Esimesed kevadekuulutajad on varakevadised sibultaimed

Esimesed kevadekuulutajad on varakevadised sibultaimed. Looduslikult kasvab Eestis sibula või mugulaga taimi vähe. Tuntumatest meenuvad karulauk ja lõokannus.

Aiataimede seas on sibultaimed aga varase õitsemise tõttu asendamatud. Kõige varasemad on sinilille ja kullerkupu sugulased lumekupud (Eranthis). Kes sügisel kortsulise mugula mulda istutas, seda rõõmustab lumekupp säravkollaste õitega juba veebruarikuus.

Praegu sinetab paljudes aedades, parkides ja teeäärseil aladel harilik siniliilia. Märksa vähem tuntud on väiksemate siniste õitega kahelehine siniliilia (Scilla bifolia) ja tema roosaõieline sort “Rosea”. Kesk- ja Lõuna-Euroopast ning Türgist pärit taimena on kahelehine siniliilia meil vastupidav pikaealine varakult õitsev sibultaim. Harilikku siniliiliat murus kasvatades peaks aga arvestama, et enne esimest niitmist võiks lasta veidi oodata, et lehed jõuaksid kolletuda või kuivada. Eelmainitutest on veelgi varasem õitseja imeliste helesiniste õitega Tubergeni siniliilia (S. mischtschenkoana), mis peab Eesti karmidele talvedele hästi vastu ja rõõ-mustab aiapidajat helesinise õievahuga juba märtsis.

Kõige tuntum on Lõuna-Euroopast pärit tähekujuliste õitega talvine lumekupp (E. hyemalis). Viimastel aastatel on sügisel aiandusärides pakutud aga hübriidset aedlumekupu (E. x tubergenii) sorti “Guinea Gold”.  Kuldkollaste õitega taim on steriilne ega külva kogu peenart järglasi täis. Lumekupu perekonnas on ka lumivalgete õitega liike. Neist eksootilistest tulikalistest väärivad märkimist valge lumekupp ning võsaülast meenutav tähtjas lumekupp. Tähtjas lumekupp õitseb soojemal talvel juba jaanuaris.

Iirise (Iris) perekonnast kasvab Eestis looduslikult kaks liiki: tavalisem, kollane võhumõõk ning haruldasem ja looduskaitse all olev siniste õitega siberi võhumõõk. Need õitsevad alles juunis või juulis. Iirise nimega seostub ka jaanipäeva aegu õitsema puhkev rõhtsa jämeda risoomiga aediiris. Iirise perekonda kuulub 210 liiki, neist 30 kasvab looduslikult Euroopas, enamik aga laialdasel alal Euraasias.

Septembris mulda

Varsti pärast lume sulamist alustavad õitsemist sibuliirised. Erekollaste õitega on Türgist pärit Danfordi iiris (I. danfordiae) ning taevassiniste õitega Iraanist, Iraagist ja Türgist pärit võrkjas iiris (I. reticulata). Võrkjal iirisel on ka tumedamate ja heledamate õitega sorte. Nii nagu enamik kevadel õitsvaid sibultaimi tuleb ka iiriste sibulad septembris mulda istutada. Sibuliiristele sobib päiksepaisteline paik. Sibulad on tundlikud liigniiskuse suhtes ja liiga märjas mullas talvitudes on kevadel õieilu asemel vaid tühi laik peenras.

Kirgaslilledest (Chionodoxa) tuntakse kuut liiki Vahemere maade ida- ja Euroopa lõuna-osas. Kirgaslille perekonnas on valge-, roosa- ja siniseõielisi esindajaid. Meil teenimatult vähe levinud, kuid õitseb rikkalikult ja võib kasvada ka murus. Talveks kirgaslille sibulaid katma ei pea, samuti pole vaja igal aastal sibulaid maa seest üles võtta.

Varakevadistest õitsejatest on haruldasim ja ka kõige aeglasemalt paljunev kevadine valevlill (Bulbocodium vernum). Krookust või sügislille meenutav valevlill  on pärit Alpidest ja Venemaa lõunaosast.