Juristid hoiatavad varga ründamise eest
Aivar Hindrikusega (44) juhtunu on viimase aja näide hädakaitsest, mis tõotab tuliseid kohtuvaidlusi selle üle, kas mees ületas ennast ja oma peret kaitstes lubatud piire või mitte. Põhjust vaidluseks igatahes on.
«Hinges piinab, ent mul lihtsalt polnud teist valikut,» on väitnud Hindrikus – murtud käte ja paistepekstud näoga mees, kelle Ida-Virumaa üüritallu tungisid jaanipäeva varahommikul kolm noorukit. Hindrikuse sõnul kaitses ta kööginuga haarates end poiste rusika-, jala- ja kurikahoopide eest. Noaga vehkimine viis kaks ründajat haiglasse, kolmas suri.
Haavatute versioon on aga teine – nende väitel oli ründajaks Hindrikus. See paneb seni kidakeelse politsei karmi ülesande ette – leida tõde olukorras, kus mõlemal osapoolel on võrdselt tunnistajaid. Esmastele andmetele tuginedes andis politsei õiguse Hindrikusele.
«Libe tee,» tõdesid ajalehele mitu kohtunikku, politseinikku ja juristi, keeldudes Sondas juhtunut kommenteerimast. «Hädakaitse probleem on paraku selles, et rünnataval on ju tavaliselt sekund või kaks aega otsustada, juristil pärast analüüsimiseks aega aga küllalt,» leidis Eesti kriminaalõiguse asjatundja, Tartu Ülikooli professor Jaan Sootak.
Tallinna linnakohtu esinaise Helve Särgava sõnul annab seadus hädakaitsele kaks põhialust – sellele peab alati eelnema rünnak või selge rünnakuoht ja kaitse käigus tekitatud kahju ei tohi olla suurem, kui ründaja poolt eeldatavalt tekitatav kahju.
«Kui panna kaalukausile ohvri elu ja tema vara, siis suurim väärtus on loomulikult inimese elu ja tervis ning seda arvestab kohus eelkõige,» tõdes Särgava. Ta tõi näite kohtuloost, kus koju tulnud korteriomanik leidis eest asju kotti toppiva vargapoisi ja peksis ta nii läbi, et poiss jäi kurdiks. Omaniku selgitus, et kolkis varast enda ja oma vara kaitseks, ei olnud kohtule veenev, sest ta tekitas palju suurema kahju, kui vargapoiss saanuks teha. Nii pidi hoopis varguse ohver kaheks aastaks vangi minema.
Sootaki selgitusel leidub mitu teooriat selle kohta, kust algab hädakaitse ja inimene võib kurjategijat rünnata või lausa tappa. Neist ühe järgi võib ohver kurjategijat rünnata juba siis, kui neil veel mingit kokkupuudet pole, ent viimane võimalus end edukalt kaitsta ähvardab ära langeda. «Näiteks kui kaitsja on sissetungijat hoiatanud ja too jätkab sissetungi, võib kaitsja tegutseda,» selgitas ta.
Näiteks tulirelva omanik peab kuldreegli järgi ründajat alati enne hoiatama lasuga õhku, kui selleks on võimalus. «Kui seda võimalust pole, näiteks kui ründaja on meetri kaugusel, võib relva enesekaitseks kasutada otsekohe, nii et see tõrjub rünnaku lõplikult,» tõi kriminaalõiguse professor näite.
«Ründaja tapmine on õigustatud, kui ta ähvardab teie või teiste inimeste elu ja tervist ning see on ainus võimalus rünne tingimusteta lõpetada,» lausus Sootak. See kehtib nii relva, noa kui paljakäsi ründaja kohta, sest inimene pole kohustatud ootama, kas ründajal on ikka piisavalt jõudu, et ta surnuks peksta või kägistada.
Samas ei saa Sootaki sõnul mingil juhul hädakaitseks nimetada olukorda, kus ohver märkab öösel ärgates oma kodus varast, hiilib sahtli kallal askeldajale selja tagant ligi ja lööb talle näiteks pesapallikurikaga hoobi pähe.
