Jänkide tarkus päästis eesti pere lagunemisest

Naisel polnud aimugi, et ta võiks vajada mingit tuge. Küll saab hakkama. Saigi. Tollal internetti polnud ning naine ja mees vahetasid romantilisi kirju. Veel tänagi tuleb naise silmisse soe sära, kui ta ütleb: “Sõjamehe kiri on hoopis isemoodi kiri...” Naine ootas meest koju, mees igatses samuti koju. Mees saabus, ja saabus ka konflikt.

Teist oli raske mõista

Naine, kes oli üheksa kuud kodus kõigega hakkama saanud, pidas end kangelaseks. Mees, kes oli hoidnud võõrsil kõrgel Eesti lippu, pidas end samuti kangelaseks. Mõlemad ootasid teiselt suurt kiitust ja tunnustust.

Aga algasid hoopis nägelused, möödarääkimised, naine ei mõistnud, miks mees öösiti sonib. Mees ei mõistnud, miks külmkapp pole alati toitu täis. Kriis vindus ja süvenes, kuni naine sattus USA rahvuskaardi koolitusele, kus kuulis esmakordselt kahe kangelase sündroomist, mis on missiooniperedes tavaline. Lektorit kuulates oli korraga tunne, nagu räägiks ta just nende pere loost.

Kui isa läks teisele missioonile, algasid probleemid lastega. Poiss tegi pätti, tütrel tekkisid tervisemured. Hiljem selgus, et lastel oli hirm isa lahkumise pärast. Sellest tulid ka tervise- ja käitumisprobleemid.

Naine haris taas ennast ja seeläbi ka meest. “Probleemide lahendamine algab probleemide enesele tunnistamisest ning loomulikult pole me sugugi nii tugevad, nagu ise arvame.”

Pere jäi kokku ja naine ütleb täna sooja ja südamliku häälega: “Tegelikult oleme me üks üsnagi vahva pere.”