Kes sa oled, Eestis elav pagulane?
On öö Guinea pealinnas Conakrys. Üksik mees põgeneb mööda pimedaid linnatänavaid relvastatud jälitajate eest. Tema keha on saanud tunda juba nii palju vägivalda, et seekord sunnib ta end iga hinna eest põgenema. Pimeduse varjus poeb ta sadamas ühe suure kaubalaeva pardale ja peidab end kuhugi alumisele korrusele. Põgenikul ei ole aimugi, mis laevaga on tegemist või kuhu see läheb. Ta veedab pimeduses enda jaoks teadmata aja, saamata aru, kas väljas on öö või päev, kuni lõpuks võib häälte järgi järeldada, et laev on jõudnud sadamasse ja sinna mõneks ajaks pidama jäänud. Kuna nälg on pika reisi peale juba väljakannatamatuks muutunud, väljub mees laevast.
Ta hakkab linna poole kõndima, endiselt mõistmata, kuhu on sattunud. Hiljem meenub, et kuskil oli küll üleval silt „Eesti”, aga tol hetkel ei tähendanud see talle mitte midagi. Linnas hakkab ta inimestelt abi küsima. Prantsuse keeles, oma emakeeles. Aga tulutult – hirmunult mööduvad inimesed temast suure kaarega. Sellised on põgeniku esimesed 48 tundi Eesti pealinnas.
Lõpuks satub ta reisisadamasse, kus liigub palju rahvast. Järsku piiravad ta ümber politseinikud – keegi on tema käitumist kahtlaseks pidanud ja politsei kohale kutsunud. „Kuhu sa lähed?” tahab politsei teada ja nõuab näha dokumente. Neid aga kodumaalt põgenenud mehel ette näidata ei ole, ta arreteeritakse ja toimetatakse käeraudades jaoskonda. Korrakaitsjatega suhtlemiseks kutsutakse appi prantsuse keele tõlk. Pärast kõiki ettenähtud protseduure saadetakse mees Tallinnast Ida-Virumaale Illuka valda, Jaama külla metsade vahele, kus asub Eesti ainus pagulaste vastuvõtukeskus.
Selline on Yasini lugu. Ta on Guinea kodanik, talupoeg. Praegu elab ta Eestis, Illuka keskuses.
