Hilissuvine õitseja hortensia väärib rohkem tähelepanu
Vahva ennastunustav õitseja hortensia (Hydrangea) on 29-liigiline põõsaste perekond. Looduslikult kasvavad hortensiad Himaalajast Jaapanini, Filipiinidel ja Ameerikas. Hortensialiste (Hydrangeaceae) sugukonnas on tema lähisugulasteks tuntumatest taimedest ebajasmiinid ja deutsiad, vähem tuntutest jameesia, vahakübar, rohthortensia ja fendlera.
Hortensiaid on igihaljaid ja heitlehiseid liike. Igihaljad meie külmadele talvedele vastu ei pea. Aedades ja parkides kasvatatakse kõige sagedamini puis- ning aedhortensiat. Viimastel aastatel pakuvad puukoolid ka ronivat ja himaalaja hortensiat. Jaapanist pärit suurelehist põõsast kasvatatakse meil toataimena suurte valgete, roosade või siniste õisikute pärast. Suurelehine hortensia (H. macrophylla) on igihaljas taim ja võib avamaal talvituda vaid pehmel talvel. Enamasti hoitakse teda ületalve jahedas keldris.
Taime teaduslik nimetus Hydrangea tuleneb kreeka keelest (hydor + angos) ja tähendab tõlkes veeanumat või tassi. See viitab hortensia veeklaasikujulistele viljadele. Looduslikel liikidel on õisikus enamasti kahesuguseid õisi. Väikesed silmapaistmatud õied on mõlemasugulised ja arenevad viljadeks. Suured äärisõied on steriilsed ja nende ülesanne on väikestele õitele tolmeldajaid meelitada. Hortensiasortidel on steriilsed enamasti kõik õied, mis vilju ega seemneid ei moodusta, ja see-tõttu paljundatakse sorte peamiselt vegetatiivselt pistikutega.
Roni-, aed- ja puishortensia
Jaapanist ja Taiwanist pärit ronivat hortensiat sobib kasvatada müüride ja ehitiste ääres, isegi suurte kivide katteks. Tema ronijuured kinnituvad tugevasti toese külge. See on kena taim varjualuste ja terrassipostide tugedel ronimas. Erinevalt põõsakujulistest liikidest kasvab roniv hortensia edukalt ka varjus.
Kõrge põõsana kasvav aedhortensia (H. paniculata) on pärit Ida-Aasiast. Suve teisel poolel ja sügisel õitsva põõsana on hortensiad asendamatud aedades ja parkides. Hoolimata sellest on neid Eestis avalikel haljasaladel teenimatult vähe. Helsingis ringi jalutades kohtab aga suuri hortensiakogumikke ja
-hekke palju sagedamini kui meil. Aedhortensia sortide seast on valida väga suurte õisikutega “Grandiflora”, väga varane “Kyushu”, tugevate püstiste õisikutega “Limelight”, ruljate pikkade õisikutega “Tardiva” ja kuni pooleteise meetri kõrgune roosaõieline “Pinky Winky” jt.
USA-st pärit puishortensia (H. arborescens) ei moodusta kõrget ühetüvelist põõsast. Puishortensia oksad külmuvad sageli tipust. Juulis, augustis ja septembris õitseb taim uhke valge õiemerena. Sageli on õisikud nii suured ja rasked, et vajavad murdumise vältimiseks toestamist. Uhked õitsejad on puishortensia sordid “Annabelle”, “Hills of Snow” ja “Grandiflora”.
Kasvukoht ja hooldamine
Hortensiad õitsevad rikkalikumalt päiksepaistelises kohas, aga kasvavad edukalt ka poolvarjus. Võimaluse korral eelistage viljakat happelise reaktsiooniga mulda. Väga liivases ja kuivas kohas ei tunne taim end hästi, samuti ei ole mõtet istutada teda märga savimulda. Kevadel võib vanu oksi lühemaks lõigata. Eriti hoolas peab olema puishortensia lõikamisega, sest noored oksad kasvatavad suuremaid õisikuid. Ronivat hortensiat erilise vajaduseta lõigata ei maksa. Teda võib piirata siis, kui taim on sobimatult suureks kasvanud ja naabruses kasvavad taimed ei saa enam okste vahelt valgust.
