluurannikult. Laevaga, sadamasse,” annab tõlk Ibrahimi juttu edasi ja tunnistab, et ei saa tema kõnest päris kõike aru.
Elevandiluurannikult Eestisse? Mulle meenub kohe, et mullu kohtusin Tallinnas äsja Eestilt kolmeks aastaks asüüli saanud Elevandiluuranniku põgeniku Claude’iga – nelja võõrkeelt oskava nutika mehega. „Kas te tunnete Claude’i? Ta oli siin Illukal möödunud aastal,” lasen tõlgil Ibrahimilt küsida. „Jaa, Claude on mu sõber! Me tulime siia koos!” lööb küsitletu nägu särama.
Kodumaal ohus
Ibrahim ja Claude on sõjakuritegude eest Haagi tribunali alla antud diktaatori Laurent Gbabgo toetajad, kes pagesid kodumaalt mullu kevadel pärast Gbabgo vahistamisele järgnenud vägivallalainet. Kui haritum Claude selgitas olukorda kodumaal demokraatia puudumisega, siis Ibrahim oskab vaid õlgu kehitada ja öelda, et Elevandiluurannikul on võimul halb president ja et kodumaal pole tal turvaline.
Nad olid põgenemiseks kampa löönud kodumaa sadamas ja Ibrahimi sõnul aitas just tema nad Eestini välja. „Mina teadsin, kuidas tänaval toime tulla,” ütleb Ibrahim. Kui Elevandiluurannikult aitas sõbrad pagema Ibrahim, siis Eestis on eelis kirjaoskajal Claude’il, kelle asüülitaotlus rahuldati juba detsembris. Ibrahim ootab siiani otsust. „Minuga on raskem, ma ei oska ju lugeda ega kirjutada. Claude lubas mind vaatama tulla, aga ei tulnud. Ma ei tea, kus ta on. Võib-olla Tallinnas või Tartus. Ma olen solvunud, kurb,” räägib Ibrahim nelja tuule poole pagenud sõbrast.
Nüüd seisab ta üksi silmitsi kirjaoskajate maaga, kus temasugusele on rasked ka igapäevased asjad – näiteks poest vajaliku kraami soetamine. Ja eesti keele tunnidki on talle ilmselgelt rasked, sest tema puhul tuleb ju alustada a-st ja o-st. Illukal õpetatakse asüülitaotlejatele eesti keelt üks kord nädalas. Tahvlilt on näha, et peale eesti keele grammatika on sinna mahtunud ka lihtsad arvutustehted kümne piires. Küllap Ibrahimi jaoks.
Ibrahim loodab Eestilt pagulase staatuse saada ja lubab hoolega keelt õppida, et siin tööd leida.
Ibrahim kinnitab, et oleks valmis Eestisse jääma – ta teeks siin meeleldi tööd ja võtaks ka naise. Selge on see, et kirjaoskamatul mehel oleks Eestis raske tööd leida, kuid selle probleemi lahendamise võib Ibrahim ette võtta siis, kui tema asüülitaotlus peaks rahuldatama.
Ibrahim pole mõistagi Illuka ainus elanik. Praegu elab varjupaigas kokku kümme inimest eri riikidest. Näiteks Ukrainast Eestisse põgenenud Lena ja tema abikaasa taotlevad varjupaika poliitilise tagakiusamise eest. Lena räägib, et Tõmošenko toetajatena paljastasid nad valimispettusi ja selle tõttu hakati neid taga kiusama. „Nüüd terroriseeritakse tütart. Ta peab kogu aeg kolima, sest keegi ei taha võtta üürilist, kelle juures kogu aeg politsei käib. Ja kogu aeg helistatakse, küsitakse: „Kus on ema? Aga kus isa?”,” räägib Lena, ise pliine praadides. Nimelt valmistavad varjupaigataotlejate keskuse elanikud ajakirjanikele oma rahvusroogi.
Veel ootab Illukal oma saatust Afganistanist pärit Ismaila, kes pages kodust sõja jalust. Lähemalt ta rääkida ei taha. Süüa aga valmistab pühendunult ja osavalt. Sõmerat riisi- ja kanarooga serveerib ta külalistele nii innukalt, et kõrgustesse pürgivad portsud taldrikul kiiguvad.
Restoran Illuka
Teel Illuka keskusesse peatus ajakirjanike buss ühes teeäärses söögikohas. Slaavi võtmes euroremondiga kohvikus kantakse ette jahusevõitu makaroniroog, mis vist peaks olema kana- ja koorekastmega. Maitsest on seda raske järeldada.
Mõned tunnid hiljem pakub terava kontrasti varjupaigataotlejate keskuses pakutud söömaaeg. Kolme vana elektripliidiga sisustatud köögis on valminud lookas lauatäis roogi: ukrainlanna tegi kahte sorti pliine, armeenlanna valmistas oapasteeti, aafriklased kana-köögiviljarooga ja oa-sealihahautist ning afgaan kana-riisirooga. Terve maitsete maailm. Ja veel missugune! Tavalisest Jõhvi poest ostetud riis on tõeliselt sõmer ja kana mahlakas, maitseainete abiga on sellele antud tõeliselt külluslik ja eksootilne maitse. Oahautis õhkab huvitavaid ürte. Sealiha on nii mure ja mahlane, et sulab suus. Oapasteedi sarnast rooga pole Eestis üldse saanud. Kui Põhjaka mõisa restorani sõidetakse kas või mitusada kilomeetrit, siis miks ei võiks olla ka üks restoran Illuka, mille asukad oma kodumaa kööki pakuvad? Ehedalt.
„Meilt sõidetakse Stockholmi, et selliseid toite süüa. Aga ei taheta, et nad meile elama tulevad,” võtab üks ametnik ühe lausega kokku eestlaste suhtumise mitmekultuurilisusesse.
PAGULASED EESTIS
Varjupaika taotleb aasta-aastalt üha rohkem inimesi
Möödunud aastal taotles Eestist varjupaika 67 inimest. 2010. aastal 33, 2009. aastal 40 ja 2008. aastal vaid 14 inimest. Aastas rahuldatakse keskmiselt 17 protsenti taotlusi.
Kodakondsuse järgi arvestades on enim varjupaiga taotlejaid Venemaalt. 1997. aastast kuni 2011. aasta kolmanda kvartali lõpuni tehtud statistika kohaselt on selle ajaga kokku esitatud 264 varjupaigataotlust, neist 37 Venemaa, 32 Afganistani ja 25 Iraagi kodanikelt. Grusiinidelt on tulnud 20, türklastelt 19 ja Valgevenest 14 taotlust. Edasi tulevad juba Aafrika ja Lähis-Ida riigid: aastate jooksul on Eestist varjupaika palunud 13 kongolast, kümme nigeerlast ja üheksa süürlast.
Alates 1997. aastast kuni 2011. aasta kolmanda kvartalini on Eesti ametnikud langetanud kokku 250 varjupaigaotsust: 30 taotlejale otsustati anda varjupaika kolmeks aastaks, 20 juhul sai taotleja aastase kaitse. Ülejäänud 195 juhul kas lükati taotlus tagasi, keelduti varjupaika andmast või lõpetati menetlus muudel põhjustel.
