GLEN GRANT: Eesti valikud

Maailm muutub kiiremini, kui oleksime võinud arvata. Hiina, India ja Brasiilia poliitiline ja majanduslik tõus, Venemaa heitlikkus, Euroopa muutuv dünaamika, Aafrika poliitiline soostumine ja USA globaalne domineerimine on need, mis sätivad maailma päevakava. Kuid veelgi ohtlikumad on demokraatlikust maailmast eemal ja eraldi seisvad riikidest mängurid. Siia kuuluvad nii Iraan, Põhja-Korea kui ka Sudaan. Selle kõige kohal ripub veel terrorismi oht.

Nagu mu endagi kodumaa, on ka Eesti valinud endale NATO ja Euroopa Liidu tee. Kuid see teekond muutub üha kiiremini üha ohtlikumaks ning tempo ei näita aeglustumise märke. Eesti mängib olulist osa Iraagis ja teistel rahuoperatsioonidel. Kuid mida peab Eesti kaitsevägi tegema, et sellel raskel teel püsida? Külma sõja lõppedes otsustas Eesti valitsus riigikaitses iseseisva kaitse, territoriaalkaitse ja ajateenistuse kasuks. Tollal olid need ideed mõttekad, teostatavad ja asjakohased. Kuid nagu kõik head plaanid, tuleb neid muutuste valguses üle vaadata ning vajadusel ka parandada. Üha enam on selge, et Eesti kaitseväe valitud esialgne struktuur ja loodud üksused ei suuda astuda vastu enamikule uue aja ohtudele ja väljakutsetele. Olemasolev struktuur ei tooda piisaval hulgal missioonikõlblikke sõdureid ega teisaldatavaid üksusi.

Miks see üldse tähtis on?

Enamik ohte, millega silmitsi seisma peame, on salakavalad ja vastikud ning peaaegu kõik nad on meist kaugel, välismaal. Peame nendega võitlema seal, kus nad parasjagu avalduvad, vastasel korral tuleb meil nendega võidelda hiljem kodus, kuid siis meile juba palju haavatavamas keskkonnas. Parem seada ohtu sõdurid väljaspool kodu kui vanad naised ja lapsed kodus. Samuti ja samadel põhjustel on väljaspool oma piire otsustanud sõdida organisatsioonid, kellega oleme liitunud. Et sellest katlast eluga välja tulla, on meil vaja väga heade oskuste ja kogemustega, hästi juhitud ning hästi relvastatud mehi ja naisi. Me vajame vabatahtlikke, kes teavad, millega riskivad, ning usaldavad ennast ja oma kaaslasi sedavõrd, et on valmis neid riske võtma.

Kuid iseseisva kaitse ja territoriaalkaitse küsimust tuleb vaadata tänase päeva kontekstis. Kaitsetahe on Eestile eluliselt tähtis, kuid selle tekitamisel ja säilitamisel tuleb kasutada parimaid olemasolevaid võimalusi.

Väidetakse, et ajateenistus loob parimad tingimused kaitsetahte kasvatamiseks. Kuid sellisel juhul peaks ajateenistusse võetavate koosseis peegeldama ühiskonda, olema selle mikromudel, arvestades selle hulka ka naised ja venekeelse elanikkonna. Viimasele on ühiskonnaga lõimumine kõige vajalikum.

Tegelikult on ajateenistuse koosseis tasakaalust väljas ning teenistusse kutsutakse eelkõige neid, kes ise valmis võitlema ja keda pole vaja veenda riigikaitse vajaduses. See laseb aga sotsiaalsest argumendist õhu välja. Kuid kui pooltargumendina kasutatakse väidet, et ajateenistusse võetakse eelkõige selleks, et valmistuda võitluseks, siis ignoreeritakse sellega NATO liikmestaatust ning NATO soovitusi mõtelda elukutselisele sõjaväele. Territoriaalkaitsest on nüüdseks saanud n-ö peresisene probleem. Eesti on NATO ja Euroopa Liidu pere liige ning meil tuleb koos oma vaenlastele vastu astuda. Kõige tähtsam siinjuures on, et Eesti näitaks ennast nii usaldusväärse ja tugeva pereliikmena, et probleemide tekkel ei saaks teda ükski teine liikmesriik ignoreerida. See tähendab ühinemist pereliikmetega seal kohas ja sel ajal, kui nad sind vajavad. Praegu on selleks Iraak ja Afganistan. Homme võib see olla mis tahes muu koht, isegi Kesk-Aafrika. Selle saavutamiseks tuleb ressursid suunata mittevajalikelt sõjalistelt valdkondadelt koalitsioonioperatsioonides kasutatava väe tootmiseks. See tähendab ka Kaitseliidu vabatahtlike mõtestatumat kasutamist.

Kuid parimate meeste saamine teenistusse ja nende hoidmine seal tähendab palju rohkem kui lihtsalt raha. Selleks on vaja ka poliitilist tahet ja ühiskonna toetust. See tähendab ka hoolitsemist ohvitseride ja nende perede elamistingimuste ja elukohtade eest, mis peaks asuma hea kooli ja hea poevõrguga, samuti muu eluks vajalikuga varustatud piirkonnas. Üksiksõdurile on vaja tingimusi sportimiseks ning võimalust tunda end pärast teenistuspäeva tavalise inimesena. Vaja on sotsiaaltoetuse süsteemi, eriti juhtudeks, kui abikaasa või sõber on ohupiirkonnas või, mis veelgi halvem, saanud haavata või hoopiski surma. Hea palk, toimiv karjäärisüsteem ja teenistuslikud autasud tulevad alati kasuks.

Vabatahtlikud reservväelased

Kõige tähtsam on mõista, et inimene, kes on kodumaa eest valmis riskima oma eluga, on midagi rohkemat kui lihtsalt isik laigulises mundris. Tihti on tegemist iseloomu näitavate meeste ja naistega, kes ei sobi alati tsiviilkeskkonda. See asjaolu vajab nii mõistmist kui ka toetavat suhtumist. Parimad sõdurid on riskialtimad, soovivad minna ohtlikele operatsioonidele, ronida kõrgmäestikus või kopteritrossil rippuda. Kui seda ei mõisteta, läheb sõdur lihtsalt sel põhjusel, et tema vajadused pole rahuldatud, kusagile mujale. Iraak on koht, kus sõdureil meeldib olla, vastasel korral pole nad lihtsalt sõdurid! Just oma rügemendiga Basrast naasnud, vabatahtlikuna teeninud poja isana mõistan ma seda väga hästi.

Eesti aga ei saa endale võimaldada täies mahus elukutselist armeed ning peab toetuma rohkearvulisele reservile. Kuid erinevalt enamikust ajateenijatest, kes lahkuvad kohe pärast ajateenistuse lõppu, oleks tähelepanu vaja pöörata vabatahtlikele reservväelastele, kes on valmis oma aega pikema perioodi jooksul kodumaale pühendama. Need on inimesed, kes sooviksid leida parima kesktee tsiviilelu ja sõjalise teenistuse vahel: põllumees-sõdur, keemik-sõdur või, nagu teil praegusel hetkel – president-sõdur. Kõigil on oluline roll selles mängus. Paljusid kaitseväe ülesandeid ei täideta aasta ringi ning need on kohandatavad Kaitseliidule.

Suurbritannias kuuleb tihti territoriaalväelaste kohta ütlust: topeltkodanikud. Öeldakse ka, et “üks vabatahtlik on väärt kümmet sunni all olevat meest”. Need on mõtlemist väärivad argumendid näitamaks, miks tuleks ressursse, mida kulutatakse ajateenistusele, suunata hoopiski Kaitseliidu heaks. Kuid selleks, et Kaitseliidu tegevus oleks võimalikult tulemusrikas, peavad talle laienema samad sotsiaalsed garantiid nagu elukutselistele sõduritele. Ükski sõdur ei tohi teenistuse tõttu oma sissetulekut kaotada ning iga lühikese ettehoiatusajaga operatsioonil osalenu peaks saama selle eest ka väärilist tasu. Reservväelaste perekonnad ei tohi seetõttu kannatada ega raskustesse sattuda.

Inimeste värbamine tegevteenistusse või teenistusse reservis on energia- ja ressursimahukas töö. Selleks, et anda suurele hulgale noortele võimalus aru saada tegevteenistuse võludest, tuleks ajateenistuse aega võib-olla hoopis lühendada. Praegu on vähe neid, kes kaitseväkke edasi jäävad. Võib-olla on põhjus ajateenistuse liigses pikkuses ning seeläbi tekkinud tundes, et osa tähtsaimast eluperioodist on tulutult veedetud. Tähelepanu ühiskonna laiematele kihtidele ajateenistusse võtmisel võib tekitada huvitatust nende hulgas, kes ei näe oma edasist elu kõrgelennulistel kohtadel Tallinnas. Samuti võib positiivse tulemuse anda see, kui pöörata rohkem tähelepanu noortele kaitseliitlastele. See annaks rohkem aega müüa sõjalist karjääri kui elukutset.

Ükskõik kuhu Eesti kaitsevägi tulevikus ka ei suunduks, on arvamus, et iseseisva kaitse süsteemi tuleb ohtude iseloomust ja liitlaskohustustest hoolimata edasi arendada, seotud omaette riskiga. NATO peasekretär on seadnud eesmärgiks luua alliansile teisaldatav, sõjalistes operatsioonides kasutatav ning jätkusuutlik vägi. See pole ainult liikmesuse hind. Eelkõige tähendab see, et praegused ohud seda nõuavad.

Ajateenistus praeguses vormis, ükskõik kui tähtis see ka sotsiaalselt ei ole, ei loo piisavat vastukaalu tänapäeva ohtudele, samas kui elukutseline sõjavägi ning vabatahtlikkusel põhinev reservvägi seda suudaks. Nagu teisteski Euroopa Liidu riikides, peavad sõjaväelased selle raske küsimusega tegelema, enne kui sündmused otsustamise üle võtavad.

Kolonelleitnant Glen Grant on Suurbritannia kaitseatašee Eestis ja Lätis. Ta on kaitsekorralduse ja -haldamise spetsialist, kes töötab Eestis 1998. aastast alates. Tema sõja-väeline karjäär hõlmab nt teenistust tuumalaskeseadeldise komandörina, tööd NATO õhuvägede peakorteris Itaalias ning sõjaväevangla juhtimist Suurbritannias. Lisaks sellele on ta rahvusvaheliselt tuntud keskmaajooksja, kes võistelnud koos Sebastian Coe ja Steve Ovettiga.