Jäävaba meri jätab viigrid järglasteta

Kuna sooja talve tõttu pole tänavu Läänemerel tekkinud veel ühtki jääkübet, ei ole suure tõe-näosusega meie vetes elavatel haruldastel viigritel sel talvel järglasi oodata. Rohkem võib hukka saada ka hallhüljeste võsusid.

Kauaaegse hülgeuurija Ivar Jüssi sõnul ei saa veel kindlalt öelda, kas ainult merejääle poegivate viigrite sigimine võib sel talvel luhta minna või mitte, sest loomad asuvad järelkasvu ilmale tooma enamasti alles veebruari teises pooles. “Aga ega siin midagi head loota pole, sest ka pikemaajalised ilmaprognoosid ei luba külma,” nentis Jüssi. “Kui soe jätkub ja jääd ei tule, on viigrite olukord väga kehv, sest kõik pojad hukkuksid. Maa peal nad poegi ilmale ei too.”

Mullu aprillis korraldatud loenduse andmetel elab Eesti vetes ligikaudu 1400 Läänemeres väljasuremisohus olevat viigerhüljest. “Kuna nad on pikemaealised loomad, siis ühe aasta järglaste saamise täielik ebaõnnestumine ei tohiks meie asurkonnale suurt kahju teha,” osutas Jüssi. “Seda enam, et viigritel on alates 2000. aastast seljataga suhteliselt edukad poegimisaastad, nii et neid noori loomi, kes peatselt sigima hakkavad, peaks jätkuma.”

Hallhüljeste elu lihtsam

Ligemale 2000 loomast koosneva hallhüljeste asurkonna poegimist jää puudumine Jüssi kinnitusel nii palju ei sega. “Hülged koonduvad sel juhul laidudele poegima,” tähendas ta. “Samas on nende järglaste suremus seal tunduvalt suurem kui jää peal.”

Maismaal on hülgevõsud kergeks saagiks merikotkastele ja ka suurtele kajakatele.

Eelmisel aastal mõjusid hiline kevad ning jääs püsinud meri nii hallhüljeste kui ka viigrite järelkasvule igati soodsalt. Kaua püsinud ja paksemal merejääl ei sündinud küll rohkem poegi, kuid neid jäi rohkem ellu.

Maailma Looduse Fond (WWF) peab viigerhüljest ohustatud liigiks, keda on Soome lahes säilinud vaid 200– 300 isendit. Liivi lahes elab üle tuhande ja Botnia lahes ligi 5000 viigrit.

Viigerhüljes

•• Viigerhüljes on üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülgeliigist. Viigerhüljes on väiksem kui hallhüljes.

•• Ta on arktiline liik, kelle levila hõlmab põhjapoolkera merede põhjaosa, Läänemere ning Saima ja Laadoga järved.

•• Viigerhüljes toitub peamiselt kaladest.

•• Poegib pärast 9–10-kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis jää peal olevas lumekoopas. Sinna jääb ta kuuks ajaks. Tavaliselt on viigerhülgel korraga üks poeg, haruharva rohkem. Noor hülgepoeg on kaetud tiheda valge karvaga, mis aitab tal vaenlaste eest varjatuks jääda. Nooruskarvastik kaob umbes kuu aja vanuselt ja asendub tumedamaga. Juba paari päeva vanuselt on ta võimeline ujuma, aga seda ainult äärmise vajaduse korral. Poega imetatakse umbes kaks kuud. Suguküpseks saavad noored hülged tavaliselt viieaastaselt.

•• Looduslikke vaenlasi viigerhülgel Läänemeres ei ole.

Allikas: http://bio.edu.ee/loomad/