Hõissa vastlad!

“Mida see tähendab!” karjub Juhan Parts ülevalt mäelt. “Küll sa, Maimets, oled paha poiss! Kas sa ilusasti ei oska kelgutada? Viimane kord, kui ma su Tartust siia kutsun! Sa ju lihtsalt kiusad teisi! Meelega sõidad otsa!”

“Mina ei ole süüdi, Taavi ise uimerdas ees,” õigustab ennast Maimets. “Mida ta istub keset kelgumäge, kebigu minema!”

“Ma ei saanud püsti, kelgunöör läks jalgade ümber sõl-me!” nutab Taavi ja pühib lumise käpikuga verist nina. “Ai, ai, küll on valus! Ai, ai, ai, ai!”

“Ära vingu!” käratab Maimets ja topib teisele poisile lund krae vahele ning suhu. “Vaat kus õrnake, eliitkooli põrsake! Säh, söö jääd!”

“Ai, ära tee! Palun! Ära tee!” soiub Taavi ja ulub nutta, nii et terve mägi kajab. “Mul hakkab külm! Ma jään haigeks!”

“Keri põrgu, Veskimägi!” vastab Maimets ja viskab lõpetuseks veel Taavi tutimütsi puu otsa. Siis haarab oma kelgu ning jookseb padinal tagasi mäkke.

“Anna mu müts tagasi!” hädaldab Taavi all. “Ai, ai, ai! Anna palun mu müts tagasi! Ema ei lubanud mul mütsi peast ära võtta!”

“Eest ära, pealinna jobud! Siit tuleb Tartu müürilõhkuja! Kes ette jääb, see surma saab!” karjub Maimets mäeharjal ja sihib kelku otse Taavi Veskimäe poole. Too saab järsku jalad alla ning jookseb kange hirmuga pajuvõssa.

“Oota sa, paha poiss!” sisistab Juhan Parts ning tahab Maimetsal jopekapuutsist haarata, kuid haridusminister on kiirem ja kihutab kelguga mäest alla. Parts kukub nõlvale kõhuli ning libiseb rabelemisest hoolimata sedasi mitu meetrit.

“Miks sa niimoodi liugu lased, parem on ikka tagumiku peal,” ütleb keegi pilkava häälega. Parts ajab end istuli ja klopib kõhu pealt lund.

“Ah sina, Kristiina!” kohmab ta. “Tulid ikka ka vastlarõõme nautima. Tubli. Aga kus su kelk on?”

”Ei tea,” kehitab Kristiina Ojuland õlgu. “Vist olen ära kaotanud.”

“Jumal küll, kuidas sa kõik ära kaotad! Tüdruk, kas sul on pea pudrust või? Alles ostsime ilusa kelgu, sul juba kadunud! Kuhu sa ta jätsid?”

“Ei tea.”

“Ei tea! Kuidas sa oled nii hooletu? Kelk maksis ju raha. Ja miks sul kindaid käes ei ole? Täna on külm ilm.”

“Kindad on ka kadunud.”

Parts tunneb, et saab südamerabanduse.

“Kindad ka! Kristiina, no mis nalja sa teed!”

“Ei tee nalja. Kadunud jah. Kes teab, kuhu pistsin.”

“Otsi üles!”

“Oh, kes neid enam leiab!”

Kristiina lehvitab Partsile ja keksib eemale. Peaminister ohkab vaevatult ning longib sinnapoole, kus emand Tuiksoo on üles seadnud hernesupipaja ning vaagnad värskete vastlakuklitega.

Seal on koha sisse võtnud rahvaliitlased. Villu Reiljanil on nägu kõrvuni vahukoorene, ainult suu ümber haljendab hernesupist tekkinud roheline võru. Ta naerab suurel häälel ning patsutab vatsa:

“Küll on hää!”

Seevastu siseminister Leivo on kuidagi tujutu. Ta tammub jalalt jalale, otsekui kõrvetaks keegi ta taldu, veab roti kombel ninaga ja põrnitseb üksisilmi vastlakukleid.

“Mis sa vaatad nii näljase pilguga, võta ja söö!” pakub Parts ning lööb ise ka hambad pehmesse kuklisse. “See on valitsuse kulul.”

“Ma ei tohi,” pomiseb Leivo, ise sülge neelates. “Ma olen dieedil.”

“No mis see üks kukkel teeb!” naerab Villu. “Vaata kui hea ta on! Vahukoort paksult täis!”

Ta torkab rammusa kukli otse vaese siseministri nina ette. Leivo paneb ruttu silmad kinni.

“Jumal, aita mind! Halasta ja ära saada kiusatuse sisse!” pomiseb ta raevukalt ja surub isegi käpiku suule, et kukkel mingil kombel hammaste vahele ei pääseks.

“Mis sa üldse seisad siin, kui sa süüa ei või?” küsib Parts. “Mine eemale, siis sa ei tunne lõhna.”

“Ei suuda,” oigab Leivo. “Selline tunne on, nagu oleksin oheliku otsas ja keegi muudkui sikutab kuklite poole! Ajan küll sõrad vastu, vahepeal hoidsin isegi ühe kuuse ümbert kinni, aga ei midagi – ikka tirib!”

“Ära ole niisugune kõhuori!” õpetab Villu ja paneb kukli ühekorraga suhu, nii et vahukoor ninasõõrmetest välja lörtsatab.

Seal kostab jälle heledat kisa. Taavi Veskimägi on roninud kase otsa oma tutimütsile järele, Maimets süütab aga samal ajal puu all lõket ning naerab tigedalt.

“Oota ometi, ära kilju sedasi, vaene laps!” hüüab Parts. “Ma tulen kohe appi! Kuuled, Maimets!” põrutab ta vihaselt. “Lõ-peta need sigadused! Ma saadan su praegu kohe Tartusse tagasi! Ikka õieti öeldakse, et need haridusministeeriumi omad on kõik lollakad!”1