TÄISMAHUS: Indrek Teder: kui riigikohus taotluse rahuldab, jääme ESM-ist välja

IMF-i oleme oma taotluses väga põhjalikult analüüsinud. Punkt üks: kui seal kvooti suurendatakse, siis riigikogu otsustab, ratifitseerib. Teine asi on suurusjärk. IMF-is on Eesti osalus kuskil pealt saja miljoni euro ja see on riigikogus otsustatud. Suurusjärk on ju tunduvalt väiksem kui ESM-il, mille lõppsumma on 1,3 miljardit. Siiamaani ei ole üheski muus projektis Eesti loobunud oma otsustusõigusest, et ta annab lihtsalt veksli välja.

Küsimus on otsustusõiguses. ESM-is on Eesti loobunud otsustusõigusest mitte Euroopa Liidu kasuks, nagu seda üritatakse näidata, vaid nende riikide kasuks, kellel kiirmenetluses otsustusõigus säilib. Kõigepealt riigid, kellel on üle 15 protsendi osalust – Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia. Pluss veel kolm riiki juurde, saab 85 protsenti täis. (Teder viitab temalt küsimärgi külge saanud kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamisele, milleks on vaja koguda 85 protsenti hääli. Hääled vastavad riikide osalusele – toim.)

Küsimus on ka selles, et kolm riiki, kel on üle 15 protsendi, on sisuliselt säilitanud vetoõiguse. Neist ju oleneb. Sellist olukorda varem tekkinud ei ole, et üks riik delegeerib sellises kiires olukorras sisuliselt oma rahakoti käsutamise õiguse kellelegi teisele. See on eksistentsiaalne, väga oluline erinevus võrreldes teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Esiteks summa on seal tunduvalt väiksem ja teiseks me otsustame iga kord.

Kes nüüd tõmbab selle piiri, milline summa on liiga väike, milline liiga suur?

Küsimus on selles, et kõik riigid on säilitanud oma kõige olulisema valitsemisinstrumendi – riigieelarve üle otsustamise. Eelarve kaudu valitsetakse riiki ja õiguslikult tagatakse põhiõigusi. Summa on suur juhul, kui see läheb ikkagi märkimisväärseks, ja ESM-i
puhul see on ehk 8,5 protsenti SKT-st. Jah, Itaalial, Saksamaal, Prantsusmaal on see suhtena samaväärne, kuid neil säilib otsustusõigus. Meil ei säili.

No on ka teisi riike, kel ei säili.

Jah. Aga see on nende põhiseaduste mure juba. Meie põhiseadus ja näiteks ka Saksa põhiseaduskohus on täpselt samuti öelnud – küll EFSF-i puhul–, et ülisuurte summade puhul ei piisa sellest, kui ratifitseeritakse lepe algselt, vaid iga konkreetne projekt, mida kutsutakse memorandumiteks, tuleb otsustada riigikogus. Kui hakkab rakenduma konkreetne abi andmine, mil tekib otsene seos tagatisega. Teatavasti ESM annab abi konkreetsest laenust.

Üks asi, mida ma ei näe teie avalduses kiirmenetluse põhiseaduslikkuse kohta analüüsitavat, on tõik, et seda menetlust saab algatada vaid siis, kui nii Euroopa Keskpank kui ka Euroopa Komisjon mõlemad teevad vastava esildise.

Teevad ettepaneku, et otsustamata jätmine võib kahjustada majanduslikku või finantsilist jätkusuutlikkust. Aga mida see tähendab? Kas praegune olukord vastab neile kriteeriumitele või mitte? Küsimus on ka selles, et selline olukord pole piiritletud ja iga olukorda võib käsitleda kiirmenetlusena. See sõltub kahe väljaspool asuva institutsiooni ettepanekust ja pärast seda käivitub menetlus.

Te siis ütlete sõnaselgelt, et Euroopa Keskpanka ega Euroopa Komisjoni saa usaldada?

Ma ei ole seda väitnud. Kuid ei keskpank ega komisjon pole Eesti Vabariik, nad on Euroopa Liidu institutsioonid.

Kas teie loogika järgi teeksid nad ettepaneku, mis viiks Eesti ja kõigi teiste ESM-i osalisriikide kahjustamiseni?

See on küsimus, kas me usaldame komisjoni. Loomulikult usaldame.

Milles on siis küsimus?

Aga see on teine asi. Põhiseaduse järgi peame meie otsustama oma rahalisi küsimusi. Loomulikult võivad nad igasuguseid ettepanekuid teha, aga see on teine institutsioon.

Hästi, jätame ilustused kõrvale. Ehk kas öeldakse kiir- või erakorraline menetlus – tegelikult on asja nimi Soini- või Wildersi-vastane menetlus. Et kui meil on vaja objektiivsetel kaalutlustel enamuses oleva legitiimse kogukonna arvates kedagi aidata ja seda blokeerib üks lepinguosaline sisepoliitilistel kaalutlustel. Kumb siis oleks parem, kas jätta hädas riik päästmata ja tuua kaasa tohutud pankrotid, sest üks blokeerib? Või kasutada teatavat menetlust, mida nimetame ümberütlevalt kiirmenetluseks, ja sellest üle saada?

Sel juhul jäetakse puht pragmaatiliselt see isik hääleta. Et siin käib pragmaatika üle õigusväärtusest. Kuid kas ta aitab? Aga sel juhul räägime siis ausalt lahti ka selle, et tekitame teatud grupil Euroopa Liidu riikidel ühise eelarve. Praegu minnakse sellest vaikides mööda.

Tegelikult on küsimus selles, et libisedes muudetakse või tahetakse muuta teatud alusväärtusi. Eelarve küsimus, nagu ma ütlesin, on iga riigi enda pädevus. Hästi, kui keegi vaidleb vastu, siis selle asemel et leida mõistlik kompromiss, kaldutakse algpõhimõtetest kõrvale. Okei, te olete väiksed, me jätame teid kõrvale. Me, suured, otsustame ära.

Arutame siis seda, kas meil on oma demokraatlik otsustusprotsess nagu suurtel või ei ole. Suurtel ju see säilib.

Mis siis nüüd kokkuvõttes saab? Mis oleks lahendus?

Ma olen nüüd pöördunud taotlusega riigikohtusse. Kohtul on kaks võimalust. Esiteks: ütleb, et kõik on korras. Teine võimalus, et rahuldab taotluse. Tegelikult on mõlemad lahendused minu jaoks aktsepteeritavad, sest asi on kontrollitud.

Juhul kui riigikohus leiab, et see punkt on põhiseadusvastane, siis tekib küsimus, kas riigikogu saab selle ratifitseerida, sest põhiseadus ütleb, et riigikogu ei saa ratifitseerida põhiseadusega vastuolus olevaid lepinguid.

Kuna see ESM-i aluslepingu punkt 4-4 on olemuslikus seoses ülejäänud ESM-iga, siis järelikult Eesti ei saaks ESM-iga ühineda. Teine alternatiiv, mis pole väga tõenäoline, on see, et seda punkti muudetakse. Kuid kuna see on riikidel alla kirjutatud, siis ma ei pea seda väga tõenäoliseks.

Kumb siis ikkagi on põhiseadusega suuremas vastuolus: kas olukord, et me ei saa ESM-i osaliseks saada ja tekib meie oma finantskriis, kus oleks vaja saada näiteks abi seesama 8,5 protsenti SKT-st? Me peame selle ise laenama krediitkaardilaenu hinnaga Hiinast, maksma kohutavad protsendid, selle asemel et oleksime astunud ESM-i liikmeks ja saaksime mõistlikku abi oma sõpradelt. Kas see on siis oma otsustusõiguse hind?

Kaalukausid ei ole siin päris korrektsed. Ühel kaalukausil on praegune olukord, teisel aga spekulatsioon. Teie toote sellise spekulatiivse olukorra, et siis on halvasti, kuid me ei tea, kas on halvasti. Küll aga siis, kui see kiirmenetluse punkt hakkab tööle, siis on see olukord käes. Ja me ei tea, kellelt me peaksime hakkama laenama. Mõlemal kaalukausil peavad olema ikkagi reaalsed olukorrad.

Kas te siis tahate öelda, et ESM-ist makstakse kohe, kui see kiirmenetluse punktiga alusleping jõustub, maksimaalne summa ehk 700 miljardit eurot lihtsalt välja või?

Miks see maksimaalne summa seal lepingus siis kirjas on?

Peab ju panema piirarvu kuhugi!

Ega see, et paneme mingi arvu, et turud oleksid natuke rahulikumad, siis hakkavad arvud, mis on rahvusvahelises kokkuleppes kirja pandud, ju absoluutselt iseseisvat elu elama. Teilt küsitakse: okei, teie osalus, te olete selle ju aktsepteerinud? Väide, et teate, me panime selle arvu lihtsalt nalja pärast, ei päde.

Kiirmenetlusega seda arvu ju muuta ei saa?

Saab küsida meilt raha juurde. 148,8 miljonit viie aasta jooksul, pluss järgnevad summad. Kas siis 200, 400, 600 miljonit Eesti puhul sellisel kujul välja käia oleks reaalne? Meile ei annaks keegi sellises situatsioonis laenu.

Nüüd te esitate samamoodi spekulatsiooni…

Mina käsitlen ikkagi neid argumente, mis on lepingus. See otsus pole sündinud üldse mitte kergekäeliselt. See on üldse esimene kord, kui rahvusvaheline leping läheb riigikohtusse. Ja ikka mitu kuud analüüsi.

Ma tahaksin öelda, et muidu jääb selline mulje, et õiguskantsler on Euroopa suunal töötavate poliitikute ja ametnike vastu: rahandusminister Jürgen Ligi on ju saanud selle
ESM-i võtme meie jaoks väga heaks. See on puhtalt tema teene. Aga see on nende poliitiline ja finantsiline asjaajamine. Õiguslik järelevalve on minu rida, need pädevused on jagatud.