NB! Oled kommentaaride lehel. Kommentaarid on avaldatud Delfi lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida Delfi toimetuse seisukohtadega.
Ideaalis võiks tarkvaraarendus toimida kahe hankega. Esimesega tellitakse loodavale tarkvarale vajaduste kaardistus ja koostatakse spetsifikatsioon. Teine hange on konkreetse spetsi järgi arendamine.
Võib tunduda, et see on ajamahukam, kuid kindlasti on see oluliselt selgem ning läbipaistvam, sest mõlemad pooled saavad aru, mida tellitakse ja mida tehakse ning sellest tulenevalt on suurem lootus ka tähtaegade pidamisele.
Praegune on pahatihti tarkvara riigihanketingimustes ebareaalsed tähtajad. Hanke võidab firma, kes teadlikult nõustub võimatu ajaga kõik valmis tegema ning pakub ka madala hinna. Kuna leppetrahve pole või on need naeruväärselt väikesed juhtubki nii, et projekti lõpptähtajaks on heal juhul valmis saadud spetsiga. Siis kaubeldakse uuesti rahade üle väites, et spetsifikatsioonist tulenevalt on tööde maht algse lähteülesandega võrreldes 3 korda suuremaks muutunud. Reeglina saadaksegi raha juurde, aega juurde ning kaotajaks on nii tellija kui ka firmad, kes seda kõike hanke ajal ette nägid aga teha pole enam mitte midagi.
Kunagi ütles ministri ametis olnud Tiit Tammsaar, et Eesti tiigri hüppamise projekt osutus nurka kakavaks kassipojaks. Kasvõi selle viimase uudise peale võime konstateerida, et sellelt kassilt on ka karvad ära nülitud.
Riigi tellimused tehakse küll justkui vähima hinna põhimõttel aga IT valdkonnas on konkurents suhteliselt piiratud. Öeldakse kasvõi, et uus tellimus tuleb anda varasemale arendajale, sest temal on varasema tarkvara autoriõigus.
Tuleks meenutada, et ka tarkvara hangetega on seotud suuri miljonitesse ulatuvaid altkäemaksu juhtumeid. Viitan siin Medisoft ja sotsiaalkindlustusameti inimestele "koostööle", mis oli korruptiivsed. http://www.epl.ee/artikkel/406094
Kõige rohkem keerab asju nässu mitte riik vaid sõna "IT" kuskil. Ma võiks ka vinguda ühe ja teise asja kallal kuid teadvustagem, et IT on üks kiiremini arenevaid valdkondi üldse. Sellise kiiruse juures ongi oskusteave ebaühtlane, standardiseerimata ja ajas 10 aastat edasi-tagasi kõikuv. Sellises keerukusastmes projektidega ei saagi õnnestumise protsent liiga suur olla. Kohati saab tuua paralleele lennunduse ajalooga. Liiga kiire areng tõi kaasa sellised ämbrid nagu De Havilland Comet (http://et.wikipedia.org/wiki/De_Havilland... Minu meelest kohatu võrdlus aga isegi miskit betoonist posti LEDidega ei suudetud korralikku teha kuigi reaalselt on tegemist palju lihtsama asjaga. Püüdkem rohkem koostööd teha ja leida hea spetsialist (vähemalt 10a kogemust) nõustama! Muidu on nagu Päevalehe kasutajabaas pärast netis vedeles kuna amatöörid Polarnetist tegelesid asjaga.
Aitäh sisukate arvamuste eest! Lisan igaks juhuks teistele lugejatele teadmiseks, et intsident, millele Tõnu Samuel viitab leidis aset aastate eest ning puudutas toonaseid kasutajakontosid, mitte praegust EPL IT-osakonna poolt välja töötatud ID-kaardiga logimise süsteemi. Samuti ei tegele firma Polarnet enam kolm aastat Päevalehe arendamisega.
Aga IT alaste riigihangete korral on tõesti ka minu tähelepanekute järgi väga kummalised tingimused seatud. Ametnikud, kes neid korraldavad, ei ole ilmselt alaga kursis ning selmet seada nõuded riigihanke täitja kompetentsile, seatakse nõuded tema viimaste aastate käibele, eelnevalt teostatud riigihangetele jne.
Nii ei saagi IT alastel riigihangetel osaleda äsja loodud firma, kus tööl on professionaalid, küll aga saab osaleda firma, kes eelmised kolm riigihanget on kaks korda üle aja lasknud ning poole suuremad summad välja pressinud.
Hetkel ma ka kinnitan, et väljast vaadates on EPL väga tasemel tehnikaga. Ja tookord ma hoiatasin juba ette, et amatööridega tuleb jama nagu paar korda ka enne tuli. Ega keegi ei taha enda bläkki eriti sisse võtta ja see on arusaadav. Samas mul teadliku tarbijana ajab iiveldama suhtumine, et "nüüd on korras". Andmed lekkisid ja andmetel erinevalt muudest asjadest on omadus enam iial mitte kaduda salabaasidest kellegi ketastel. Enamus seniseid lekkeid on umbes sarnased ja keegi tegelikult ei vastuta tagajärgede eest. Polarnet sai kinga. Õige. Kas see lugu on lõppenud? Andmed on ju laiali. Aga mis kompensatsiooni said need, kelle andmed lekkisid? Kusjuures ausõna, ma olen EPLi fänn ja antud küsimus on ka filosoofiline ning antud juhtum on ainult üks näide. Et kes vastutab selliste pidevate jamade eest igal pool? Reeglina mitte keegi. Kannatab tarbija, kelle andmed vedelevad igal pool. Riigihanked ka soodustavad seda. Võidab kõige soodsam pakkuja. Turvalisus ei ole soodus, mugav ega odav! Digiretsepti töökindluse probleemid on 10x väiksem mure kui risk, et sealt midagi lekkida võib. Minu arvates on OK, et seal töökindlus jamab. Algusfaas ikkagi.
Viimasel ajal on palju avalikku tähelepanu saanud mitmed avaliku sektori IT-projektid, mis justkui on avalikkuse silmis ebaõnnestunud (digiretsept, ID-kaardi tarkvara arendus jne). Võib-olla nad ongi teatud määral ebaõnnestunud, võib-olla aga mitte - see teema tahab natuke pikemat käsitlemist.
Hakatuseks tahaks teha sellise avalduse, et ei ole erinevaid IT projekte avaliku ja erasektori jaoks, kõik on juhtimise pädevuse küsimus. Näiteks see EPL id-login värkki ei tundub igast asendist muredeta töötavat. Ei ole mingit IT värki iseseisvas tähenduses, kogu IT on ikka inimeste ja ühiskonna arengusse suunatud. IT arendus ei ole kunagi asi omaette, ta peab ikka teenima üldist arengut. Nagu ettevõttes aitab IT kulusid kokku hoida ja tööviljakust suurendada, on avalikus sektoris IT-l sarnane roll. Avaliku sektori IT eelarve eesmärgiks ei ole kindla peale mingi x summa teatud kuupäevaks laiaks lüüa, vaid tuua avalikku haldusesse mingi abivahend, mis teeb riigi pidamise odavamaks, mugavamaks jne. Erinevad ametkonnad saavad sellega erinevalt hakkama.
Teadmata konkreetsete nn ebaõnnestunud projektide tausta, tuleb tõdeda, et jah, probleemid sh avaliku sektori IT-s on kindlasti olemas. Samas tuleb märkida, et probleemid ei taba üldsegi vaid avaliku sektori IT projekte, vähemalt samal määral tabab ebaõnnestumine ka Eesti erasektori IT projekte – tehtud vead topitakse seal rahaga nö lihtsalt kinni ja mingit PR kisa ei tõuse, erinevalt avaliku sektori projektidest. Eks vastavad ettevõtted teavad neid juhtumeid isegi väga hästi. Ilmselt on iga suvalise e-panga kasutaja mingil hetkel saanud nö e-tünga, kui on üritanud oma pangatoiminguid teha e-keskkonnas ja panga e-keskkond on parajasti maas.
Poliitikud armastavad küll rääkida meie e-riigist ja tohututest edusammudest IT-vallas, kuid otsuste langetamisel lähtutakse sagedasti printsiibist, et “ehitame paberist e-riigi”. Näiteks Sotsiaalministeeriumi nn IT-skandaal 2009.aasta alguses, mis päädis ministri tagasiastumisega, ei olnud tegelikult IT-ga seotud. Nädalaga ei ole võimalik suures infosüsteemis teha mingeid olulisi muudatusi. Poliitikud võivad juba homme otsustada, et ülehomsest on lumi sulanud ja muru roheline ning kevadlinnud kohal – see ju ei lähe nii, sest kalendrist vaatab vastu veebruar Eesti laiuskraadil.
Igal tarkvaraarendusel on oma elutsükkel ja see ei ole kindlasti selline et “täna tuli hea mõte ja homme on kõik olemas”. Pidamata Maripuud vähemalgi määral võimekaks juhiks, kaugel sellest, on temanimeline afäär siiski märgilise tähendusega ning seotud asjaoluga, et suur hulk meie ministeeriumite/ametite otsustajad ei oma vähimatki teadmist/ülevaadet, kui kaua aega võtab üks õnnestumisele määratud tarkvaraprojekt oma sisemise loogika tõttu (lähteülesanne, analüüs, realiseerimine, testimine, vigade parandamine, koolitus, kasutuselevõtt, hilisem tugi). Lokkab sügav vähese harituse ja juhtimise probleem, mis lubaks infoühiskonnas üldse midagi/kedagi juhtida. Meil ei ole eriti tippjuhte ja neid ei teki millegipärast ka juurde, kes võiks sujuvalt toimetada moodsas infoühiskonnas. 21.sajandi e-Eestisse ei sobi 19. ja 20.sajandi juhtimisloogika. Retoorilisi IT-hüüdlauseid suudab igaüks välja pritsida ning seda saasta tuleb ikka uksest ja aknast kõikvõimalikelt poliitikutelt nii opositsioonist kui koalitsioonist. See Eesti e-edu kiitmine näeb välja selline äsjaostetud uue punase sportauto kiitmisena, mitte asjaliku jutuna. Meie haridusasutused toodavad mineviku teadmistega juhte, kes ei saa moodsas ühiskonnas hakkama. Kogu edulugu seisneb üksikute taibukamate inimeste entusiasmil ja nende ennastsalgaval tööl.
Näiteks 1.juulist 2009 jõustunud töölepingu seaduse juurutamiseks anti töötukassale aega vaid kaks nädalat. Muudatused menetluse reeglites olid väga suured, menetlus toimus juba enne seda täielikult infosüsteemi põhisena. Uus töölepingu seadus õnnestus avalikkuse jaoks probleemideta juurutada vaid tänu sellele, et töötukassa IT osakond ja arendaja realiseeris kõikvõimalikud stsenaariumid, millest seadusandja juttu oli teinud enne seaduse väljakuulutamist 18.juunil 2009. Samas oli see mõttetu kulu. Lõpptulemus saavutati ebainimliku pingutuse tagajärjel, kus taustaks olid näiteks töötajate minestamised ülekoormuse tõttu tööpostil peale seda kui nad oli 3-4 ööpäeva järjest üleval olnud – kõik ikka selleks, et poliitikute antud ebareaalset tähtaega täita. Mis muide ka õnnestus, aga see ei ole tegelikult normaalne. Isegi sõjaväes võib sõdur jätta täitmata ülemuse ebaseadusliku/lollaka käsu.
Sama lugu on tööturuameti likvideerimisega ja tema ülesannete andmisega töötukassale. Töötukassa sai tööturuametilt päranduseks infosüsteemi, mis oli realiseeritud ignoreerides kõiki adekvaatse ning normaalse tarkvaraarenduse reegleid – põhimõtteliselt on tegu dokumenteerimata häkiga. Jääb arusaamatuks, kuidas suudeti tööturuameti infosüsteemi arendusse aastate jooksul matta ca 20 miljonit krooni, kuid tulemus on pehmelt öeldes kesisevõitu.
Tööturuameti IT-lahendused on tõenäoliselt üks suuremaid läbikukkumisi Eesti avaliku sektori ajaloos. Töötukassa sai uued, endise tööturuameti ülesanded endale alates 1.maist 2009. Tööturuametist töötukassasse üle antud infosüsteem ei töötanud kohe üldse (juba enne liitumist), sisuliselt töötute arvelevõtt seisis selle pärast mõnel eriti õnnetul päeval. Mingist adekvaatsest menetluse juhtimisest ja statistikast ei tasu rääkidagi. See kõik oli nii kohutav, et ma ei olnud midagi nii halba enne seda näinud. Töötuna arvelevõtu protsess võttis ainult infosüsteemi pärast 45 minutit kuni 1,5h, järjekorrad üha kasvasid. Töötukassa suutis koos arendajaga vaid kuue kuuga asendada mittetöötava infosüsteemi olulise osa uue lahendusega ilma et klienditeenindus oleks selle pärast kordagi katkenud. Töö käis ilma igasuguste puhkepäevadeta inimvõimete piiril. See on märkimisväärne saavutus Eesti IT-maastikul. Infosüsteem võimaldab töö kaotanud inimese töötuna arvele võtta vaid veerand tunniga – oluliselt rohkem jääb töötukassa konsultandil aega inimesega rääkimisele ja temaga põhjalikumale tegelemisele. Lisaks on võimalik saada tõest ülevaadet töötusest, töötute taustast jne. Seega ei saa öelda, et iga tarkvaraarendus (avalikus sektoris) lõpeb ebaõnnestumisega, piisava pühendumisega on võimalik see igas kohas.
Eestis on arvukalt IT arendusfirmasid. Kahjuks suur osa neist on nö “mees ja koer” tüüpi ettevõtted – sellised mõne töötajaga tublid tegijad, kellest kahjuks ei ole mitte mingit arenduspartnerit suurele infosüsteemile (nii suured kui nad meie väikses riigis muidugi olla üldse saavad) kogu selle elutsükli jooksul. Süsteem tuleb teha, juurutada ja sellele tuleb tugiteenust osutada mõne aasta jooksul. Olen ka mina kokku puutunud fenomeniga, kus nt viie töötajaga firma juht helistab mulle, et miks me kulutame 6 miljonit krooni asjale mida „meie teeks 200 tuhandega“ – tegelikkuses on tegu nt ca 8000 arendustunniga ja meeskonna suurusega, kus ainuüksi analüütikuid peab olema töös vähemalt kolm, programmeerijaid vähemalt 15, testijaid 2-3 jne. No ei ole võimalik kuidagi variant, kus analüüsi tulemusel seatud tööülesanne realiseeritakse paari nädalaga, viie inimesega ja 200 tuhande krooniga. Hangetel osaleb väga palju sellised firmasid, kelle võime tööülesannet adekvaatselt hinnata ja sinna oma võimalused adekvaatselt vastu panna, on pehmelt öeldes ülinapp. Kui siis hanke võidu kriteerium on vaid hind, saamegi sellise „mees ja koer“ tüüpi firma arendajaks, kellel puudub võime teenindada suurt infosüsteemi. Ja pärast imestame, et miks küll asi lörri läks.
IT-projektid ajab nässu riik ise
Gert Silling
Võib tunduda, et see on ajamahukam, kuid kindlasti on see oluliselt selgem ning läbipaistvam, sest mõlemad pooled saavad aru, mida tellitakse ja mida tehakse ning sellest tulenevalt on suurem lootus ka tähtaegade pidamisele.
Praegune on pahatihti tarkvara riigihanketingimustes ebareaalsed tähtajad. Hanke võidab firma, kes teadlikult nõustub võimatu ajaga kõik valmis tegema ning pakub ka madala hinna. Kuna leppetrahve pole või on need naeruväärselt väikesed juhtubki nii, et projekti lõpptähtajaks on heal juhul valmis saadud spetsiga. Siis kaubeldakse uuesti rahade üle väites, et spetsifikatsioonist tulenevalt on tööde maht algse lähteülesandega võrreldes 3 korda suuremaks muutunud. Reeglina saadaksegi raha juurde, aega juurde ning kaotajaks on nii tellija kui ka firmad, kes seda kõike hanke ajal ette nägid aga teha pole enam mitte midagi.
Virgo Kruve
Riigi tellimused tehakse küll justkui vähima hinna põhimõttel aga IT valdkonnas on konkurents suhteliselt piiratud. Öeldakse kasvõi, et uus tellimus tuleb anda varasemale arendajale, sest temal on varasema tarkvara autoriõigus.
Tuleks meenutada, et ka tarkvara hangetega on seotud suuri miljonitesse ulatuvaid altkäemaksu juhtumeid. Viitan siin Medisoft ja sotsiaalkindlustusameti inimestele "koostööle", mis oli korruptiivsed.
http://www.epl.ee/artikkel/406094
Tõnu Samuel
Martin Foks
Aga IT alaste riigihangete korral on tõesti ka minu tähelepanekute järgi väga kummalised tingimused seatud. Ametnikud, kes neid korraldavad, ei ole ilmselt alaga kursis ning selmet seada nõuded riigihanke täitja kompetentsile, seatakse nõuded tema viimaste aastate käibele, eelnevalt teostatud riigihangetele jne.
Nii ei saagi IT alastel riigihangetel osaleda äsja loodud firma, kus tööl on professionaalid, küll aga saab osaleda firma, kes eelmised kolm riigihanget on kaks korda üle aja lasknud ning poole suuremad summad välja pressinud.
Tõnu Samuel
Urmas Visse
Hakatuseks tahaks teha sellise avalduse, et ei ole erinevaid IT projekte avaliku ja erasektori jaoks, kõik on juhtimise pädevuse küsimus. Näiteks see EPL id-login värkki ei tundub igast asendist muredeta töötavat. Ei ole mingit IT värki iseseisvas tähenduses, kogu IT on ikka inimeste ja ühiskonna arengusse suunatud. IT arendus ei ole kunagi asi omaette, ta peab ikka teenima üldist arengut. Nagu ettevõttes aitab IT kulusid kokku hoida ja tööviljakust suurendada, on avalikus sektoris IT-l sarnane roll. Avaliku sektori IT eelarve eesmärgiks ei ole kindla peale mingi x summa teatud kuupäevaks laiaks lüüa, vaid tuua avalikku haldusesse mingi abivahend, mis teeb riigi pidamise odavamaks, mugavamaks jne. Erinevad ametkonnad saavad sellega erinevalt hakkama.
Teadmata konkreetsete nn ebaõnnestunud projektide tausta, tuleb tõdeda, et jah, probleemid sh avaliku sektori IT-s on kindlasti olemas. Samas tuleb märkida, et probleemid ei taba üldsegi vaid avaliku sektori IT projekte, vähemalt samal määral tabab ebaõnnestumine ka Eesti erasektori IT projekte – tehtud vead topitakse seal rahaga nö lihtsalt kinni ja mingit PR kisa ei tõuse, erinevalt avaliku sektori projektidest. Eks vastavad ettevõtted teavad neid juhtumeid isegi väga hästi. Ilmselt on iga suvalise e-panga kasutaja mingil hetkel saanud nö e-tünga, kui on üritanud oma pangatoiminguid teha e-keskkonnas ja panga e-keskkond on parajasti maas.
Poliitikud armastavad küll rääkida meie e-riigist ja tohututest edusammudest IT-vallas, kuid otsuste langetamisel lähtutakse sagedasti printsiibist, et “ehitame paberist e-riigi”. Näiteks Sotsiaalministeeriumi nn IT-skandaal 2009.aasta alguses, mis päädis ministri tagasiastumisega, ei olnud tegelikult IT-ga seotud. Nädalaga ei ole võimalik suures infosüsteemis teha mingeid olulisi muudatusi. Poliitikud võivad juba homme otsustada, et ülehomsest on lumi sulanud ja muru roheline ning kevadlinnud kohal – see ju ei lähe nii, sest kalendrist vaatab vastu veebruar Eesti laiuskraadil.
Igal tarkvaraarendusel on oma elutsükkel ja see ei ole kindlasti selline et “täna tuli hea mõte ja homme on kõik olemas”. Pidamata Maripuud vähemalgi määral võimekaks juhiks, kaugel sellest, on temanimeline afäär siiski märgilise tähendusega ning seotud asjaoluga, et suur hulk meie ministeeriumite/ametite otsustajad ei oma vähimatki teadmist/ülevaadet, kui kaua aega võtab üks õnnestumisele määratud tarkvaraprojekt oma sisemise loogika tõttu (lähteülesanne, analüüs, realiseerimine, testimine, vigade parandamine, koolitus, kasutuselevõtt, hilisem tugi). Lokkab sügav vähese harituse ja juhtimise probleem, mis lubaks infoühiskonnas üldse midagi/kedagi juhtida. Meil ei ole eriti tippjuhte ja neid ei teki millegipärast ka juurde, kes võiks sujuvalt toimetada moodsas infoühiskonnas. 21.sajandi e-Eestisse ei sobi 19. ja 20.sajandi juhtimisloogika. Retoorilisi IT-hüüdlauseid suudab igaüks välja pritsida ning seda saasta tuleb ikka uksest ja aknast kõikvõimalikelt poliitikutelt nii opositsioonist kui koalitsioonist. See Eesti e-edu kiitmine näeb välja selline äsjaostetud uue punase sportauto kiitmisena, mitte asjaliku jutuna. Meie haridusasutused toodavad mineviku teadmistega juhte, kes ei saa moodsas ühiskonnas hakkama. Kogu edulugu seisneb üksikute taibukamate inimeste entusiasmil ja nende ennastsalgaval tööl.
Näiteks 1.juulist 2009 jõustunud töölepingu seaduse juurutamiseks anti töötukassale aega vaid kaks nädalat. Muudatused menetluse reeglites olid väga suured, menetlus toimus juba enne seda täielikult infosüsteemi põhisena. Uus töölepingu seadus õnnestus avalikkuse jaoks probleemideta juurutada vaid tänu sellele, et töötukassa IT osakond ja arendaja realiseeris kõikvõimalikud stsenaariumid, millest seadusandja juttu oli teinud enne seaduse väljakuulutamist 18.juunil 2009. Samas oli see mõttetu kulu. Lõpptulemus saavutati ebainimliku pingutuse tagajärjel, kus taustaks olid näiteks töötajate minestamised ülekoormuse tõttu tööpostil peale seda kui nad oli 3-4 ööpäeva järjest üleval olnud – kõik ikka selleks, et poliitikute antud ebareaalset tähtaega täita. Mis muide ka õnnestus, aga see ei ole tegelikult normaalne. Isegi sõjaväes võib sõdur jätta täitmata ülemuse ebaseadusliku/lollaka käsu.
Sama lugu on tööturuameti likvideerimisega ja tema ülesannete andmisega töötukassale. Töötukassa sai tööturuametilt päranduseks infosüsteemi, mis oli realiseeritud ignoreerides kõiki adekvaatse ning normaalse tarkvaraarenduse reegleid – põhimõtteliselt on tegu dokumenteerimata häkiga. Jääb arusaamatuks, kuidas suudeti tööturuameti infosüsteemi arendusse aastate jooksul matta ca 20 miljonit krooni, kuid tulemus on pehmelt öeldes kesisevõitu.
Tööturuameti IT-lahendused on tõenäoliselt üks suuremaid läbikukkumisi Eesti avaliku sektori ajaloos. Töötukassa sai uued, endise tööturuameti ülesanded endale alates 1.maist 2009. Tööturuametist töötukassasse üle antud infosüsteem ei töötanud kohe üldse (juba enne liitumist), sisuliselt töötute arvelevõtt seisis selle pärast mõnel eriti õnnetul päeval. Mingist adekvaatsest menetluse juhtimisest ja statistikast ei tasu rääkidagi. See kõik oli nii kohutav, et ma ei olnud midagi nii halba enne seda näinud. Töötuna arvelevõtu protsess võttis ainult infosüsteemi pärast 45 minutit kuni 1,5h, järjekorrad üha kasvasid. Töötukassa suutis koos arendajaga vaid kuue kuuga asendada mittetöötava infosüsteemi olulise osa uue lahendusega ilma et klienditeenindus oleks selle pärast kordagi katkenud. Töö käis ilma igasuguste puhkepäevadeta inimvõimete piiril. See on märkimisväärne saavutus Eesti IT-maastikul. Infosüsteem võimaldab töö kaotanud inimese töötuna arvele võtta vaid veerand tunniga – oluliselt rohkem jääb töötukassa konsultandil aega inimesega rääkimisele ja temaga põhjalikumale tegelemisele. Lisaks on võimalik saada tõest ülevaadet töötusest, töötute taustast jne. Seega ei saa öelda, et iga tarkvaraarendus (avalikus sektoris) lõpeb ebaõnnestumisega, piisava pühendumisega on võimalik see igas kohas.
Eestis on arvukalt IT arendusfirmasid. Kahjuks suur osa neist on nö “mees ja koer” tüüpi ettevõtted – sellised mõne töötajaga tublid tegijad, kellest kahjuks ei ole mitte mingit arenduspartnerit suurele infosüsteemile (nii suured kui nad meie väikses riigis muidugi olla üldse saavad) kogu selle elutsükli jooksul. Süsteem tuleb teha, juurutada ja sellele tuleb tugiteenust osutada mõne aasta jooksul. Olen ka mina kokku puutunud fenomeniga, kus nt viie töötajaga firma juht helistab mulle, et miks me kulutame 6 miljonit krooni asjale mida „meie teeks 200 tuhandega“ – tegelikkuses on tegu nt ca 8000 arendustunniga ja meeskonna suurusega, kus ainuüksi analüütikuid peab olema töös vähemalt kolm, programmeerijaid vähemalt 15, testijaid 2-3 jne. No ei ole võimalik kuidagi variant, kus analüüsi tulemusel seatud tööülesanne realiseeritakse paari nädalaga, viie inimesega ja 200 tuhande krooniga. Hangetel osaleb väga palju sellised firmasid, kelle võime tööülesannet adekvaatselt hinnata ja sinna oma võimalused adekvaatselt vastu panna, on pehmelt öeldes ülinapp. Kui siis hanke võidu kriteerium on vaid hind, saamegi sellise „mees ja koer“ tüüpi firma arendajaks, kellel puudub võime teenindada suurt infosüsteemi. Ja pärast imestame, et miks küll asi lörri läks.