Kas Ansipil tuleb ikka tagasi astuda?

 Peaminister Andrus Ansip lasi president Toomas Hendrik Ilvesel sotsiaaldemokraatidest mi­nistrid neljapäeval valitsusest eemaldada, mispeale lõppes sotside kuulumine koos Reformierakonna ja IRL-iga juhitud koalitsioonivalitsusse. Viidates koalitsiooni lagunemisele tehti hulk üleskutseid, et kogu valitsus peaks tagasi astuma – uus koalitsioon vajavat uut mandaati.

Kõige tähelepanuväärivamalt viitas osaliselt niisugusele käitumisvajadusele Ilves ise – avalduses, mis kaasnes sotsidest ministrite ametist vabastamisega. Presidendile sekundeeris ka tema endise koduerakonna juht, siseministri koha kaotanud Jüri Pihl.

Kuid eelkõige juhib valitsuse ametis püsimist põhiseadus ja selles on valitsuse ametist lahkumise põhjused täpselt loetletud. Selle järgi astub valitsus tagasi kolmel juhul: riigikogu uue koosseisu kokkuastumisel; peaministri tagasiastumise või surma korral ja kui riigikogu avaldab valitsusele või peaministrile umbusaldust. Midagi sellist mööduval nädalal ei ole juhtunud. Mõiste „koalitsioon” suhtes on põhiseadus tumm, sellist sõnagi pole seal kordagi mainitud. Koalitsiooni muutumine – vähemalt riigi toimimise alusseaduse järgi – pole valitsuse tagasiastumise põhjuste seas.

Lisaks sellele annab põhiseadus valitsusjuhile täieliku voli panna oma valitsuses ametisse ministreid ja neid lahti lasta. „Muudatusi ametisse nimetatud vabariigi valitsuse koosseisus teeb president peaministri ettepanekul,” ütleb põhiseaduse 90. paragrahv lakooniliselt. Seda õigust Ansip kolme sotsist ministri lahtilaskmiseks kasutaski.

Ka panevad põhiseaduse sätted, mis räägivad uue valitsuse moodustamisest, paika, et riigikogu ei anna mandaati mitte kokkupandavale valitsusele, vaid peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks. Seega niikaua, kuni riigikogu pole Ansipile umbusaldust avaldanud, on tal ikka 2007. aasta kevadest pärinevad volitused valitsust ühel või teisel viisil kokku panna. Isegi siis, kui ta eemaldab valitsusest kõik ühe algse koalitsiooni osapoole ministrid. Ainuke asi, mida Ansip peab vältima, on see, et uue partneri toetuse leidmiseni ei tehtaks talle riigikogus umbusaldusega üks null.  

President Ilves rääkis oma avalduses soovist, et valitsus otsiks uut mandaati juhul, kui sünnib sisuliselt uus koalitsioon. Koalitsiooni sisu hindamine jääb küll väljapoole põhiseadusest leitavat, kuid küsimus on, kas võimuliit on väga palju muutunud pärast sotsiaaldemokraatide eemaldamist. Siiani on valitsuses nii Reformierakond kui IRL, kel on riigikogus kahe peale kokku 50 kohta. Lahkunud sotsidel on 10 kohta, mis tähendab, et koalitsioon kaotas vaid 20 protsenti oma koosseisust. Esialgu Rahvaliidule saadetud koalitsiooniläbirääkimiste kutsest võib aru saada, et IRL ja Reformierakond otsivad toetust sama töö jätkamiseks, mida seni on tehtud, sest neil on riigikogu kindlast enamusest puudu täpselt üks koht.

Töö jääks seisma

Kuid oletades, et peaminister koos valitsusega peab tagasi astuma ning teebki seda juba täna, mis siis toimuks? Põhiseaduse järgi selgitaks president Ilves 14 päeva jooksul välja uue potentsiaalse peaministri kandidaadi. Too peaks järgmise 14 päeva jooksul tegema ettekande riigikogule valitsuse moodustamise aluste kohta. Juhul kui kandidaat saab rahvaesinduse toetuse, nimetab ta seitsme päeva jooksul presidendile ministrite kandidaadid, kes omakorda hiljemalt kolme päeva pärast ametisse pannakse. Kui kõik osalised oma tähtajad ära kasutaks, oleks käes juba juuni lõpp.

Kui see aitaks tõsta ja parandada poliitilist kultuuri, siis ehk vääriks kogu mäng küünlaid. Kuid siin võiks tuletada meelde veel üht olulist poliitilist tava. Valitsuse tagasiastumise puhul jääb vana koosseis koos vana peaministriga ametisse n-ö hooldaja õigustes kuni uue valitsuse ametisse astumiseni. Väga kindlaks traditsiooniks on see, et ametist tagasi astunud valitsus ei tee enam ühtegi poliitilist otsust ega pane ette muuta olemasolevaid kokkuleppeid. Praeguses olukorras tähendaks see, et tuleb kohe peatada igasugune töö riigieelarve ning kärbetega ja mitte esitada riigikogule eelnõusid, mis viiksid kokkuhoiuni.

Seega puudub Ansipil põhiseaduse järgi vajadus tagasi astuda – kolme ministri eemaldamine valitsusest pole alus peaministri tagasiastumiseks. Kui ta aga tunneks moraalset või eetilist kohustust otsida ametliku tagasiastumise kaudu uut mandaati riigikogult – näiteks poliitilise kultuuri parandamiseks, nagu soovitab president –, siis selleks on peaministril alati õigus. Kuid siis tuleb mõelda ka teiste kultuursete tavade peale, millel võib omakorda olla mõju riigi üldisele käekäigule. Riiki piitsutavaid eelarveprobleeme arvestades pole tagasiastumine seetõttu kõige mõistlikum idee.

Hinnangud

Toomas Hendrik Ilves

Vabariigi President

•• „Rääkides poliitilistest kultuurist ja reaalsetest eeldustest pean ma sil­mas väga konkreet­seid asju, milles need väär­tused väljenduvad. Esi­teks: kui moodus­tatakse sisuliselt uus valitsus, koos uue koalitsiooni ja koalitsi­ooni­­lepinguga, on minu hinnangul vägagi soovi­tav ja põhjendatud, et uus valitsus saaks riigi­kogult mandaadi selle lepingu elluviimi­seks.” 

Jüri Pihl

endine siseminister

•• „Jagan presidendi aru­saama, et valitsus­koalit­siooni ammendudes astub kogu valitsus tagasi.”