Jaak Aaviksoo: presidendi kaudu inimlikustatakse ja isikustatakse riiki

•• Rektor Aaviksoo, paar nädalat tagasi saatsite ülikooliperele kirja, kus ütlesite, et olete nüüd presidendimängus sees ja 2008. aastani kestev rektoriaeg võib olla selleks korraks lõppemas. Toonilt tundus see olevat hüvastijätukiri. Kas see oligi siis rektori hüvastijätt akadeemilise perega enne Kadriorgu siirdumist?

(Muheleb.) Hüvastijätmiseks on seda kindlasti vara nimetada, aga ma pidasin õigeks oma otsust selgitada. Üks olulisemaid küsimusi minu jaoks enne jah-sõna ütlemist erakondadele, kes mind esitada soovisid, oli lisaks isiklikele ja perekondlikele küsimärkidele sisuline lubadus, mis ma ülikoolile andsin. Ja kui valmisolek kandideerida peaks vilja kandma, mis ju ometi päris välistatud ka pole, siis peab juba täna olema sellele küsimusele vastus.

•• Rektor Aaviksoo on Tartu ülikooli inimestes tekitanud ja tekitab suhteliselt tugevaid tundeid, millest on loogiline järeldada, et ükskõik mida teist arvatakse, tegemist on jõuliselt tegutseva inimesega. Miks peaks rektor olema huvitatud presidendi ametist, kus jõuline tegutsemine on pea a priori välistatud?

Võib-olla võiks seda nimetada teatud küpsuse saavutamiseks. Ma mäletan, et teistkordsel rektoriks valimisel pealkirjastas üks lehtedest oma artikli kellegi sõnadega “Leebuv autokraat”. Eesmärkideni jõudmine on alati võimalik väga mitmel moel. Võib ise kraavi kaevata, võib anda korralduse kraav kaevata ja on võimalik avaldada arvamust, et kraavi kaevamine on vajalik.

Kõik need teed võivad sihile viia ja tulemust anda, nii et ma ei välistaks presidendi institutsioonist ka konkreetset tulemuslikku sisu. Oma käitumisega on võimalik panna inimesi mõtlema ja selle mõtlemise tulemusena teatud otsuseid tegema. Võib-olla on see pikaldasem ja keerulisem, aga kindlasti mitte vähem oluline. Ja isiklikus plaanis mitte vähem väljakutseid pakkuv.

•• Eri presidendikandidaadid on presidendi tegutsemise juhtmotiivina toonud välja kahte laadi hoiakut: üks selline, et presidendi ülesanne on kraavi kaevamisel tasakaalustada kaht veekogu, mida kraav ühendab, teine see, et president peaks olema nagu veeteede rajaja uutele avarustele. Kumb Jaak Aaviksoo oleks?

Eks neid mõlemaid komponente ole vaja, aga lisaksin siia veel ühe momendi, mis ka praeguse ja eelmise presidendi puhul on oluline olnud. President on isik, kelle kaudu inimlikustatakse ja isikustatakse riiki ning tajutakse inimlikku osalust selles riigis. Suure hulga inimeste selline suhe muudab ühiskonna olulisemalt konsolideeritumaks ja stabiilsemaks. Eriti juhtudel, kui ühtedele ei meeldi ühed ja teistele teised päevapoliitilised otsused, on selline osalus riikluses oluline.

See on ka peamine põhjus, miks utilitaarne otsus, et presidenti pole vaja ja hoiame 50 miljonit kokku, tegelikult ei tööta. Seda institutsiooni on vaja teatud emotsionaalse tähendusega märgina. Võib-olla on see isegi kõige olulisem… Raske öelda. Aga ma olen niiviisi mõelnud.

•• Teie, kui üldse keegi, oskab ilmselt ära seletada, mida tähendab sõnapaar “teadmistepõhine majandus”. Mis see on, kuidas see realiseerub ja kas seda on vaja?

Eks me tsivilisatsioon selles suunas ju liigub, et kõik see asine maailm, mis meid ümbritseb, baseerub aina enam teadmistel ja tarkusel. Kõik, mis me toodame ja teeme, nii tooted kui teenused, sisaldavad aina rohkem tehnoloogilisi tarkusi ja oskusi. Ja selge on ka see, et materiaalses mõttes hästi elamiseks on vaja teha niisuguseid asju, mille eest saab küsida rohkem raha. Ja need on valdavalt uued targad asjad.

Seega, kui tahame majanduslikult edeneda, on vaja toota asju ja pakkuda teenuseid, kus tarkuse osa on võimalikult suur. Rikkamaks saamiseks on see vist ainuke tee.

Kui minu käest küsida, et kuidas meil selle teadmistepõhise majandusega Eestis on, siis vastan küsimusega: “Vaadates, mida me toodame ja ekspordime, siis kas see on teadmistepõhisem kui kümme või viisteist aastat tagasi?” Eks igaüks võib ise vastata. Mina näen tulevikus tõsist murepilve, kui meie kulueelis odava tööjõuna ära kaob. Kuidas me siis Euroopa kinni püüame? Vaja oleks sõnadelt tegudele liikuda.

•• Aga mis oleks see konkreetne tegu, valik, mida oleks vaja praegu teha, mingi iseenesestmõistetav asi?

Kui üks niisugune lihtne nupp oleks, võiks ju selle sisse lülitada ja olekski probleem lahendatud. Väga palju asju ühiskonnas algab hoiakutest. Soomes seisab avalikkuse usaldus teaduse vastu väga kõrgel, aga kui Eestis hiljutises küsitluses päriti, kuhu võiks rohkem raha suunata, olid teadus ja vanglad viimasel kohal.

Me ei ole kõige laiemal tasandil tajunud, kui oluline teaduse ja teadmiste laiapõhjaline edendamine tegelikult on. Ja mitte ainult ülikoolis, vaid just ja eelkõige ettevõtetes ja asutustes.

Murettekitavalt tihti oleme ju näinud, kuidas Eesti kapital on lõpetanud ettevõtluse Eestis, kui lihtsad lahendused on otsa saanud.

•• Iseenesestmõistetav küsimus siia otsa on see, et kas riik, mis euroabi toel kulutab sel aastal 230 miljonit krooni teaduse infrastruktuuri arendamiseks, teeb piisavalt. Või saab üldse teha piisavalt? Või on riigi roll pigem hoiakutes kui rahas?

Ilma tõsiseltvõetava rahata ei sünni kindlasti midagi. Ent lisaks rahale saaks ja peaks riik tingimata püüdma, et tema enda poliitilised otsused tugineksid oluliselt enam ekspertarvamustele. Teadlased ei saa asendada poliitikuid, kuid teadlaste käest peaks küsima, millised on mõistlikud valikud. Vastutustundlikud poliitilised valikud on teadmisepõhiste variantide vahel, mitte puhtalt poliitiline spekulatsioon erakondlike hetkehuvide teenistuses.

•• President riigikorra osana on eelkõige põhiseadusliku korra tabalukk. Hoiakute realiseerimine on ju alati seotud rahaga ja see on puhtalt poliitilise valiku küsimus.

Puhast ja selget piiri ju pole ja iga president peab ise tajuma, mis hetkest alates on seisukohavõtul parteiline dimensioon, millal on arvamus selge sekkumine päevapoliitikasse ja millal on tegemist tasakaalustava strateegilise valikuga.

Eks ole Eestiski ette tulnud, et president pole piiri tajunud ja siis on avalikkus või poliitilised partnerid andnud näppude pihta. Ma usun, et Eesti poliitiline kultuur on vähemalt selles mõttes üsna arenenud, et meil pole väga suurt ohtu võimude lahususe rikkumiseks.

•• Olete kahe erakonna kandidaat, Res Publica ja sotsiaaldemokraatide. Kas sellest võib midagi välja lugeda teie maailmavaate kohta, kuigi tegemist on kahe väga erineva maailmavaatega erakonnaga?

(Mõtleb pikemalt.) Arvestades seda, et ma omal ajal kuulusin Reformierakonna mandaadiga valitsusse, on minu ilmavaadet peetud pigem liberaalseks. Klassikaliseks friedmanistiks ma ennast ei pea ja päris kindlasti ei ole ma ka tugevatel ametiühingutel tugineva ühiskonna apologeet, pigem sümpatiseerib midagi Tony Blairilt. Aga… ma julgen arvata, et mõlema erakonna poliitikas on hulk jooni, mis mulle on sümpaatsed. Nii et kui erakonnad ei näinud minus konflikti oma maailmavaatega, siis pole ka mul põhjust seda esile tuua.

•• Kas Eesti päevapoliitikas on hetkel näha arenguid või tendentse, mis on teile täiesti vastuvõetamatud? Või isegi ohtlikud?

Jah… ja ei. Ma olen sügavalt veendunud, et viimasel ajal, läbi viimase kahe valitsuse süvenenud lõhenemine punaste ja valgete või kommunistide ja vabadusvõitlejate vahel on teema, mis vajaks teistsugust käsitlemist. Kus oleks vähem emotsionaalsust ja rohkem pikaajalisi rahvuslikke huve. See on valuline, ent vältimatu protsess ja mõned rahvad on suutnud selle läbi teha.

Soomlased pidid selgusele jõudma oma peaaegu kodusõjalises minevikus ja on tänaseks suutnud seda teha. Ma arvan, et ka meie ei pääse sellest. Kui see polarisatsioon süveneks, kui presidendivalimiste valikuks pakutakse ida-lääne, kommarite-isamaalaste kunstlikku vastandust, siis see ei oleks Eesti huvides ja sisalduks väga tõsiseid ohtusid väga pikas perspektiivis.

•• Aga kuidas selgusele jõuda? Eesti on täna valinud pigem selle tee, et leppimine on unustamine, või leebemas mõttes unustamine selles mõttes, et me pole teinud lähimineviku taksonoomilist analüüsi, kes on kes ja mis tähendust kannab. Kas tuleks siiski analüütiliselt, asju nimetades edasi minna?

On päris selge, et sellel vastasseisul on objektiivselt nii emotsionaalne kui ka ratsionaalne pool. Emotsionaalne pool seisneb selles, et siit kolmsada meetrit eemal seisab monument (“pronkssõdur”), millega Eesti riik ei ole suutnud hakkama saada, samas kui vabariigi valitsuse punane kraana tõstis ühe teise ausamba mängeldes paigast (“Lihula monument“). Suures plaanis on see tekitanud õigustatult väga suurt rahulolematust, see on objektiivne emotsionaalne pinge ja ei kao kuskile.

Minu arvates on lootusetu enesepettus läheneda asjale nii, et unustame ära ja läheme edasi. Unustada ei tohiks midagi, aga meil peab olema mõistlikku suutlikkust andeks anda nendele, kes seda väärivad. Need on kaks ise asja.

•• Andestada saab loogiliselt siis, kui on teada, mille eest. Praegu tundub, et viieteistkümne aasta tagused tähendused on hakanud ähmastuma või neid ähmastatakse.

Ütleme nii, et eks neid ähmastatakse ja nad ähmastuvad iseenesest, sest aeg läheb edasi. Teisest küljest toimub siiski hulk asju, mida tuleb positiivselt hinnata. Meil on inimsusevastaste kuritegude uurimise rahvusvaheline komisjon, mille sihtasutuse nõukogusse ma kuulun. See on äärmiselt oluline samm õiges suunas. Komisjoni poolt üllitatud kapitaalsest ja kiretust trükisest leiab üsna ausaid vastuseid nii Saksa kui Nõukogude okupatsiooni aegse tegelikkuse kohta.

Need vastused on riigi ja rahvusvahelisel tasemel. Aga samasuguseid sisulisi vastuseid tuleks otsida ja leida ka konkreetsete tegude ja isikute tasemel. Just niisugune arutelu on minu arusaamist mööda see, mis annab vabanemise konkreetsete juhtumite ja konkreetsete näidete alusel. Kümnete tuhandete tegelike värviliste, mitte mustvalgete eetiliste valikute analüüs ja mõtestamine isiku ja rahva seisukohalt. Meil on vaja jõuda mõistmisele, et enamik Eesti rahvast väärib lugupidamist oma okupatsiooniaastatel elatud elu eest. Ja paljud neist, kes ei vääri lugupidamist, väärivad andestust. Ja neid, kes kumbagi ei vääri, on ka tänases Eestis.

•• Te olete ise ajakirjandusele tunnistanud, et teil on olnud kokkupuuteid KGB-ga.

Jah, ehkki selles intervjuus, mille ma Eesti Ekspressile andsin, omandasid need suurema tähenduse kui tegelikkuses. Kokkupuuted olid kahes võtmes. Mulle tehti, eriti alates 1981. aastast, kui taotlesin luba sõita teadustööle Saksamaale, ettepanekuid nii komparteisse astumiseks kui ka KGB-ga koostööks. Pidasin mõlemat vastuvõtmatuks. See on üks osa kokkupuuteist. Teisalt, inimene, kes ülikooli ajal või hilisemal teadustööl vähegi silmad lahti hoidis, oskas näha siin ja seal KGB-ga seotud inimesi, kes eri ettekäänetel sinu tegevuse vastu huvi tundsid.

•• Et pikemalt seda teemat mitte käsitleda, siis öelge, olles ise oma kõige karmim kriitik, kas te ei pea seda teemat selliseks, mis takistaks puhta südametunnistusega elamast?

Ei takista. See teema oli initsieeritud puhtalt Eesti Ekspressi poolt ja mul polnud midagi varjata ega varjamata jätta. Meil ei tasuks ka KGB-d müstifitseerida. Julgeolekusüsteem on ju iga, ka kuritegeliku riigisüsteemi osa ja sellisena tuleb osata seda käsitleda ja analüüsida.

•• Kas ja mida peaks ette võtma Venemaaga?

Kui me peaksime otsustama Venemaaga midagi ette võtta, siis ega see vist väga tõsiseltvõetav otsus ei oleks. (Naerab.) Küll aga on selge see, et me peame Venemaaga koos eksisteerima. Vaadates Eesti ajalukku, näeme, et kõige edukam on Eesti olnud siis, kui oleme suutnud mõlemas, nii ida kui lääne suunas konstruktiivselt suhelda. Nii kaubanduslikus, kultuurilises kui ka mitmes muus mõttes.

Teiseks arvan, et meil oleks kasu kahest ajaloolisest mõistmisest. Esiteks sellest, et Venemaa probleemid ja mured on mitmes mõttes mõõtmatult suuremad kui meie omad. Ning ma ei usu, et meie huvides oleks Venemaa nõrgendamine või tema probleemide suurendamine.

Teiseks mõistmisest, et me ei tohi luua endale Venemaa arengute ja ambitsioonide suhtes sinisilmseid illusioone.

•• Kas Eesti on üldse ajaloos olnud edukam kui täna, aastal 2006?

(Naerab.) Kui ma mõtlen selle peale, kui palju sündis lapsi 1988. või 1989. aastal tänasega võrreldes, siis võiks öelda, et need oli viimase saja aasta kõige õnnelikumad hetked Eesti ajaloos. Kõik sõltub sellest, kuidas mõõta. Ma jagan päris kindlasti nende inimeste arvamust, kes pikas perspektiivis rahvuslikku jätkusuutlikkust kõige olulisemaks peavad.

Ma ei saa üle ega ümber tundest, et kõige paremini elab Eesti siis, kui siin sünnib õnnelikele vanematele kõige rohkem lapsi.

Jaak Aaviksoo pöördumine ajalehes Universitas Tartuensis

Tunnen, et võlgnen ülikooliperele selgituse. Olen töötanud ülikoolis ja jätkan siin töötamist teadmises, et minu ametiaeg lõppeb 2008. aastal. Tartu Ülikooli rektori ja kodanikuna ei ole ma olnud ühiskondlikus arengus kõrvalseisja. Paljudes, eelkõige haridust ja teadust puudutavates küsimustes, olen korduvalt sõna võtnud eesmärgiga vastavat poliitikat mõjutada. Olen tegutsenud veendumuses, et minu avalik tegevus teenib põhilises osas ka Tartu Ülikooli huve.

Olen koos paljudega teiegi hulgast jõudnud arusaamisele, et Eesti poliitilise elu fragmenteeritus ning strateegiliste sihtide ja väärtuste ähmastumine on kitsaskohad, mille lahendamisele on kohustus anda oma panus kõigil kodanikel.

Suhtun tervitavalt parlamendierakondade soovi, et Eesti vajab järgmiseks presidendi ametiajaks isikut, kelle suhtes suudetakse langetada otsus riigikogu saalis. Selle otsuse saavutamiseks on vajalik 68 riigikogu liikme poolthääl, kuid see tulemus on saavutatav ainult kaugeleulatuva ja sisulise koostöö toel erakondade vahel.

Usun, et selline eesmärk on toetamist väärt ja eelkõige mitte sellepärast, et aidata presidendi ametisse üksnes riigikogule sobiv isik, vaid eelkõige sellepärast, et süvendada ja tihendada koostööd erakondade vahel kogu Eesti huvides. Niisugune poliitika on lihtne sõnades, kuid usutav ja teostatav üksnes siis, kui selle nimel ühiselt töötada.

Ettepanek kandideerida nende inimeste hulgas, kelle seast erakonnad peaksid püüdma leida ühiskandidaadi, oli minu jaoks väljakutse, millele oli raske vastata. Minu nõusolek oli kantud arusaamisest, et sellises olukorras eemalejäämine ei teeniks avalikke huve. Ma ei tahaks täna spekuleerida selle üle, kui suur on tõenäosus, et praegune Tartu Ülikooli rektor osutub valituks Eesti Vabariigi presidendi ametisse. Kui see peaks sündima, siis pean paluma mõistmist, et pean lahkuma rektori ametist enne, kui minu lubadus ülikooli teenida otsa lõppeb. Loodan, et te mõistate seda. Ometi ei ole see kindlasti peamine. Tahaks loota, et eelseisev presidendivalimise protsess edendab Eesti poliitilist kultuuri, annab võimaluse kõigile poliitilistele jõududele väljendada oma seisukohti ja arvamusi Eesti tuleviku kohta. Ühtlasi annab see võimaluse minulgi oma seisukohti esitada, sh ka haridust, ülikooli ja teaduse tulevikku silmas pidades.

CV: Jaak Aaviksoo

Sündinud

•• 11. jaanuaril 1954 Tartus

Haridus

•• Lõpetas 1971. aastal Tartu 2. keskkooli ja 1976. aastal cum laude Tartu riikliku ülikooli füüsika-keemiateaduskonna füüsikaosakonna teoreetilise füüsika erialal.

Teenistuskäik

•• 1976–1988: noorem-, vanem- ja juhtteadur TA füüsikainstituudis.

•• 1981–1994: stazeerinud või töötanud külalisprofessorina Novosibirski soojusfüüsika instituudis (1981), Max Plancki tahkiseuuringute instituudis Stuttgardis (1987, 1989), Osaka ülikoolis (1991), Pariisi VII ülikoolis (1991, 1994, 2001).

•• Alates 1992: optika- ja spektroskoopia professor Tartu ülikoolis.

•• 1994: Eesti teaduste akadeemia akadeemik.

•• Juuli 1992–november 1995: Tartu ülikooli esimene prorektor

•• September–november 1995: Tartu ülikooli eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogiainstituudi juhataja kt, september 1997– mai 1998 juhataja

•• November 1995–jaanuar 1996: EV kultuuri- ja haridusminister,

•• Jaanuar 1996–november 1997: EV haridusminister

•• Alates juunist 1998: Tartu ülikooli rektor

Tunnustused

•• Riigivapi orden IV klass;

Suur teeneterist.

Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus

•• Eesti teadus- ja arendusnõukogu, vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu, Infoühiskonna Foorumi liige, Euroopa ülikoolide assotsiatsiooni juhatuse liige. Tiigrihüppe sihtasutuse nõukogu esimees. Eesti füüsika seltsi, Ameerika füüsika ühingu, Ameerika optika ühingu liige.