NB! Oled kommentaaride lehel. Kommentaarid on avaldatud Delfi lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida Delfi toimetuse seisukohtadega.
Asi oli mitu korda vägagi noatera peal. Õnneks läks korda neid tulipäid nii palju vaos hoida, et pilli lõhki siiski ei aetud. Neid rahvuslasi esindab praegu nn Mõmme Valitsus. Selle märksõna alt satute nende kodulehele. Päris kosutav lugemine.
Muuhulgas on seal palju huvitavat algmaterjali 1939-40. aastate sündmuste kohta. See on nende lehekülje kõige väärtuslikum osa.
Et need Heinz Valgu meenutused olid kuuldavad Margus Saare jutusaates augustis 2006, siis oli mul RAHVARINDE ASUTAMISE 20. AASTAPÄEVAL Rahvusraamatukogus meeldiv võimalus küsida luba tsiteerida edaspidigi toona lindistatud Heinz Valgu igati selget ja ausat juttu. Aitäh temale nõusoleku ja esitatud mälestuste eest! (Vahendaja, A.A.)
Kõik need asjad, mis me siin Eestis käivitasime, nii majanduses, valitsemiskorras, igal pool, kõik olid ju midagi Nõukogude Liidus jälle ennekuulmatud ja esimesed. Meie esimesena siin viisime sisse eramajanduse turumajanduse alged, me tõime Eesti miilitsa Moskva alluvusest oma alluvusse, me kehtestasime majanduspiiri. Moskva sai väga hästi aru, et see on suitsukate – majanduspiir.
Nüüd, kui lühidalt, meelde tuletada, kui asi hakkas juba minema oma n.ö. juba kindla peale, see oli 90.aasta, kui toimusid ühel ajal kahed valimised: Ülemnõukogu valimised ja Eesti kongressi valimised. Mõlemil suunal olid oma toetajad, mõlemil suunal olid oma programmid, eesmärk oli üks ja sama. See on jama mida praegu mõned poliitikud ja poliitikute seltskonnad levitavad – ülemnõukogu ei tahtnudki Eesti iseseisvust või, et me tahtsime hoopiski mingisugust kuradi kolmandat mingit vabariiki jne. Ei! Võetagu välja Ülemnõukogu dokumendid, kus on must valgel kirjas, igal pool esimestest poliitilistest aktidest peale on sõnapaar Eesti „iseseisvuse taastamine“. See on selgelt ühemõtteline juriidiline termin, mida ei saa keerutada mingisuguse muu asjaga. Nii. Ülemnõukogu ka eesti kongressi valimised, mina kandideerisin mõlemisse, Ülemnõukogusse kui ka Eesti kongressi. Me veel ei teadnud kumb hakkab töötama. Ülemnõukogu eesmärk oli sisemise, ametliku, avaliku poliitilise protsessi tulemusena viia alguses kõigi ümberkorraldustega majanduses, poliitilises juhtimises inimvabadused jne jne, kõik need asjad luua, ühesõnaga luua seadusandlikul teel riigi sisemus, organism ja kui see on valmis, siis luua see iseseisvuse kest selle ümber. . Eesti kongress valis teistsuguse tee. Nemad lootsid, et nende n.ö. moraalne jõud on nii suur, et Kreml soostub otsemaid nendega läbirääkimistesse astuma. Esimesel Eesti kongressi istungjärgul võeti vastu deklaratsioonid, igasugused otsused, millede n.ö. konspektiivne mõte oli selles, eesti kongress tahtis, et lääneriigid, maailmas olulisemad tegijad ja ÜRO ja samuti ka Moskva, tunnustaksid Eesti kongressi kui Eesti rahva esinduskogu.
Teiseks, nad pöördusid Rahvasaadikute kongressi poole Moskvas, seda ma rõhutan „nõudmisega“, sooviga alustada viivitamatult läbirääkimisi Eesti kongressi esindajatega iseseisvuse taastamiseks. Ühesõnaga nad mängisid ühele väga kitsale, ja võiks öelda teravikule lausa, kus kõik pandi visalt ühele kaardile. Kas maailm tunnustab Eesti kongressi ametlikult, seaduslikult Eesti rahva esindajana ja iseseisvuse taastajana, kas Moskva soostub alustama läbirääkimisi või mitte. Ja kuna seda ei juhtunud, ükski valitsus, ei Ameerika Ühendriikide, ei Prantsusmaa ega teiste, ei tunnustanud Eesti kongressi Eesti rahva esindusorganina. Ja Moskva ei reageerinud mitte millegiga kongressi nõudele alustada nendega läbirääkimisi Eesti iseseisvuse asjus. Ühesõnaga – see oli ilus ja julge konstruktsioon, kuid samas ääretult ebakindel juba enne, niimoodi, kainelt analüüsides. Ja nagu siis selgus, ei toiminud. Eesti kongress jäi küll edasi küll tegutsema, tal oli oluline osa kõigis edasistes n.ö. mõttekonstruktsioonides ja nendes toimingutes, mis siin Eesti pinnal juhtusid, eriti seadusandlikul tasandil. Kuid see Moskva eitus või isegi mitte eitus vaid mittemärkamine võttis ära võimaluse sealtkaudu Eesti iseseisvust taastada. Aga Ülemnõukogu kui Moskva poolt ametlikult tunnustatud, noh, polnud ju midagi teha, rahvas valis, mitte ainult eestlased, nagu eesti kongressi puhul, käputäis venelasi ka, vaid kogu Eesti elanikkond valis, ka nõukogude armee sealhulgas, valis selle võimuorgani. Ja samuti suhtus meisse ka lääne maailm. Kui eelmist ülemnõukogu, mis võttis ka ju vastu päris julge selle suveräänsusdeklaratsiooni 88. aasta sügisel, kui sellesse juba lääne maailm hakkas suhtuma huviga, siis sellest hoolimata teda ei peetud suhtluspartneriks selle tõttu, et too oli valitud ebademokraatlikult. /…/ Tegelikult ikkagi tõepoolest inimesed valisid 1990.a.a Ülemnõukogu vabalt, ilma igasuguse hirmuta, vabalt, Moskva surveta need inimesed, keda nad tahtsid, keda nad usaldasid. Sellest sai läänemaaim väga hästi aru. Ja meiega hakati suhtlema, mis oli suur võit Eestile.
"Eesti Kongressi poolt valitud Eesti Komitee oli kaitsemehhanism, mis ei lasknud Eesti vabaks saamisel minna “pehmemat” teed, mis kätkes eneses muu hulgas okupatsioonivõimu või selle osiste tunnustamise riski ning oleks sellega loonud tänasele Eestile ebakindla aluse."
Kui ma presidendist õigesti Eesti Komitee oleks pidanud välistama okupatsioonivõimu osiste-mis osiste- teostajate, eesti kommunistide osalemise riigi aluste loomisel?! Ja komitee võttiski vastava otsuse vastu-panna kommunistliku partei ja komsomoli nomenklatuurile esitatavad piirangud koos põhiseadusega rahvahääletusele.
Paraku kommunistliku (rahvarindeliku) enamusega ja Vene sõjaväge ning illegaalseid immigrante sisaldav Ülemnõukogu kõrvaldas küsimuse Põhiseaduse rakendusseaduse projektist.
"Piltlikult öeldes toimisid Eesti Kongress ja Eesti Komitee rahva-algatuslike järelevalveasutustena ülemnõukogu ja valitsuse üle, mille kohuseks oli teostada faktilist võimu anneksiooni tingimustes".
Ja mis puutub järelvalvesse ,siis sellest ei teinud kommud väljagi. Nad rajasid anneksiooni tingimustes sellise vundamendi, mis annab neile poliitilise ja majandusliku võimu ka täna Varjudes enamasti Keskerakonna, Reformierakomna ning Rahvaerakonna siltide taha.(A.Tarandi sellekohasele uurimisele tehti kiire lõpp!)
Ilves: Eesti on ainus riik, mis taastati kodanikualgatusena
Rein Koppel
Muuhulgas on seal palju huvitavat algmaterjali 1939-40. aastate sündmuste kohta. See on nende lehekülje kõige väärtuslikum osa.
Rein Koppel
Arvo Adelbert
Kõik need asjad, mis me siin Eestis käivitasime, nii majanduses, valitsemiskorras, igal pool, kõik olid ju midagi Nõukogude Liidus jälle ennekuulmatud ja esimesed. Meie esimesena siin viisime sisse eramajanduse turumajanduse alged, me tõime Eesti miilitsa Moskva alluvusest oma alluvusse, me kehtestasime majanduspiiri. Moskva sai väga hästi aru, et see on suitsukate – majanduspiir.
Nüüd, kui lühidalt, meelde tuletada, kui asi hakkas juba minema oma n.ö. juba kindla peale, see oli 90.aasta, kui toimusid ühel ajal kahed valimised: Ülemnõukogu valimised ja Eesti kongressi valimised. Mõlemil suunal olid oma toetajad, mõlemil suunal olid oma programmid, eesmärk oli üks ja sama. See on jama mida praegu mõned poliitikud ja poliitikute seltskonnad levitavad – ülemnõukogu ei tahtnudki Eesti iseseisvust või, et me tahtsime hoopiski mingisugust kuradi kolmandat mingit vabariiki jne. Ei! Võetagu välja Ülemnõukogu dokumendid, kus on must valgel kirjas, igal pool esimestest poliitilistest aktidest peale on sõnapaar Eesti „iseseisvuse taastamine“. See on selgelt ühemõtteline juriidiline termin, mida ei saa keerutada mingisuguse muu asjaga. Nii. Ülemnõukogu ka eesti kongressi valimised, mina kandideerisin mõlemisse, Ülemnõukogusse kui ka Eesti kongressi. Me veel ei teadnud kumb hakkab töötama. Ülemnõukogu eesmärk oli sisemise, ametliku, avaliku poliitilise protsessi tulemusena viia alguses kõigi ümberkorraldustega majanduses, poliitilises juhtimises inimvabadused jne jne, kõik need asjad luua, ühesõnaga luua seadusandlikul teel riigi sisemus, organism ja kui see on valmis, siis luua see iseseisvuse kest selle ümber. . Eesti kongress valis teistsuguse tee. Nemad lootsid, et nende n.ö. moraalne jõud on nii suur, et Kreml soostub otsemaid nendega läbirääkimistesse astuma. Esimesel Eesti kongressi istungjärgul võeti vastu deklaratsioonid, igasugused otsused, millede n.ö. konspektiivne mõte oli selles, eesti kongress tahtis, et lääneriigid, maailmas olulisemad tegijad ja ÜRO ja samuti ka Moskva, tunnustaksid Eesti kongressi kui Eesti rahva esinduskogu.
Teiseks, nad pöördusid Rahvasaadikute kongressi poole Moskvas, seda ma rõhutan „nõudmisega“, sooviga alustada viivitamatult läbirääkimisi Eesti kongressi esindajatega iseseisvuse taastamiseks. Ühesõnaga nad mängisid ühele väga kitsale, ja võiks öelda teravikule lausa, kus kõik pandi visalt ühele kaardile. Kas maailm tunnustab Eesti kongressi ametlikult, seaduslikult Eesti rahva esindajana ja iseseisvuse taastajana, kas Moskva soostub alustama läbirääkimisi või mitte. Ja kuna seda ei juhtunud, ükski valitsus, ei Ameerika Ühendriikide, ei Prantsusmaa ega teiste, ei tunnustanud Eesti kongressi Eesti rahva esindusorganina. Ja Moskva ei reageerinud mitte millegiga kongressi nõudele alustada nendega läbirääkimisi Eesti iseseisvuse asjus. Ühesõnaga – see oli ilus ja julge konstruktsioon, kuid samas ääretult ebakindel juba enne, niimoodi, kainelt analüüsides. Ja nagu siis selgus, ei toiminud. Eesti kongress jäi küll edasi küll tegutsema, tal oli oluline osa kõigis edasistes n.ö. mõttekonstruktsioonides ja nendes toimingutes, mis siin Eesti pinnal juhtusid, eriti seadusandlikul tasandil. Kuid see Moskva eitus või isegi mitte eitus vaid mittemärkamine võttis ära võimaluse sealtkaudu Eesti iseseisvust taastada. Aga Ülemnõukogu kui Moskva poolt ametlikult tunnustatud, noh, polnud ju midagi teha, rahvas valis, mitte ainult eestlased, nagu eesti kongressi puhul, käputäis venelasi ka, vaid kogu Eesti elanikkond valis, ka nõukogude armee sealhulgas, valis selle võimuorgani. Ja samuti suhtus meisse ka lääne maailm. Kui eelmist ülemnõukogu, mis võttis ka ju vastu päris julge selle suveräänsusdeklaratsiooni 88. aasta sügisel, kui sellesse juba lääne maailm hakkas suhtuma huviga, siis sellest hoolimata teda ei peetud suhtluspartneriks selle tõttu, et too oli valitud ebademokraatlikult. /…/ Tegelikult ikkagi tõepoolest inimesed valisid 1990.a.a Ülemnõukogu vabalt, ilma igasuguse hirmuta, vabalt, Moskva surveta need inimesed, keda nad tahtsid, keda nad usaldasid. Sellest sai läänemaaim väga hästi aru. Ja meiega hakati suhtlema, mis oli suur võit Eestile.
Tõnu Mandel
Kui ma presidendist õigesti Eesti Komitee oleks pidanud välistama okupatsioonivõimu osiste-mis osiste- teostajate, eesti kommunistide osalemise riigi aluste loomisel?! Ja komitee võttiski vastava otsuse vastu-panna kommunistliku partei ja komsomoli nomenklatuurile esitatavad piirangud koos põhiseadusega rahvahääletusele.
Paraku kommunistliku (rahvarindeliku) enamusega ja Vene sõjaväge ning illegaalseid immigrante sisaldav Ülemnõukogu kõrvaldas küsimuse Põhiseaduse rakendusseaduse projektist.
"Piltlikult öeldes toimisid Eesti Kongress ja Eesti Komitee rahva-algatuslike järelevalveasutustena ülemnõukogu ja valitsuse üle, mille kohuseks oli teostada faktilist võimu anneksiooni tingimustes".
Ja mis puutub järelvalvesse ,siis sellest ei teinud kommud väljagi. Nad rajasid anneksiooni tingimustes sellise vundamendi, mis annab neile poliitilise ja majandusliku võimu ka täna Varjudes enamasti Keskerakonna, Reformierakomna ning Rahvaerakonna siltide taha.(A.Tarandi sellekohasele uurimisele tehti kiire lõpp!)