Kanakullid on jõudnud kadumisohu piirile

Ornitoloogid on mures kanakullide saatuse pärast. Ühtede meie tuntumate röövlindude hulk looduses on aastatega aina vähemaks jäänud.

Hiljuti kaante vahele saanud kanakullide seire aruande kohaselt kontrollisid asjatundjad mullu ligi 70 teadaolevat kullide pesitsusala. Asustatud oli neist ainult 36, mis tähendab, et kasutuses olid vaid pooled kontrollitud pesitsusterritooriumid. Kui edukal sigimisaastal on iga kullipaari kohta pesas keskmiselt kaks või enam poega, siis mullu jäi keskmine alla 1,5.

Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Ivar Ojaste ütles seire tulemuste kohta, et viimase viieteistkümne pesitsusaasta jooksul on kullidel olnud ainult viis edukat aastat. „Kui vahepeal pü­sis kanakullide arvukus stabiilsena, siis viimase kümnendi jooksul on nende arvukuses toimunud enam kui kahekordne langus,” nentis ta. „Sisuliselt on nad muutunud sama haruldaseks kui näiteks väike-konnakotkad.”

Kui veel aastatuhande vahetusel hinnati kanakulle olevat kuni 600 paari, siis nüüdseks on hinnangu alumine piir 300 kandis. Samal ajal küünib näiteks Eesti kõige tavalisemate kulliliste hiireviude hulk 6000 paarini.

Kanakullide arvukuse kiire vähenemise põhjuseks ei peeta mitte pesade hävitamist, mida Nõukogude ajal nn kullisõda pidades massiliselt tehti, vaid metsamajandust. Nimelt on kullidele pesitsemiseks sobilikke vanu okasmetsi raie tõttu järjest vähemaks jäänud. „Metsades pesitsevad röövlinnud on metsakasutuse ja metsakoosluste muutumise suhtes üks tundlikemaid rühmi, sest olles toiduahela tipus vajavad nad suurt kodupiirkonda,” tähendas Ojaste.

Väga tundlikud linnud

Näiteks kui 2008. aastal kontrolliti seirega 48-t kaitse alla võetud kanakulli pesapaika, siis kolmes neist oli kehtivat kaitsekorda rikutud: pesade juures oli tehtud nii üksikpuude kui ka isegi lageraiet. „Kanakullid on häirimise suhtes väga tundlikud just varakevadel märtsis või aprilli alguses pesitsema asudes. Kui sel ajal mõne pesa juures raiet tehakse, tähendab see seda, et pesa jäetakse kohe maha,” osutas Ojaste. Pesitsusajal tuleks kullipesadest vähemalt neljasaja meetri kaugusele hoida.

Iga tiirutaja pole kull

••    Kanakull on maarahvale kahtlemata üks vihatumaid linde. Pruugib suvalisel tiirutajal taevalaotusse ilmuda, kui juba haaravad närvilised käed kaheraudse järele. Tulemuseks on tihtipeale hoopis mõne haruldasema linnu haavamine või tapmine.

••    Kanakull on enam-vähem rongasuurune lind. Lennul on näha tema keha hele või kreemikas tumedate ristvöötide või

-triipudega alapool. Ülapoole suled on pruunikashallid või helepruunid. Peale selle iseloomustab kanakulli ka hele kulmutriip.

••    Kanakulli lend on kiire ja sööstev, paigallendu ei tee ta kunagi. Elab suuremates metsades, eelistab kuuse-segametsi.

••    Saagijahile läheb sageli ka ava­maastikule. Kanakull ei toitu

ainult kanadest, nagu nime järgi arvata võiks. Tema saagiks langevad harilikult pisinärilised, väiksemad linnud ja üldse kõik, kellest jõud üle käib.

••    Pesa ehitab kanakull enamasti kuuse, harvem männi, kase või haava otsa. Pojad saavad lennu­võimeliseks juuli esimesel poolel. Meie kanakullid harilikult talve saabudes minema ei lenda.

Vaata ka:

http://bio.edu.ee/