Kas pedofiilide register peaks olema avalikuks kasutamiseks?

Kuna analüüs on pooleli, ei soovi ka justiitsminister Rein Lang veel tulevaste registrikasutajate kohta oma arvamust välja öelda. Kaalumisel on süüdimõistetud pedofiilidele tegevuspiirangu kehtestamine alaealistega töötamisel ning lasteasutuste, politsei ja lastekaitsetöötajate ligipääsu võimaldamine loodavale registrile.

“Politsei vaatenurgast lähtudes on hea meel selle üle, et register luuakse,” ütles Põhja politseiprefektuuri lastekaitsetalituse juhtivinspektor Pille Alaver. “Pedofiilid on enamasti retsidiivse käitumisega, mis tähendab, et nad võivad jäädagi seksuaalkuritegusid toime panema. Kui politseil on pedofiili asukoht ja töökoht teada, siis on tal lihtsam silma peal hoida,” selgitas Alaver. Samas arvas ta, et register ei peaks olema täiesti avalik. “Ma kardan, et kuna Eesti on niivõrd väike riik, võib see lõppeda omakohtu ja inimõiguste rikkumistega ning kannatada võivad ka süütud inimesed, kui kahtlus ei ole näiteks õige.”

Ühiskond pole valmis

Ka lastekaitseliidu juht Alar Tamm leidis, et register on vajalik laste turvalisuse tagamiseks, kuid ligipääs sellele infole peaks olema piiratud. “Ma arvan, et ühiskond ei ole selleks valmis,” märkis Tamm. Tema sõnul on aga oluline jälgida, et lastega töötaks sobivad inimesed. Ta tõi näiteks suvised lastelaagrid, kus töötab palju juhuslikke inimesi. Teada on näiteks juhtum, kus varem kolm korda karistatud pedofiil töötas lastetreenerina.

Pedofiile puudutavad andmed pole kõigile ligipääsetavad üheski Euroopa Liidu riigis, küll aga USA-s. Muudatusteni on jõutud aga nii USA-s kui ka mõnel pool Euroopas, kus on seadusi siiski veidi karmistatud pärast konkreetseid juhtumeid, kus pedofiilid on pärast süüdimõistmist uue kuriteo sooritanud ning lapsevanemad tunnevad oma jõuetust laste kaitsmisel.

Eestis sarnaste aktiivsete kampaaniateni jõutud ei ole, kuigi ka siin on olnud mitmeid juhtumeid, kus varem karistatud pedofiil on oma kuritegusid jätkanud. “Lastekaitsetalituse praktikas on kurjategijaid, kes on korduvalt selliseid kuritegusid toime pannud ja jäävadki tõenäoliselt panema,” märkis Pille Alaver. “2005. aastal menetlesime ühe pedofiili kriminaal- asja, kes praegu kannab oma kaheksandat karistust laste seksuaalse väärkohtlemise eest! Alates 2004. aasta 1. aprillist oleme menetlenud ka mitme sellise pedofiili juhtumeid, kes said tegutseda seitse kuni kümme aastat, mille jooksul nad väärkohtlesid korduvalt mitmeid ohvreid,” rääkis Alaver.

Tartu ülikooli kriminaalõiguse professori Jaan Sootaki sõnul ei tasuks Eestil siiski USA-st eeskuju võtta ning igal suvalisel isikul ei peaks registrile ligipääsu olema. “Kui tekib terav konflikt kurjategija ja lapse õiguste vahel, tuleb alati eelistada lapse õigusi,” ütles Sootak. Ta lisas veel, et selle printsiibiga ei tohi liialdada.

Saksamaal saadetakse eriti ohtlikud pedofiilid pärast vangistust eraldi kinnipidamisasutustesse.

Ühe tüdruku surm muutis USA-s seadusi

•• USA-s avalikustati seksuaalkurjategijate register vastavalt Megani seadusele (Megan’s law), mis jõustus president Bill Clintoni ajal 1996. aastal. Megani seadus sai oma nime seitsmeaastase New Jersey tüdruku Megan Kanka järgi, kelle vägistas ja seejärel tappis tuntud lasteahistaja – mees oli kolinud perekonna naabermajja ning ohvri vanematel ei olnud sellest aimugi.

•• Kui tragöödia juhtus, nõudsid tüdruku vanemad kohalike kogukondade teavitamist piirkonnas elavatest seksuaalkurjategijatest. Nüüd on iga USA osariik välja töötanud oma versiooni Megani seadusest, vanemad pääsevad registrile ligi nii infoliinile helistades kui ka interneti kaudu.

•• Megani seaduse analoog Suurbritannias kannab nime Sarah’ seadus (Sarah’s law), mida toetav kampaania käivitus 2000. aastal ning mille ajendiks oli taas ühe konkreetse ohvri lugu. Sussexis elanud kaheksa-aastase Sarah Payne’i kallale tungis pedofiil, kes oli juba süüdi mõistetud üheksa-aastase lapse röövimises ja väärkohtlemises.

•• Nagu ütleb Sarah’ ema Sara Payne kampaania kodulehel, on nende peaeesmärk anda lastevanematele rohkem võimu oma laste kaitsmisel. Kuigi kampaania peamine nõue – anda vanematele õigus teada, kas nende lähiümbruses elab pedofiile – ei ole siiani läbi läinud, on selle raames suudetud läbi suruda palju seadusemuudatusi, mis aitavad kaitsta lapsohvreid.

Avalikustamine võib kaasa tuua vägivalda ja omakohut

•• USA-s ja riikides, kus teema üle on pikemalt vaieldud, on debati raames tekkinud pedofiilide registri avalikustamise ideele ka palju vastuargumente.

•• Suurem hulk seksuaalkuritegude ohvreid on kallaletungijatega varem tuttavad või toimub asi üldse pereringis, mistõttu kaheldakse võhivõõraste nimede avalikustamise tõhususes kuritegude ennetamisel.

•• Registris olevate inimeste kallal võidakse kasutada vägivalda ning neid võib nimekaimudega segi ajada: USA-s on teada ka juhtumeid, kus on rünnatud inimesi, kes ei ole seksuaalkurjategijad.

•• Eeldatakse, et registris olevaid inimesi võidakse hakata niivõrd tõrjuma, et neil muutub peaaegu võimatuks tööd ja elukohta leida, mis võib suunata neid omakorda uuele seaduserikkumisele.

•• Kerkib ka risk, et pedofiilid väldivad registreerimist ja järelevalvega tegelevaid asutusi ning võivad seega üldse politseil silmist kaduda.