Ignalina tuumajaam valmistub ühteaegu sünnipäevaks ja peiedeks

Leedu aatomienergiast rikkal ääremaal on praegu Eestile suunatud lootusrikkad pilgud ja elektrijaama peatsest sulgemisest võrsuv must masendus. Kohalikele näib, et ajal, mil Eesti Energia arendab jõulist kampaaniat Soome Olkiluoto tuumajaamas osaluse saamiseks, on Baltikumi sõbrad lihtsalt unustatud.

2009. aasta 31. detsembril seisab rühm mehi Ignalina jaama pealüliti juures. Ohkavad, tõmbavad. Turbiinid peatuvad. Igaveseks. Tšernobõli tüüpi reaktorid on liiga ohtlikud, et neid töös hoida.

Aastavahetuse melus Leedumaa ei märka midagi. Aga nüüd on riik täielikus energiasõltuvuses Venemaast. Kui Moskva otsustab gaasikraani kinni keerata, jäävad seisma Vene gaasi elektriks põletavad Leedu jaamad. Sest pole veel Leedut Euroopaga ühendavat elektrikaablit, rääkimata alternatiivsest gaasivarustusest. Samuti pole uut Ignalina jaama. Kunagisest Baltimaade lipulaevast ja maailma võimsaima tuumajaama Ignalina omanikust on saanud energiasõltlane. Kunagises säravas ja uhkes energeetikute linnas Visaginases pakitakse kohvreid. Ja elekter on 2010. aastast hulga kallim.

Nii võib juhtuda.

Liblikalinn kardab surma

Visaginas, metsa rajatud raudbetoonist linn, elab lähenevate peiede kartuses. Inimeste hinges on mure, samas näib liblikakujulise plaaniga asumil enesel puuduvat hing. Kõik on liiga korralik, projekteerimisbüroos sündinud.

Eesti külalisest vaimustunud poistekamp vaidleb esmakordselt elus kuuldud küsimuse üle: kus on linna keskus, süda? Äkki seal, kus jõulukuusk? Või seal, kus on linnavalitsus? Õhtupäike heidab varje mureneva krohviga seintele, kümnetele koerakakatajatele. Kinniehitatud rõdudel suitsetavad maikasärkides mehed. Iga viies naine kannab Maxima kilekotti.

Visaginases on eriline ilumeel. Kunagi ei teata Tallinna või Vilniuse elanik esimesel vestlusminutil, et tegelikult elab ta väga kaunis linnas. Aga just seda – Visaginas on nii ilus – kostavad tuumajaama veere elanikud, kui minut on räägitud.

Ka Valgevenest tulnud baaridaam Niina räägib karplinna ilust. Ja sellest, et on igav. “Palgapäev alles kümnendal, seepärast on baargi tühi,” seletab ta. Pole külastajaid, pole raha. Niina teenib 700 litti kuus ehk veidi üle 3000 krooni.

Niina mees töötab Islandil. Nagu paljud teised Visaginase elanikud on ta läinud läände paksemat leiba otsima. “Kui teatati jaama sulgemisest, hakati lahkuma.”

Siiski on Niinal äriliselt vedanud: ta baar asub peatänava veeres, kaugelt näha. Enamikku linna peidetud toitlustus- ja ajaveetmisasutustest kirjeldatakse rajooni tutvustavas bukletis nii, et kolmanda maja vahekäigust neljanda nurgataguse juurde. Suuri reklaamkirju öötaevas ei plingi. Milleks? Kohalikud teavad oma ilusast linnast kõike. Ja turistide meka Vigasinas pole.

Alla Pugatšova laulab televiisoris traagilist laulu. “Kas tõesti pole kindel, kas ja millal uus Ignalina tuleb ning kas Eesti osaleb?” küsib Niina. “Me loodame nii väga.”

Niina nagu teisedki venekeelsed kohalikud, keda on linnas

80 protsenti, hüüavad Visaginast Väikeseks Moskvaks. Sest siin olla suur rahvaste sõprus ja kõik räägivad vene keeles.

Tuumajaam sai elutööks

Venemaal sündinud ja Sosnovõi Bori jaamas töötanud Ignalina peadirektor Viktor Ševaldin unistas juba viisteist aastat tagasi Balti koostööst, kui kunagi on vaja ehitada uus jaam. Sõja järel tegutsenud seal, Leedu kirdenurgas, Leedu, Läti ja Valgevene ühine energiaandja. Pole välistatud, et just Ševaldini väljaöeldu sai poolteise aasta eest Balti peaministrite ühisallkirjadeks uue tuumajaama projektil. Sün-ges taevas rõõmulätet näinud Visaginase linnapea pühkinud sel hetkel pisarat.

“Leedu Euroopa Liitu astumise hind oli Ignalina sulgemine, nii otsustasid poliitikud,” ütleb 25 aastat Ignalinas tegutsenud Ševaldin. Ja lisab: hoolimata reaktorite väidetavast ohtlikkusest pole olnud ühtegi avariid. Rootsis on, Jaapanis on, Ignalinas pole. “Nüüd kirjutame Ignalina juubeliks raamatu, siis paneme jaama kinni!”

Aga jaam Ševaldini selja taga on praegugi, esimese reaktori sulgemise järel nii võimas, et katab 80 protsenti Leedu energiavajadusest, ekspordikski jääb üle. Kunagisest viiest tuhandest töötajast on alles 3000. Nende palk on Leedu keskmisest poole suurem – 3000 litti ehk 13 500 krooni kuus. Paraku jääb Visaginases selle saajaid aina vähemaks.

Tuhat töötajat koondatakse veel. Koondatav võib saada kuni 40 000 litti ehk ligi 180 000 krooni kompensatsiooni. Oleneb tööstaažist. Igatahes on koondamist soovijate järjekord ukse taga. Uus jaam – kui see kunagi valmib – vajab kõigest 600 töötajat.

Ševaldin loodab, et Eesti ei loobu Ignalinast. “Olen kuulnud, et teil soovitakse referendumit,” lisab ta murelikult. “Jah, teoreetiliselt võib uus Ignalina valmida aastaks 2015, praktiliselt on see võimatu,” ütleb Ševaldin. Ta loodab enda ehitatud Ignalina ka direktorina kinni panna. Jaam on talle kallis kui oma laps. Kui kõik läbi, võib hakata rahulikult kalal käima.

Komsomol kutsus

Kui peadirektori kabineti aknast välja vaadata, näeb kõikjal jaama ümber roosipeenraid. Tuumajaama aednik Jelena Bolkiševa tuli Uuralist. “Komsomol kutsus. Aga millal ja kuidas jaam suletakse, pole mulle öeldud. Noored lahkuvad välismaale tööle,” räägib ta.

Kuni tööd, harib Jelena tuumajaama roose. Kuigi jaama töötajate elu polevat enam selline lillepidu mis Nõukogude ajal. “Oleme kuulnud: NATO tahab jaama ära osta. Kas Eesti ikka tuleb ehitama?” Jelena suul on vastuseta küsimused.

Küll aga teab vastuseid tuumajaamas ajakirjanikku juhendav keskastme spetsialist. “Müüdav ajakirjandus, ostetavad poliitikud, energeetikuid ei kuulata. Häving!”

“Ei see linn upu, jääb lihtsalt lagunevaks pensionäride linnaks, midagi uut ei ehitata,” kostab pensionärist ehitaja Leonid Rožov.

Antanas Ivanauskas, endine linnapea, praegune kindlustusfirma juht, usub Visaginasesse. “Kuigi meil on 250 majast vaid viies oma ühistud, hakkavad inimesed ise oma majade eest enam hoolitsema, kommunism lõpeb. Kinnisvara hinnad tõusevad. Eks Eesti peab hoolega raha lugema, aga võiksite osanikuks tulla küll. Kasumi saate teie, riskid jäävad meile,” kostab Ivanauskas.

Raamatukaupluse naised – Tereža Svistunova koos teiste müüjatega – ootavad musta homset. Kõigi mehed on tuumajaamas tööl. Koondataks neid kähku, saaks vähemasti hulga raha. “Kui asi hulluks läheb, sõidame ära, aga kahju – Leedu jääb spetsialistideta,” arvavad nad.

Õhtu hakul algab Visaginases lõbus lastepidu. Tantsitakse, naerdakse, lustitakse valmis ehitamata majavarede taustal. “Nõukogude aja lõpul ei jõutud valmis teha,” kostavad elanikud. “Aga küll teeme, varsti. Pealegi on me linn nii ilus.”

Kell kaheksa jääb Visaginas vaikseks. Sajad pingid täituvad noortest armunud paaridest, kes vaatavad helgesse tulevikku ja hoiavad teineteise kätt. Kuue kilomeetri kaugusel pöörlevad turbiinid. Veel kaks aastat. 1

Veel tuumajaamadest

Eesti Päevalehes:

Tuumajaam – kott peas, meel hea. 17. aprill 2007

Rootslaste tuumaenergiausku murendavad õnnetused ja poliitikud. 17. aprill 2007

TŠernobõl – täna möödub 20 aastat katastroofist.

26. aprill 2006

TŠernobõl: saastatud alas laiutavad surm ja hirm.

22. aprill 2006

Isa Georgi loodab Jumalale

•• Siberist saabunud Püha Ivani koguduse hingekarjane isa Georgi on imet teinud – ehitanud kirikuteta linna kiriku. Tegelikult pani küll niinimetatud ühiskondliku hoone tippu sibulkupli, kirjas koos jüngritega maja selliseks, nagu kirikule kohane. Visaginases, kus Nõukogude Liidu lõpu järel ehitustegevus lakkas, on nii katoliku kabel kui ka õigeusu pühakoda pea ainsad uusehitised.

•• “Lõppes Nõukogude aeg ja selgus, et inimesed Jumalata ei saa,” ütleb Georgi kohvi rüübates, habet siludes. Seni Jumalata linnast on leitud andeid – andekaid ikoonimaalijaid, koguduse elu edendajaid. Isa Georgi mobiil heliseb tihti, inimesed soovivad lapsi ristida. Aga edasi?

•• “Usun tervesse mõistusesse, näen, et inimesed tahavad töötada, jaam töötab. Kahjuks ei mõtle sulgemist nõudev Euroopa Liit veel nii. Küll Jumal paneb asjad paika. Jumal ei lase Visaginasel kaduda, siit võidakse lahkuda, aga siis tullakse tagasi. Siin on ju kümnete tuhandete inimeste kodu.”

•• Ikoonil olev Püha Ivan näikse Isa Georgi sõnadele kaasa noogutavat.