Kas viimaks saabub aeg, kui bensiinijaamast viina ei saa?
Eestis on 100 00 elaniku kohta 30 korda rohkem kange alkoholiga kauplejaid kui Soomes. Teated alkoholi kuritarvitamisest põhjustatud liiklusõnnetuste ja uppumissurmade kohta on viimasel ajal ajakirjanduses üha tavapärasemaks muutunud. Riigi tegemata töö, peavad ühed selle põhjuseks, kodune kasvatus, arvavad teised, ent vastuseta on põhiküsimus: kuidas probleemi lahendada?
Ka valitsuskoalitsioonide loomisel on see olnud üks rahva tervise võtmeküsimusi. 2007. aastal ametisse astunud valitsus kirjutas võimalikud lahendused memorandumiks, ent spetsialistide hinnangul oli see pigem lati alt läbi jooksmine – dokument jäi üldsõnaliseks ja sel polnud ka õiguslikku alust. Ent viinakuradi ohvreid lisandub päev-päevalt. Ministeeriumide koridorides sahistatakse nüüd, et Stenbocki klann läheb uuele katsele.
Juba sügisel kutsub sotsiaalministeerium kokku riigiesindajad, suurtootjad ja karskusliidu, et ühiselt mõtted paberile panna. Tuleva aasta lõpuks peaks valmima roheliseks raamatuks ristitud riiklik alkoholi- ja tubakapoliitika kontseptsioon, millele erinevalt senisest memorandumist oodatakse ka valitsuse pitsatit ja reaalset rakendust.
Et seadus ning suhtumine tubaka- ja alkoholiteemasse erinevad, peab sotsiaalministeerium mõistlikuks kaht teemat eraldi käsitleda. Milliseks arutelu täpselt kujuneb ja mis sellest sünnib, on sotsiaalministeeriumi rahva tervise spetsialisti Triinu Tähe kinnitusel veel vara rääkida. Kuluaarides räägitakse, et direktiividega niigi pitsitatud tubakas heidetakse kiirelt kõrvale ja sisulisem arutelu tekib hoopis uue alkoholipoliitika väljatöötamise üle.
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna sõnul tuleks valmiva dokumendi juures üksikute meetmete asemel keskenduda üldisema meelsuse ja hoiakute muutmisele. „Edu toob kompleksne lähenemine – maksupoliitika, kättesaadavus, reklaamindus ja noorsootöö,” ütles ta. Seda tuleks tema sõnul senisest veelgi nutikamalt lahendada.
Tsahkna viitas konjunktuuriinstituudi uuringutulemustele, kust on näha, et eestlased suhtuvad joomisesse suhteliselt leebelt. „Näiteks noored ei pea lahjasid alkohoolseid jooke mitte millekski,” tõi ta näite.
„Kõige efektiivsemad alkoholipoliitika kujundajad – hind ja kättesaadavus – on Eestile samal ajal ka suurimateks probleemideks,” märkis Täht. Võrreldes Skandinaaviaga on alkohol Eestis vägagi kättesaadav. Olukorda ilmestavad konjunktuuriinstituudi uuringutulemused, millest ilmneb, et Eestis on iga 100 000 elaniku kohta 198 kange alkoholi jaemüügikohta. Võrdluseks: Soomes, kus juuakse enam-vähem sama palju kui Eestis, on vastav näitaja 6,5, Rootsis aga vaid 4,5.
Viin vabrikust ettetellimisel
Tähe sõnul tuleneb selline erinevus seadustest. „Põhjamaades on väga tugev monopol, kanget alkoholi pakuvad üksikud tootjad, mistõttu Rootsis tuleb mõnda jooki isegi ette tellida,” põhjendas ta. Eestis on samasugust lähenemist taotlenud ka karskusliit, ent üldsus näib seda pigem taunivat. Omamoodi suhtumist (või selle puudumist – K. P.) sellisesse süsteemi peegeldab ka hiljuti vastuvõetud monopolide ohjeldamise seadus.
Kuid tõsiselt võetavaid samme olukorra parandamiseks on siingi ette võetud, meenutagem kas või alkoholiaktsiisi tõuse ja öist müügikeeldu. Alkoholivastase võitluse aktivistide hinnangul sellest aga ei piisa. Nende eesmärk on vähendada alkoholi müügikohti, näiteks keelata müük bensiinijaamades, ning luua eraldi alkoholipoodide võrk. Leebema võimalusena on kõne all olnud ka ettepanek, et toidukauplustes peaks vägijoogilett olema senisest selgemini eraldatud, et keelatud riiulite vahele sattunud alaealine end seal võimalikult ebamugavalt tunneks. Üha populaarsemaks muutuvate iseteeninduskassade puhul kerkib aga küsimus, kuidas seal lastele müümist tõkestada.
Tõlgendamisruum kaoks
Kui alkoholireklaami täielik keelustamine kõlab praegu veel võrdlemisi utoopiliselt, siis piirangud selles valdkonnas tulevad vägagi suure tõenäosusega arutlusele. Alkoholipoliitika memorandumis pakutakse, et Eesti võiks kaaluda üleminekut n-ö Prantsuse mudelile, mille puhul vastupidi praegu kehtivale seadusele ei tooda esile keelatud võtteid, vaid üksnes lubatu: jook, tootja, päritolumaa ja serveerimisviis.
Teoreetiliselt vähendaks selline käsitlus tõlgendamisruumi, mida tootjad on seni kavalalt ära kasutanud. „Sel juhul poleks tarbijakaitseametil enam põhjust vaagida, kas reklaam rõhub emotsioonidele – kannab sõnumit, et alkohol teeb sind targemaks, ilusamaks ning seksuaalselt ja sotsiaalselt edukamaks,” rääkis Täht.
Ühtlasi püütakse rohelises raamatus senisest enam panna rõhku ennetusele, ravile ja rehabilitatsioonile, samuti soovitakse seaduste vastuvõtmisel rohkem lähtuda uuringutulemustest. „Joobes juhtimise tõkestamine on muidugi täiesti eraldi teemana kõikides alkoholipoliitilistes dokumentides sees,” lisas Täht.
Vastuseks küsimusele, kuidas hakatakse ohjeldama tarbija manipuleerimist pakenditega, tõdes Täht, et see on keeruline teema. „Pakendamisel tuleb arvestada kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõtet ja Euroopa regulatsioone. Selle osas on konkurentsiamet meid ka hoiatanud,” märkis ta.
Ehkki uue dokumendi koostamisel arvestatakse ka teiste riikide kogemusi, ei peaks siiski kõiki, eriti veel marginaalsemaid näiteid Tähe hinnangul Eestisse tooma. Ta tõi näiteks, et britid on kohaliku omavalitsuse tasandil katsetanud humoorikaid lahendusi. „Hommikupoolikul baarist väljuvatele peolistele on jagatud pulgakomme, et vältida veresuhkru alanemist ja põõsa alla magama jäämist,” muigas Täht. „Lisaks on mõnel pool proovitud ka plätude jagamist daamidele, kes enam kontsadel ei püsi.”
Kanget õlut ei reklaamita
Tarmo Noop
õllevabriku A. Le Coq juht
„Kui tootja eemärgiks on iga hinnaga kasumit teenida, siis see on väga vale ja lühiajaline plaan,” lükkas AS-i A. Le Coq juht Tarmo Noop ümber väite, justkui huvitaks tootjaid üksnes käive. Tema selgitusel toob selline suhtumine tavaliselt kaasa ühiskonna vastuseisu ja ühes sellega tootjale ka rohkem keelde.
Noop kinnitas, et noorte purjutamine ja alkoholi liigtarvitamine ning sellest põhjustatud õnnetused on teemad, millega ettevõte järjepidevalt tegeleb. Ta usub, et tootjad suudavad end ise ilma riigi initsiatiivita reguleerida.
„Kui aga küsida, kas meil on ennetustöös arenguruumi, siis ma ütlen ausalt: kindlasti on,” tõdes Noop.
Noobi sõnul on viimasel ajal suurtootjate ja siseministeeriumi läbirääkimistel olnud päevakorras eelkõige roolijoodikute ja uppumissurmade teema. Viimasest arengust olulisemaks pidas Noop õlle kanguse viimist seitsme kraadini. „Oleme teadlikult võtnud suuna, et kangele õllele reklaami ei tee.”
Karskusliit tootjate juttu ei usu
Lauri Beekmann
Eesti karskusliidu esimees
Eesti karskusliidu esimees Lauri Beekmann avaldas uue alusdokumendi loomise ideele üldjoontes heakskiitu.
Tema hinnangul oleks tarvis täpsemat ja detailsemat seadust, mis tõmbaks kõigile ühtmoodi arusaadavalt lubatu ja lubamatu vahele piiri.
„Selge, et tootja esimene huvi on kasumit teenida ning ta teeb seda kõigi võimaluste piires. Riigi ülesanne on piirid paika panna, et nad võimalikult eetiliselt oma äri ajaksid,” rääkis ta.
Kuidas seda teha, on aga omaette küsimus. „Tavaliselt kui ühiskonnas tekib arutelu alkoholipoliitika karmistamise üle, kummutavad tootjad selle vajalikkuse, öeldes, et neil kehtib eneseregulatsiooni koodeks,” ütles Beekmann.
Paraku on tema sõnul riikides, kus seesugust usaldusprintsiipi on püütud rakendada, kasu asemel hoopis kahju saadud.
