Kaasik: pood ei taha õiglast renti maksta

Olete ka ise Rahva Raamatu klient, saate sealt viis protsenti soodustust.

Jah, kaart on, aga tavaliselt ma seda kaasas ei kanna. Tegelikult on vist nii, et nad teavad kaardi olemasolust ja võtavad ise maha.

Nii et käite sealt raamatuid ostmas?

Nädalas paar-kolm korda kindlasti lähen sealt läbi.

Kas pole kahju hävitada Eesti vanimat raamatupoodi?

Ma ei hävitagi raamatupoodi. Räägin teile, mis on tõsi. Üldiselt on mul juba päris paks nahk ja kogu praegu toimuv jamps mind ei häiriks, kui siin taga oleks tegelik soov säilitada raamatukauplus. Kauplus ju säilib, aga siin on ilmselt mängus raamatukirjastajate ja -müüjate huvid, mitte raamatusõbra mure.

Sest tegelikult jääb ju kauplus alles. Kui meie klient kinnistu ostis, oli seal peal kehtiv üürileping. 1. oktoobril 2002 on sõlmitud Rahva Raamatuga tähtajatu leping, mille lõpetamisest tuleb teatada kuus kuud ette. Me pole kunagi tahtnud raamatupoodi majast välja saada.

Kas leping võimaldaks seda?

Kui me saime kinnistu enda valdusesse, hakkasime loomulikult vaatama, kuidas oleks võimalik olemasolevaid lepinguid teha omanikule soodsamaks. Rendilepinguid uurides avastasime, et raamatukauplus maksab 150 krooni ruutmeetrist. Samas esimesel korrusel on kaks riidekauplust, mõlemad ruutmeetri hinnaga nelisada krooni. Prillikauplus maksab renti 373 krooni ruudust ja apteek 226 krooni. Hakkasime läbi rääkima, sest sellises kohas 150 krooni on vähe.

Nende väitel olite läbirääkimiste asemel augusti algul teatanud, et ruutmeetri hind saab olema viissada krooni kuus.

Teatasime neile soovist tõsta üüri, ei mäleta, kas 450 või 500 kroonini. Igal juhul tahtsime viia hinnataseme selliseks nagu teised maksavad. Hea küll, apteek maksab vähe, aga nad rendivad väga suurt pinda ja raviasutuse puhul on see põhjendatud. Teatasime avastusest juhatuse liikmele proua Sirje-Mai Pihlakule. Jutuajamiste käigus selgus, et nad ei ole huvitatud kogu pinna eest kõrget hinda maksma. Ütlesime, et oleme nõus madalama hinnaga, aga nad peavad kokku tõmbama. Paar nädalat tagasi jõudsime poole ruumi osas 340 krooni suuruses ruutmeetri hinnas kokkuleppele, kusjuures nad said soodsalt juurde keldripinda.

Tuleb lähtuda mitte sellest, kas meeldib või mitte, vaid kuidas seadus ja leping sätestab. Nad ütlesid, et selle rendiga ei ole nad nõus kogu pinna eest maksma. Samas Hugo Bossi esindajad pakkusid meile algul 400 krooni, siis veelgi rohkem. Hugo Boss peab ka kulutama ümberehitusteks palju rohkem, neil pole ventilatsiooni, korralikku WC-d, vaheseinad tuleb ehitada.

Tunnete end ajakirjanduses tagakiusatuna?

Kui lugeda seda tendentslikku jama, mis on pandud ühte patta Keskerakonnaga, siis see on väga ebaõiglane. Kui me neist lahti saada oleks tahtnud, ütelnuks me kohe – kuus kuud aega väljakolimiseks, sest leping on selline. Boss tahtis ja tahab ka praegu kogu pinda, miks siis mitte kogu pinda talle müüa? Inimesed peavad aru saama, et kuigi raamatupood võib olla mitusada aastat vana, on olud muutuvad. Peab aru saama, et investoril on suuri kulutusi ja nõuda temalt, et ta raamatupoele lihtsalt heategevust teeks, on väga keeruline.

Peab aru saama, et isegi kui Hugo Boss sinna ei tule, ei tähenda, et raamatupood ruumi endale saab. Siis oleme samas kohas kui alguses. Usun, et kui see leping peaks ära langema, leiame välkkiirelt, ilma igasuguste kahtlusteta uue lepingu.

Kas maja omanik on Vemarro?

Vemarro on kinnistu omanik, Vemarro investor, OÜ Baltini asutaja on pärit väljastpoolt Euroopat. Kliendi ja advokaadi suhe, ma ei saa teile öelda, kes ta on. Aga kujutage ette, ta on kulutanud 155 miljonit krooni kinnistu ostuks ja teha tuleb 30–40 miljoni krooni eest renoveerimistööd. Nõuda nüüd, et teate, selles majas Tallinnas on olnud juba 90 aastat raamatukauplus ja selle pärast te peate seal hoidma klienti, kes ei ole suuteline maksma normaalset üüri – mis mu klient selle peale ütleb? Ta ütleb lihtsalt, et jah Kaasik, aga osutatud teenuste eest tuleb tasuda vastavalt.

Teie olete Baltin OÜ ainus juhatuse liige.

Jah, aga mitte omanik. Kuigi ma väga tahaks, et see mulle kuuluks, pole mul kusagilt võtta 155 miljonit krooni.

Kas oleksite nõus Hugo Bossi pakkumisest ajakirjanduse, avalikkuse ja kirjastajate survel loobuma?

Esiteks käituksin ebakorrektselt Hugo Bossi suhtes, kellega on käinud pikaajalised läbirääkimised ja lepingud sõlmimisel. Teiseks ei allu ma pseudosurvele. Tean täpselt, et kisa käib kellegi huvides. Tõenäoliselt ka nende poolt, kes Rahva Raamatu aktsionärid on.

Krediidiinfo andmetel on üks Rahva Raamatu aktsionäre ka AS Elias (konkureeris maja ostul Margus Fingi firmaga – toim.).

Siis saan aru küll. Fakt on, et kogu kino ei tule mitte raamatuhuviliste poolt. Klassikaline raamatukauplus ei pea tingimata müüma igasuguseid tarbeid, postkaarte ja kinkekarpe. Mind häirib väga, et erilise kultuurilembuse taha on peidetud kellegi ärihuvid. Lugesin äsja, et meil on eesti keeles välja antud “Mein Kampf.”. Teen ettepaneku lepingus 340 kroonist rendihinda täiendada punktiga, et selles kaupluses ei tohi müüa pornograagiat ja ükskõik millist rahvuslikku vaenu õhutavat kirjandust. Ma ei imesta, et astun ükspäev sinna sisse ja seal on müügil “Mein Kampf” eesti keeles.

Eelmisel aastal sai raamatupood ajaloolise konteksti säilitamise eest muinsuskaitselt medali. Kas teil pole piinlik minna Eesti ajalukku kui Eesti vanima ja ühe kaunima raamatukaupluse hävitaja?

Miks te küsite niisugust rumalust? Ma ju seletan kannatlikult, et raamatukauplust ei hävitata. Pealegi tuletaksin meelde, et tegelikult on maja ehitatud pangahooneks, seega on küsimus iseenesest vale. Kauplus on maja täpselt niipalju, kui me jõuame kokkuleppele, mis tuleneb lepingust, seadusest ja kinnisvarasituatsioonist. See on ju kinnisvara ja me oleme ta ostnud. Õigus on nendel, kelle hinnangul pidanuks nendele asjadele mõtlema, kui maja müüdi. Ja miks ma seda öelda saan – meie (Kaasik & Co) ju nõustasime seda maja.

Kas lepingu tegemisel ei pidanud keegi tähtsaks, et raamatupood alles jääb?

Mitte keegi. Oleks ju võinud küll öelda, et tingimused on säiliv apteek ja raamatupood. Alles nüüd hakatakse kinnistu müügile tekitama kunstlikke lisasid. Tahetakse saada 155 miljonit krooni ja tahetakse maja säilitada.

Näiteks kultuuriministeerium laiutab 2000 ruutmeetril ja ei maksa mitte sentigi. Nemad taipasid õigel ajal sõlmida sellise rendilepingu, mis kehtib kuni järgmise aasta lõpuni.

Mis seejärel kultuuriministeeriumiga juhtub?

Meil on olnud paar jutuajamist, mille käigus kinnitati, et koalitsiooni kokkuleppe põhjal peavad riiklikud struktuurid asuma riigile kuuluvatel pindadel. Neile olevat pakutud kahte pinda vastu. Ootame, kuni linn ja riik otsustavad, kuhu kultuuriministeerium viiakse.

Nii et nad kolivad majast välja?

Niiviisi näeb leping ette, järgmise aasta lõpuni kannatame ära. Ainus lootus on, et nad lepivad linnaga varem kokku ja lähevad varem. Oleme pakkunud, et oleksime isegi nõus kompenseerima osa kolimiskuludest. Nii et asju peaks ajama õigel ajal ja mitte meid poriga loopima, et me ei säilita midagi niisugust, mis on tavalisele inimesele kahjulik. Olen käitunud Rahva Raamatuga korrektselt.

Rahva Raamat on öelnud, et sellisel kujul rendilepinguga on tegemist nende väljasuretamisega. Ümberehitus võrdub vähemalt üheksa kuu üüriga, tuleb maksta koondamistasu.

Ärgu müügu sellel pinnal igasugust jama! Kui nad ei müüks seda rämpsu, nagu postkaardid või karbid, siis nad saaksid hakkama. Olete käinud seal raamatupoes? Enne remonti leidis seal kõik raamatud üles. Nüüd on tihedalt üksteise vastas raamatute vahelt väga raske otsida, sa ei leia õigeid raamatuid üles. Käisin eile seal ja ostsin portsu raamatuid. Kõikide teiste peal troonisid Rasputin, Beria, Eesti päritolu SS-lasest ohvitseri memuaarid. Nad peavad tegema valiku. Ka raamatute hinnad on nii üles aetud, et normaalne inimene ei jaksa osta.

Kas uus leping on juba alla kirjutatud?

Oleme kokku leppinud Rahva Raamatu omanike esindajatega. Nad lubasid nädala lõpuks anda seisukoha, mis puudutab kulutuste katmist kolimisega.

Miks eelmisel aastal tõsteti välja Vaal galerii?

Vaal galeriis tekkis olukord, kus nad ei suutnud renti maksta. Täpsemalt tuleb Margus Fingi käest üle küsida.

Maja hinnati väidetavalt 80 miljonile, mille eest Eve ja Margus Fingi OÜ Vemarro selle ostsid. Aasta pärast ostsite teie selle neilt 155 miljoni eest.

Täpsustagem, summa oli 80,1 miljonit. Olen mitu korda lugenud pressist, et seal on midagi kahtlast. Kaasik ise riigi esindajana müüs ja ostis siis Fingilt kallimalt ära.

Ma ei mäleta, kas eksperthinnangu tegi Ober-Haus või Uus Maa. Maja hind tuli rohkem kui 80 miljonit, kuid kahjuliku rendilepingi tõttu soovitati alghinnaks 70 miljonit krooni.

Kui riigivara müük korraldati, polnud ma isegi komisjonis. Enn Teimann juhtis komisjoni, seal olid ministeeriumi esindajad, sihtasutuse esindajad ja kinnisvara haldajate ja hooldajate liit. Kirjalik enampakkumine viidi läbi minu büroos, sest olime kunstimuuseumi sihtasutusega seotud õigusabi lepinguga. Mäletan, et viimasel hetkel toodi kinnised ümbrikud, kaks pakkumist Eliaselt ja Fingilt. Tekkis vaidlus, sest Elias pakkus rohkem, aga raha ja tasaarveldust, Fink pakkus vähem, aga ainult raha. Kunstimuuseumi sihtasutuse nõukogu, kus mina taas ei istunud, pidas kasulikumaks sõlmida leping Fingiga.

Hiljem tekkis olukord, kus investor, kes tahtis kinnisvara ära osta, otsis sobilikku esindajat. On suhteliselt loogiline, et nad jõudsid lõpuks minu büroosse. Uurisime mitu kuud dokumente ja kauplesime hinna üle ning lõpuks leppisime kokku 155 miljoni krooni peale.

Mis kergitas maja hinda aasta jooksul peaaegu poole võrra?

80 miljonit on tõesti vähe, aga teisi pakkumisi ei olnud ja rendileping oli ülikahjulik. Seda raha oli aga väga vaja, kõik läks kohe Kunstimuuseumi ehituseks. Nüüd tehakse kokkusattumusest küsimärk, et kui Kaasik oli mõlema tehingu juures, on seal järelikult midagi kahtlast. Käime Eliasega praegu kohut, sest nad väidavad, et nende leping oleks soodsam olnud.

Kuidas väljastpoolt Euroopat pärit investor teid ja Eesti riigi üles leidis?

Nad on Lätis ja Leedus esindatud. Tal olid siin omad luurajad, kes arvasid, et see on kokkulepe, millega võiks hakata tegelema.

Milline on kindlus, et Rahva Raamatult tulevikus rohkemgi ruumi ei võeta?

Kuulge, olete nagu katkine grammofon. Kui me oleks tahtnud neid välja visata, oleks me seda ammu teinud. Ma loodan, et nad aktsepteerivad lepingut ja oleme kokku leppinud, et edaspidi tõuseb rent vastavalt lepingule viis protsenti aastas.

Rahva Raamatu kaitseks

Viktor Kaasik tunnistab kõrvaolevas intervjuus selgesõnaliselt oma töntsi arusaama kultuurist ja kirjandusest ning eesti raamatukaubanduse müügistrateegiast. Ma ei ole pädev kritiseerima käesoleva tehingu juriidilist poolt, kuid Kaasiku vildakad arusaamad kultuurist ja raamatumüügist on kergesti paljastatavad.

"Aga ärgu müügi sellel pinnal igasugust jama! Postkaardid või karbid võivad nad müümata jätta. Kui nad ei müüks seda rämpsu, kui nad ei müüks õpperaamatuid, siis nad saaksid hakkama," sõnab Kaasik. Kuid ta ei tea, et tänu kontoritarvete, õpikute ja muu seesuguse müügile ongi Eesti raamatupoodidel võimalik ennast vee peal hoida. Nüüd, kui müügipinda vähendatakse poole võrra, tuleb Rahva Raamatul ilmselt suurendada poole võrra kontoritarvete müüki.

"Enne remonti leidis seal kõik raamatud üles. Kui te nüüd vaatate raamaturiiuleid, siis väga raske on otsida, sa ei leia sealt õigeid raamatuid üles," kurdab Kaasik. Jutt täiesti õige. Seda nimetatakse haritud inimeste keeles heaks valikuks, ning tänapäeval, mil Eestis ilmub nädalas ligi 50 raamatut, on see endastmõistetav ja paratamatu. Lai valik kaupa riiulitel on ühtlasi ka suurema käibe pant.

"Käisin eile seal ja ostsin portsu raamatuid, seal olid Rasputin, Beria, üks eesti päritolu SS-lasest ohvitser, kelle memuaarid troonisid seal kõigi teiste peal," ahastab Kaasik. See on tüüpiline väikekodanlase kurjustamine temale mitte võimete- või huvikohase kirjanduse üle. Haritud inimesed nimetavad seda ajalooalaseks kirjanduseks ning hindavad seda väga. Isegi "Mein Kampfi", mida Kaasik poest leida ei taha (seda muret muide ei ole, sest teose tiraaž on väga väike), loevad haritud inimesed selleks, et ajalugu mõista.

"Teiseks on raamatu hinnad nii üles aetud, et normaalne inimene ei jaksa seda osta," räägib Kaasik. Raamatute hinnad on üleval sellepärast, et müügipind maksab palju ja raamatupood ei saa olla heategev asutus. Pärast 1. veebruari hakkavad raamatud seal poes ilmselt veel rohkem maksma.

Jaak Urmet, kirjandustoimetaja