Karedale alles jäänud elanikke toidab kilplaste nutikas vaim

Tänavu 800. sünnipäeva tähistava Kareda kaotus on selle sajandiga kolmandik elanikest, mis on Eesti valdadest suurim. Kui Liivimaa Henrik aastal 1212 esimese Järva külana Kareda kirja pani, oli see suur, uhke ja rahvarohke.

Rahvast, ka neid, kes on läinud, oodatakse 28. juulil väärikale 800. sünnipäevale, mille puhuks üllitatakse ka ajalooraamat. Kas panevad sellele lisatud CD-lt kõlavad esivanemate mäletused ka mõne lahkunu kahetsema?

„Meil tuli piimafarmi lüpsirobot, inimesi pole nüüd enam vaja,” kostetakse poe juures nukralt. Kohalikku tootjat AS-i Peetri Põld ja Piim kiidavad nii naksakas nooruke vallavanem Triin Pobbol kui ka oma lapse Robiniga õues uitav noor ema Külli Amos. Robin roomab värskel puhtal murul, kust puuduvad koerakaka, pudelikorgid ja klaasikillud, sest nende tekitajaid ju pole.

Erastatud ahervare

Robini selja taga vaatab tühja asulat tühjade silmadega mahajäetud kortermaja, mille ümber vohavad iga aastaga üha enam kõrguvad metsikud kibuvitsapõõsad. Meenub kummituslinn Prõpjats Tšernobõli veeres. Sealgi hakkasid just kibuvitsad esimesena inimeste maad tagasi vallutama. Vald tahtis küll mahajäetud ahervaret lammutada, aga ei saanud. Selgus, et seal, kooruvate tapeetide kuningriigis asuvad mõned erastatud korterid. Püha eravara – isegi ahervaret ei tohi näppida!

Silm jääb pidama teise koledavõitu kortermaja rõdul, mis on piriparajalt täis priskeid ahjuhalge. Ja rõdu ees seisab maastur – veider ja sürrealistlik kompott, andmas ühtaegu tunnistust jõukusest ja vaesusest.

Noor ema Külli jätkab juttu. Selgub, et katlamaja õhtulemineku järel köetakse kortermaja igas toas oma ahjuga. Naabervaldadesse tööle pääseb vaid see, kellel on auto.

Laste kasvamiseks olla Peetri seevastu maailma parim paik, rahulik ja turvaline. Ka vallavanem Triin lööb särama, kui lastest rääkida, sest asulas avati veel teine lasteaiarühm, põhikooligi minejaid jätkub.

Aga inimesed? Kus on siis see kadunud kolmandik? Polnud Suurt Pauku ega hiiglaslikku katastroofi. Oli vaikne valgumine nagu kogu Järvamaal.

Kareda on elamisvald

Me jutuajamist vaatab pealt Vilen Künnapule omase viltuse aknaga vallamaja, mis meenutab oma pompoossuses sadulat sõralise seljas ning on vallale hiigelsuure kütmist nõudva kubatuuri ja ehitusvigade pärast koormaks kaelas. Aga vallavanem Triin on endiselt lusti täis kui tulesäde. Raha sunnile, pealinna ja Soome ahvatlusele ta kätt ette ei pane. Räägib hoopis terminist „elamisvald”. Paigast, kus hiigelsuuri ettevõtteid pole, aga mille rahus on hea elada ja naabrusse tööle minna.

Kareda vallas asub üks teinegi põnev maailm. Helena Siiroja, valla raamatukoguhoidja mõttest on sündinud totruse kuningriik ehk kilplaste teemapark 87 elanikuga Müüsleri külas. Park on Kareda kandi visiitkaart ja koht, kus Kreutzwaldi veidrad tegelased endiselt valgust kotiga tuppa kannavad või soola külvavad.

Turismimagnetisse kilplaste parki pole vist mahutatud kümnendikkugi rahast, millega Paide vallitorni ajakeskus Wittenstein turiste ja tuntust püüab, küll aga on see tõestuseks nutikuse väest. Helena, kes on kolm päeva nädalas valla raamatukogu ainuke töötaja ja ülejäänud aja kilplaste emand, muheleb tagasihoidlikult. Tegelikult annavad kilplased tööd kogu ta perele ja tõestavad, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii et kilplaste nutikad totrused sõna otseses mõttes toidavad Müüsleri ja Kareda rahvast.KommentaarHaritud noored tulevad maalePamela EesmaaKareda valla Öötla küla elanik, ajakirja Tervis Pluss emapuhkusel viibiv ajakirjanik

Kui elu poleks mind kokku juhatanud praeguse abikaasaga, siis oleksin Viljandi või Tallinna elanik. Ometi siin ma siis olen, lähim tilluke külapood kaheksa kilomeetri kaugusel. Seega on iga väljaminek alati hoolikalt plaanitud. Kui minna linna, siis tuleb seal ikka kaks kärutäit kraami kokku laduda.

Samal ajal pöördub ju tegelikult üsna palju inimesi järjest maale, kuigi statistika väidab justkui vastupidist. Statistika järgi olen ma ise samuti Tallinnas töötav inimene – minu õnn, et võin oma tööd teha ka siinsamas võrkkiiges lesides, arvuti süles.

Kõrvalkülas Esnas on doktorikraadiga noor asutanud kitsepiimameierei, Põhjaka mõisa on avanud noored kokapoisid ja teises kõrvalkülas elab noor füsioterapeut, kes üksinda vana talumaja üles putitas ja hobuseid kasvatab, naabriteks ökoehitajast-psühholoogist paar oma põhumajapidamisega.Tänan lugejaidTänan kõiki, kes on nõu ja arvamusega Eestist elu otsimisel juba toeks olnud. Minuga saab kontakti meili teel rein.sikk@epl.ee ja mobiilinumbril 501 2487. Reisisihtidest saab lugeda Eesti Päevalehe Facebooki küljel. Järgmine lugu on Kullamaa vallast, Sitakoti-Matsi vaimu kandjast, mis on ka kaotanud kolmandiku elanikest.

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis