Kapten Kinnunen tõi kõik mehed Iraagist tagasi

Tunnete te end kangelasena?

Ei, ei tunne. Sellepärast ma arvangi, et peaks andma võimalikult vähe intervjuusid. Ma oli täna lihtsalt juhuslikult linnas, et siis Lõuna-Eestisse ära minna.

Aga autasud- nii teie kui jaoülem Kristjan Kostabi ja haavata saanud vanemveebel Enn Adonson saite USA riigilt Pronsktähe medali?

Vale oleks öelda, et ei olnud hea meel. See ongi kaitseväelasele suurim tunnustus. Aga ma ei teinud selle saamiseks midagi erilist, ma tegin oma tööd.

Kas te tundsite seal end ameerika või eesti sõdurina? Siin püüti rünnakuid teile ka riigi tasandil isiklikult võtta?

Seda et me eestlased oleme, seda teadsid kõik selles linnaosas, kus me patrullisime. Me olime seal kõige rohkem kohal ja segasime neid. Need rünnakud polnud suunatud meie vastu, seal oli palju teisi üksuseid. Ma arvan, et nende jaoks suurt vahet polnud.

Kas te loete missiooni korda läinuks, sest teil õnnestus kõik mehed elavana tagasi tuua? Järgmisel Eesti üksusel ei pruugi enam nii kergelt minna?

Seda ei saa niimoodi liigitada, et meie pääsesime kergemalt, sest meil jäid kõik mehed ellu. Nendel on kõik veel ees. Nagu ka variant, et kõik pruugi ellu jääda. See võimalus oli ka meil reaalselt õhus.

Kui kellegagi ühes üksuses midagi juhtub, ei tähenda, et neil on raskem kui teisel. See üksus kus mehi langes, et öelnud meile, et teil pole keegi surma saanud, sellega on teil kergem. See pole skoor, see õnnetus või õnn.

Mida te soovisite Iraaki jõudnud uuele rühmaülemale kapten Vahur Murulaiule, kui te koos teie võidusigarit suitsetasite?

Soovisin edu ja õnne ja ütlesin, et ole ettevaatlik. Nende jaoülemad olid nädal aega koos meiega Iraagis teenistuses ja tegid kõik operatsioonid kaasa. Ka kapten Murulaid käis varem olukorraga tutvumas- nad nägid, mida me teeme. See ei tähenda, et nad peaks kõik samamoodi tegema, aga neil oli võimalus näha, et mis toimub.

Kas neil saab olema kergem või raskem kui teil?

Mõnes mõttes on neil kergem, aga samas ma tean, mis neid ees ootab. See ei pruugi nii kerge olla. Oleme küll erineval ajal samas kohas, kuid mõlemal missioonil on erinevad eelised ja erinevad puudused. Erinevad situatsioonid, mida ma siin kirjeldada ei saa.

Mis juhtus Iraagis siis kui Saddam Hussein kinni võeti?

Meil ei juhtunud midagi märkimisväärselt, kõrvallinnaosas olid massirahutused Saddami toetuseks, kus kohalikud infoallikad püüdsid väita, et kinni püüti teisik. Saddam ikka. Vaevalt et ameeriklased selle info osas kirvega lööma läks.

Mida see iraaklaste mõtlemises muudab, et nende jumala seisusesse tõstetud riigipea kinni võeti?

Algul kindlasti mitte midagi. Aga rahvas, kes elas tema vaimus saab mingil hetkel aru, et ta enam tagasi ei tule ja nad peavad uutmoodi elama hakkama. Diktatuur on nende mõtlemist palju mõjutanud.

Neile tundub, et kõiki on vaja hirmutada, siis hakkavad asjad tööle. Et kui linnavalitsus hästi ei tööta, siis tuleks linnapea kinni nädalaks ajaks vangi panna, siis hakkab paremini tööle

Korruptsioon on väga suur, kes satub pumba juurde, siis see kõigepealt pumpab endale. ja kuna suguvõsas on palju rahvast, on kõigile on vaja pumbata. See võtab natuke rohkem aega.

Ma arvan, et peab paremaks minema. Kas siis meie või nende mõisteks demokraatia on seal võimalik. Sealsamas kõrval on riike, kus selline ühiskonnakord kehtib. Kus inimesed elavad normaalselt ja diktatuuri ei ole.

Kui lihtne see teie missioon tundus, kui perele lubatud üks automaat, aga tegelikkuses on pea igas kodus relvalaod. Kui lihtne sellega võidelda oli?

Lihtsat pole seal midagi. Kõik lihtne on geniaalne, aga seal oli geniaalset vähe. Tead, et tegu on kurikaelaga, kes korraldab rünnakuid, aga kodus on tal ainus relv lauanuga ja see ka 10 cm pikk.

Millise kogemusi teie üksus sai? Tegu oli sissisõjaga, kus reaalset vaenlast näha pole, mitte traditsioonilise sõjaga?

Kõigepealt psühholoogilise- inimesed näevad, et nad suudavad seda kõike läbi elada. See toob neile kõvasti kogemusi juurde. Ma nägin kuidas noored poisid mehistusid. Kuidas kuue kuuga mõnest lapsest sirgus mees.

Iraagis toimuvat ei saa nimetada traditsiooniliseks sõjaks, sest t seal pole selliseid operatsioone nagu konventsionaalses sõjas. Ka ametlikku vaenlast kui sellist pole. Need on uue sõja nähud.

Tegime koostööd teha selliste üksustega ja osalesime operatsioonidel, mis Eestis pole võimalikud. Ja pidime hakkama saama ameerika inglise keelega.

Te olete olnud ka Bosnias missioonil. Mis Iraagis teistmoodi oli?

Maad ja probleemid on kapitaalselt erinevad Bosnias on kristlaste ja moslemite vahelised probleemid. Iraagis erinevad on erinevad moslemite usulahud- shiiidid ja sunniidid. On need, kes saavad omavahel normaalselt läbi ja siis veel vahabiidid äärmuslikud ja sõjakad.

Lõunamaades, kus inimesed ei pea üheksa kuud aastas oma igapäevase leiva pärast nii palju muret tundma kui meie siin Põhjamaades, kipuvad paljud teravaid elamusi otsima.

Millised olid esimesed mõtted kui te kodumaale tagasi jõudsite?

Esimesi mõtteid ei olnud, ma tulin töölt. Inimesel on hea meel koju jõuda. Ja kodumaale tagasi tulla. Püüdsin end kojusaabumise suhtes suht neutraalselt meelestada ja mitte unistama hakata. Stress nagunii hiilib lähedale

Ega koju tulleski stressist ilma ei jää. See lihtsalt väljendub teistmoodi.

Kas igapäevase eluga kodumaal kerge kohaneda?

Ei ole. Kõik tuleb kohe jalgupidi selga. Enne jõule pead paari-kolme päeva jooksul niipalju asju ära tegema, et ei teagi millest alustada. Iraagis olles ei olnud argimuresid, päevad olid nagu vennad.

Kõik need kuus kuud üks ja sama kava- ülesanded on teada, tuleb käsk ja täidad. Ei mingeid muid muresid. Siin muutuvad olukorrad iga hetkega. Nii palju on inimesi, kes soovivad näha ja kokku saada, soovivad tunnustust. Igasugu isiklikke probleeme on juurde tekkinud.

Kas missioonil olles loevad mehed päevi kojuminekuni ja lõpuni?

See on erinev. Mõni tahab lugeda päevi, mõni ei loe. Tuleb ennast ja mehi viimase päevi end sundida tööd tegema ja sellele keskenduda. Ennast lõdvaks lasta ei tohi. Väga palju õnnetusi on juhtunud alati missioonide lõpus.

Mis tunne see oli kui oma üksuse mees haavata sai?

Loomulikult raske on, aga ausalt öeldes olin ma selleks ette valmistunud. Eestist välja sõites võibolla mitte, aga kohalike oludega tutvudes küll. See paistis suhteliselt möödapääsmatu.

Kas pärast seda oli raskem oma meestel võitlusvaimu üleval hoida?

On neid kes võtavad seda väga südamesse ja on ka neid kellel tekib tänu sellele palju suurem teotahe ja motiveeritus. Ei mitte kättemaksutahtmine, sellest tuleb hoiduda, aga selline... teotahe ...Ma ei oska seda pressisõbralikult formuleerida, aga sa tahad kurikaelasid ohutuks teha.

Kuidas on harjuda võimalusega, et sa võid iga päev surma saada?

Igaüks peab leidma endale lahenduse, kuidas sellest üle olla. Mina näiteks sülitan kolm korda üle vasaku õla. Teine teeb midagi muud. Midagi peab tegema. Keegi peab üht jumalat uskuma, teine mõnd teist jumalat. Mingi usk peab olema, ükskõik milline. Raske öelda, mida tegema peab. Mõtteid tekib nagunii iga päev.

Selle eest pole end võimalik hoida. Kõik võimalused tuleb endale selgeks mõelda. Et kas on käsi kullas või mullas. Elu näitab, et surma võid sa igapäevaelus Eestiski saada.

Kui palju te jälgisite seda, mida Eesti meedia teist kirjutas?

Internetilevi polnud eriti hea, aga eks me ikka midagi lugesime, kui oli kuulda, et meist kirjutatakse. See, mis me ise ütlesime, oli valdavalt tõepärane. Rohkem lugesime netikommentaare. Olete te neid lugenud? Iga kord saime nendest teada kui lollid ja mõttetud me oleme ja nagu ka see, mis me teeme Püüdsime ennast mitte lasta häirida.

Häiris see teid, et teist räägiti rumala järjekindlusega nagu anonüümsetest Eesti sõduritest mitte kui nime ja näoga meestest? Kõigil piltidel oli raster näol nagu kurjategijatel. Tegi või teie perede elu lihtsamaks?

Ma ei saa seda kommenteerida. Ja see ei ole ka minu otsustada. Mul on oma isiklik arvamus ja see jääb minu teada. Ma ei ole eraisik.

Aga ennast tundsime me ise küll piltidel/filmides ära. Juba sellest kuidas keegi varustust kannab. Ka lääne telemehed arvestasid sellega, et meid ei või näidata.

Kuidas te oma pingetes psühholoogiliselt hakkama saate? Kuidas te end selleks ette valmistasite?

Selleks ei saa inimest psühholoogiliselt ette valmistada. Ainult juhiseid võib anda, et kuidas sellega hakkama saada. Eestimaal ei ole võimalik samalaadseid olukordi luua. Aga kui see tuleb, siis ta peab suutma selle välja kanda.

Pinge tekib niikuinii, siis sõltubki kõik sellest kuidas meeskond omavahel töötab ja üksteist aidatakse. Murede kurtmine, kasvõi koduste murede kurtmine. See toob kergendust. Ka rõõmud- jagatud rõõm on suurem ja jagatud mure on pool muret.

Kodustega te kõigest rääkida ei saanud? Kas üldse saab korraga elada tööelu seal ja kodust elu Eestis?

Kahte elu korraga ei saa elada. Mõlemad pooled peavad seda aktsepteerima. Et ei hakataks vastastikku üksteisele oma muresid kurtma. Mina isiklikult keelasin meestel ära rääkida oma tegevusest Iraagis . Mis iganes see ka ei oleks. Miks kodusid oma muredega piinata. Sest sinu sealsed mured n nende jaoks mõistmatud. Sinu probleemid võimenduvad kodus viiekordseks. Samuti nende kodused mured, mida distants võimendab. Kuidas sa kirjutad iga päev naisele, et tead armastan sind küll, aga koju tulla ikka ei saa. Ühest kirjast nädalas piisab küll.

Kui oluline on missioonil oleva mehe jaoks see, et tema kodune tagala on tugev?

Väga oluline. See, et kodused sind toetavad, mitte ei räägi vaeva sind missioonil olles oma igapäevamuredega. On ka naisi või elukaaslasi, kes esitavad ultimaatumi, et tule kohe tagasi...et kas tuled tagasi või lähen lahku.

Mõni selline missioon on eestlastele lõppenud üksuse peale 5-6 purunenud (pere)suhetega? Kas eesti naised ei oska või taha oma mehi oodata?

Seda küsige nende käest, kes ei oska oodata. Paraku nii see on.. Midagi teha ei ole. Ma loodan, et see missioon väga palju elusid ei purustanud. Aga eks seda kuuleb hiljem.

Kuus kuud ei ole ju ootamiseks väga pikk aeg?

Küsige nende käest, kes kodus on. Mul on seda väga raske kommenteerida.

Teil polnud oma baasis ilmselt suurt meelelahutust polnud palju..ei alkoholi ega lõbusaid naisi ja kodustega suhtlemine oli ka raske?

Kõike oli, aga lihtsalt tarvitada ei saa. Kodustega suhtlemine oli minu arvates täiesti piisav. Mõni inimene ei helista Eestis ka emale –isale nii palju kui sealt. Oma raha eest võis iga päev helistada. Mobiili minut 60 krooni, välismaal alla 30-40 krooni minut ju ei ole.

Mõni sõdur kirjutas neli korda nädalas, aga kirjutada polnud suurt millestki. Ju nad ikka kirjutasid sellest, et mis nad teevad seal. Aga kõik päevad on ühesugused. Kaua sa kirjutad, et ilm on soe.

Kuidas te kuumusega hakkama saite?

Fahrenheidi järgi üle 140 kraadi kuumust Celsiuse teeb üle 70. Teed võis õues rahulikult keeta. Panid teepaki väljas pudeli sisse ja oligi tee valmis. 35 kraadi oli toas, kus huugas ööpäevaringselt põhja keeratud konditsioneer.

Kui ära tulime oli 25 kraadi sooja, käisime igaks juhuks sooja pesuga. Öösel 4-5 kraadi sooja... päeval 20-30 kraadi ja vihm ja muda, kõige hullem kleepuv muda, mis jääb igale poole kinni.

Kui me läksime, siis tundus, et kui tuul puhub, siis ta kõrvetab. Olen ennegi seda tundnud, aga tuleb välja, et ei mäletanud hästi.

Miks eesti mehed võtavad sellist elu elada, missiooni või raha pärast?

Minu valik tuli kogemata., lihtsalt oli juhus. Aga me teenime seal Eesti mõistes tavalist palka, mida Eestis ääremaadel ei maksta. Noortel poistel on võimalus end teostada ja proovile panna. Kindlasti on neid, kes on sellistel missioonidel raha pärast, kuigi iga teine Tallinnas teenib rohkem kui üks mees Iraagis missioonil.

Mis teil nüüd plaanis on?

Puhkus peale kuu aega. Sellele järgneb igapäevane rutiinne teenistus nagu iga päev. Milles kaitseväelase teenistus seisneb, sellest võib rääkida väljaõppe osakond.