Folk puhub Viljandile elu sisse

30-kraadine kuumus kiusas Viljandi pärimusmuusika festivali avapäeval kõiki folgilisi. Kui külastajad saavad murul peesitades mõnusalt puude varju pugeda, siis laval esinejate otsaesine lausa nõretab higist. Meele­olu on folgi ajal ometigi kõikjal taevani.

Hommikune folgirong tõi rataste mürinal pealinnast kohale parajal hulgal külalisi. Ootamatult festivali eelsoojendusele sattunud tavapäraseid Viljandi suunas sõitvaid vanema generatsiooni esindajaid hämmastas rongipileti keskmisest kõrgem hind 85 krooni ning vagunite ülerahvastatus.

Õhk sai rongis palavaga küll otsa, kuid selle-eest jagus meeleolu kogu raha eest. Reisijaid lõbustasid noormehed lõõtsal, kitarril, basskitarril ning mandoliinil. Alguses ei saanud moosekandid rahvast küll kaasa elama, kuid peatuste möödudes lauldi kaasa nii Untsakate tuntumaid palu kui ka vallatuid lorilaule. Nurinat reisi lõppedes perroonilt igatahes ei kostnud.

Avapauk tantsijatelt

Kiiremad jõudsid rongijaamast rutuga kuulama festivali särtsakat avamist Kaevumäel. Teiste hulgas ütles avasõnad president Toomas Hendrik Ilves. Pikka kõnet seekord kuulata ei saanud, kuna president enda sõnul ise suurem tantsumees pole ja tegi lahkelt avapauguks ruumi tantsijatele.

Esinejate tantsukingad lõid sõna otseses mõttes pilli. Lisaks välismaisele kuumale flamenkole heitsid pastlad jalast ning haarasid hoopistükkis kätte Viljandi kultuuriakadeemia tudengid. Kaasa elanud publik võis rahule jääda nii kodumaiste etteastetega kui ka külalistega Hispaaniast, Portugalist ja Poolast.

Avamist vaadanud umbkaudu 2000 külastajat muutusid linnas erinevate lavade ette laiali valgudes sumisevaks mesilaspesaks. Festival ei tungi linnale peale järsult, vaid pigem matab selle vaikselt, aga kõikehõlmavalt enda alla. Viljandis levib lainetena toidutänaval grillimisest tekkinud rasvahais, laste kilkeid, (tänava)muusikute lõbus pillimäng ning eelkõige vallatu meeleolu.

Folgiga kaasneb kummaline vabaduse tunne ja energia, mida tajuvad kõik kohalolijad. Kes keerutab jalga tantsupõrandal Jaani kiriku esises vallikraavis, kes jälgib toimuvat kraavipervel lesides. Kõikjalt kostab mõnus jutuvada.

Põlise Viljandi elaniku, pensionär Erna sõnul ootab põhiline mass kohalikke pikisilmi, et linnale ometi kord aastas elu sisse tuleks. „Pärimusmuusikafestival on meile kasulik, esiteks äriliselt, teiseks tulevad tuttavad kaugemalt külla ja kolmandaks saab ilma piletita vabas õhus tasuta ülesastumisi nautida,” muheleb vanadaam. Kümme aastat kontsertide nautimist ei ole tema kinnitusel tekitanud hirmu ka keskmisest häälekamate külastajate ees, sest eks noorus ongi üks ilus aeg.

Paadilaenutaja Jaan Puravik seevastu pigem kardab kui ootab folgilisi. Viljandi paadimeheks kehastujad kipuvad nimelt öösiti paate ümber keerama ja alkoholiga liialdama. „Laenutusi on küll kaks korda rohkem, tavalise 40 asemel ligi sada, kuid samuti aerutajatega kaasnevaid probleeme,” ohkab kaptenimüt-sis päevitunud vanahärra.

Pärimusmuusika festival on midagi sellist, mis tekitab sõltuvuse ja kutsub aasta-aastalt uuesti tulema. Perega, sõpradega või üksi, ikka on lõbus.

Viiendat-kuuendat korda pärimusmuusika festivali külastav pereisa Meelis Aus ei oska öelda, mis teda otseselt tagasi toob. „Folk ise toobki, sest harjumus on kuidagi sisse kasvanud. Nii palju käidud, et see on kohustuslik osa suvest,” mõtiskleb mees. Viljandisse festivali nautima tullakse Meelise sõnul terve perega, pluss haaratakse sugulasedki kaasa. „Enne käisime poja ja naisega kolmekesi, kuid seekord  laenasime folgiks veel ühe neiu kaasa.”

Isegi turvatöötajaid ega politseinikke pole sel aastal festivalil tavapärasest rohkem. Folgil on oma väljakujunenud külastajaskond, kellega väga muret pole. Eks suuremad korrarikkumised sooritatakse pigem öösiti liigse kesvamärjukese tarbimisel julgeks minnes ja lärmates.

Janek Sild, G4S-i turvatöötaja, hindab päevase olukorra vaikseks ja rahulikuks. Korrarikkumisi tõesti ei esine, kuid festivalimelu on küll kõike muud kui rahulik. Pigem elav, lõbus ning tantsuline.