Kas eestlased ja venelased elavad tõepoolest paralleelmaailmades?

Statistikat ilmestava stereotüübi otsa komistamiseks ei kulunud mul aga kaua, sest üks nendest olen ise. Iga kord, kui pean ootamatult vene keelt rääkima, ununeb koolis õpitu hetkega ja heal juhul suudan pärast piinlikku vaikust vestlust jätkata küsimusega: „A po-angliiski govorite?” Ka ei suutnud ma pärast tunniajast mõtlemist meenutada ühtegi oma vene tuttavat, kellega võiksime seda teemat arutada. Kuressaares üles kasvanud ja Tartus tudee­rinud 24-aastase eestlasena pole mul üldse vene sõpru, ja kui ongi, pean ma seda neilt üle kontrollima.

Oled ju venelane, eks?

Võtkem kasvõi mu sõbranna Maria, kellega alustasin vestlust nii: „Mann, sa oled ju ka sisuliselt venelane, eks?” Ma ei ole üldiselt halb sõber, aga Mann on oma vene ja ukraina juurtest hoolimata niivõrd eestistunud, et ma polnud kunagi kuulnud teda vene keelt rääkimas, samuti polnud ma kindel, kas tal need juured üldse ongi. Ta õpib Tartu ülikoolis, lävib eestlastega ja tema korteri teleris ei mänginud kunagi Pervõi Baltiiski kanal. Küll meenus mulle, et kunagi käis Mann vist Siberi sugulaste juures (pärast selgus, et see käis hoopis tema korterinaabri Olga kohta) ja tema perekonnanimi algab g- ja lõpeb k-tähega.

Seega lootsin, et äkki läheb õnneks – ja läkski. Manni isa on venelane ning ema pooleldi ukrainlane ja pooleldi eestlane. Sellest hoolimata pole Manni puhul paralleelmaailmadest juttugi, sest vene keelt räägib ta ainult isaga, vene sõpru tal ei ole ning internetist ja televisioonist tarbib ta eestikeelset meediat. „Sisu on pooleldi vene, aga pealispind täiesti eesti originaal,” võttis Mann ise oma maailma kokku.

Lapsed ja nende vanemad

See-eest võib paralleelmaailmadest rääkida tema isa puhul. Kui küsisin Mannilt naljaga pooleks, kust ma võiksin leida Eesti venelase, kes eesti keelt ei räägi ja präänikuid süües vene kanaleid vaatab, vastas Mann, et pole vaja kaugelt otsida – ma rääkivat tema 61-aastasest isast, kes elab Lasnamäel ja töötab laevamehaanikuna. Eesti keelt isa ära õppida ei tahtvat ja eestlastest tuttavaid olevat tal käputäis. Internetis käib ta eestikeelsete lehtede asemel portaalis Odnoklassniki.ru. Küsimusele, kas ta sööb ka keskmisest rohkem vene toite ja suvel käib Venemaal, vastas Mann, et borši süüakse küll sageli, ent üldiselt sarnaneb nende toidulaud tavalise eestlase omaga ja vanemad käivad puhkamas soojal maal.

Manni ja tema isa erinevus ei ole midagi erakordset. Sama võib esile tõsta ka minu kursuseõe Jelizaveta puhul. Eliza oli muide meie ligi 90-liikmelisel kursusel üks kahest venelasest. Ta omandas kõrghariduse eesti keeles ja töötab nüüd rahvusringhäälingus, ent erinevalt Mannist on ta venelase endas säilitanud. Seda näitab kasvõi tema kirillitsat täis Facebooki sein ja enamjaolt vene nimedest koosnev sõprade nimekiri.

Ent Eliza ema sarnaneb Manni isaga: Eesti domeeniga veebilehtedest kasutab ta ainult Swedbanki kodulehte ja valuutaportaali Tavid.ee ning infot ammutab venekeelsest meediast. Eesti keeltki räägib ta põgusalt ja üksnes häda korral.

Võimalus keelt harjutada

Lootes leida ka teistsuguseid näited, pöördusin kohta, kust oleksin pidanud alustama: jalutanud toimetuse teise otsa, küsisin Vene Delfi peatoimetajalt Julialt, kas ta leiaks mulle ühe „korraliku” Lasnamäe, Narva või Jõhvi venelase. Minu klišeelik lähenemine teda õnneks ei solvanud ja peagi juhatas ta mind 22-aastase Tallinna tüdruku Angelinani. Helistasin muide esimest korda vene keelt kasutades omaealisele inimesele. Üritasin talle öelda, et saame kokku tund aega hiljem, kui oli algul kokku lepitud, ent pärast seda, kui ma „dvenadtsat” asemel „dvadtsat” ütlesin, pidas ta paremaks eesti keelele üle minna. Seda rääkis ta hästi. Nagu teisedki, tarbib Angelina peamiselt vene- ja ingliskeelset meediat, kuulab venekeelset muusikat ja suhtleb enamasti venelastega. Kuid ta üritab igal võimalusel eesti keelt rääkida, et oskus areneks.

Tahtmata piirduda üksnes noorte „lõimumise musternäidetega”, palusin abi Ida-Virumaa reporterilt Jevgenialt, kes rääkis 33-aastase Ljudmilaga Narvast ja 44-aastase Aleksandriga Kohtla-Järvelt. Nende mõlema puhul leidis taas kinnitust, et ei eestikeelsel meedial ega ka muusikal pole venelase kodus kohta. Automehaanik Aleksandr kurtis, et ehkki töökojas tuleb mõnikord klientidega suheldes eesti keelt kasutada, ta seda eriti ei oska. See-eest käivad Aleksandri lapsed eesti lasteaias. Ka Ljudmila tõdes, et keelelises mõttes elab ta vene maailmas, sest kasutab eesti keelt vähe. Puhkuse ajal käib ta Venemaal ja muusikat kuulates paneb mängima vene- või prantsuskeelse plaadi.

Seepeale võiks küsida: kas need inimesed elavad paralleelmaailmas? Mõnel puhul tõesti: enamik neist elab üksnes venekeelses inforuumis ja neil on eelkõige rahvuskaaslastest sõbrad. Tasub aga märkida, et küsisin palju ka näiteks selle kohta, kuidas vaba aega veedetakse, mida süüakse, kus poes käiakse, kus puhatakse – vastused olid siiski samad, mida saaksin eesti tuttavateltki.

Ljudmilat ja Aleksandrit küsitles reporter Jevgenia Zelenskaja.

2011. aasta integratsiooniseire andmeil ei puutu igapäevaelus teise rahvusrühmaga sisuliselt üldse kokku 45% eestlasi ja 20% muudest rahvustest inimesi.

Kontakte on paratamatult vähem piirkondades, kus on suur ühe rahvuse ülekaal.

Teisalt näitavad andmed, et ehkki Tallinnas ei ole ühelgi rahvusel märkimisväärset ülekaalu, ütlevad peaaegu pooled eestlased ja kolmandik muude rahvuste inimesi, et neil polegi kontakte teise rahvusega või on need minimaalsed.

Sealjuures on nende inimeste hulk, kellel kontakti ei ole, võrreldes 2008. aasta integratsiooniseirega pigem kasvanud.