Gruusia arstid alustavad perega uut elu Haljalas
Aishe ja tema abikaasa Sergo, mõlemad erialalt kirurgid, on väga valvsad mitte poetama ühtegi selgitavat sõna, mis täpselt neid Gruusias elamast takistab. Mõlemad kinnitavad, et kodumaalt põgenemise põhjus polnud ei usuline ega ka poliitiline. Isiklik kriminaalne asi (tegemist on kannatanutega - toim.), on ainus, mis Aishe selgituseks üle huulte poetab.
Nagu Yasini ja Jean-Marc, nii tunneb ka see perekond isegi nüüd, mitu kuud pärast põgenemist ja Eestisse saabumist, pidevat hirmu. Nad ei lase oma nägu pildistada ega avalda isegi oma perekonnanime.
„Põgenesime Gruusiast Saksamaale, olime kaheksa kuud Hallenburgi linnas,” selgitab Sergo. Sealt tuli perekonnal taas juriidilistel põhjustel edasi liikuda ja kuna Eesti viisat oli kõige lihtsam hankida, tõigi põgenemistee nad siia.
Kuigi Saksamaa on rikkam riik ja sinna voorib tohutul hulgal põgenikke, kellele antakse isegi korterid, eelistavad nad ikkagi Eestis elada, ütlevad grusiinid. „Saan siin vene keeles rääkida,” selgitab Aishe. Kumbki neist ei valda inglise keelt.
„Siin Haljalas naised kõik nii abivalmilt aitavad meid,” kiidab Aishe kohalikke tänutundega. Kõigest ühe nädalaga, mis grusiinid on Lääne-Virumaa väikeasulas viibinud, on Haljala sotsiaaltöötaja Urve Vogt ja Haljala luteri koguduse õpetaja Margit Nirgi organiseerinud neile eluruumid, toonud sinna iga päevaga mööblit juurde, viinud Aishe ja Sergo Rakvere töötukassasse ning leidnud mõlemale tööpakkumised.
Aishele on pakutud perearsti kohta Kohtla-Järvel või Rakveres, kuid kõigepealt tuleb tal selleks ära õppida algtasemel eesti keel. Ka sellega on ta kohalike abiga juba algust teinud. Sergo, kes oli juba Gruusias mõnda aega veoautojuhina töötanud, sai Eesti firmalt sama töö pakkumise. Väike tumedasilmne poisike aga käib juba eesti lasteaias ja õpib iga päevaga usinalt juurde uusi eestikeelseid sõnu.
Mis edasi?
Enne abivalmis kohalike tulekut olid grusiinid, nagu teisedki Eesti elamisloa saanud inimesed, väga nõutud. „Sa saad oma loa kätte, seisad luba näpus bussipeatuses – ja mis edasi?” meenutab Sergo. „Kuhu minna, kus dokumente vormistada, kus elada, kust tööd leida? Saksamaal oli see küll paremini korraldatud, sind aidati kõigi nende vormistustega kohe otsa peale,” võrdleb ta.
Ka grusiinid elasid umbes pool aastat Illuka keskuses, kuid sellegi aja jooksul ei tegelenud nende eduka abistamisega mitte keegi. „Näen siin probleemi just selles eraldatuses, mis ei anna neile [pagulastele] mingit perspektiivi,” ütleb Haljala luteri koguduse õpetaja Margit Nirgi. Tema kogemuse järgi on pagulastel pärast elamisloa saamist väga raske oma elu Eestis täiesti nullist ja üksi alustada, sest muu hulgas tuleb neil rinda pista ka eelarvamustest kubisevate hoiakutega. „Meil võiks olla avatum keskkond,” nendib ta.
