Erkki Raasuke: riik võib pankrotti minna

**Reformierakond on arutanud teise pensionisamba riigi maksete lõpetamist. Kuidas teie sellisesse võimalikku käiku suhtute, seda olukorras, kus Swedbanki hallata on pool kõigist teise samba varadest?

Olud on erakorralised, mis ei tähenda, et nad ei saaks veel erakorralisemaks minna. Aga ilmselt tuleb praegu kõiki teemasid vaadata natukene teistsuguses taustsüsteemis, kui me tegime seda varem.
Arvan, et praegu peaks tegema vahet kahel asjal. Üks asi on see, kui asju mõeldakse ja kaalutakse ning praegustes oludes tuleks tõepoolest vaadata iga kivi alla. Siin ei tohiks olla ühtegi sellist valehäbi või võltskartust ja seetõttu tuleks praegu ka kõige ootamatumatele teemadele otsa vaadata. Ühelt poolt pole meil luksust seda mitte teha, teiselt poolt – mine tea, kust võib tulla järgmine väga hea ja hästi toimiv lahendus. Seetõttu oleksin praegu hästi ettevaatlik ega tormaks väikse infokillu peale ühte või teist ideed materdama. Praegu mitte ainult ei tohi, vaid lausa peab hundist rääkima.
Oma arvamust peab energilisemalt hakkama avaldama siis, kui rääkimised on hakanud mingisuguseks paketiks koonduma ning on näha, mida erinevad asjad meile kogumina annavad. Minu arvates pole riik praegu sinna veel jõudnud.

** Näen, et keskendute protsessile, mitte küsimusele!

Jah. Ma ei tahaks eos tappa ära ühtegi ideed. Jah, nõus, küllap see riigipoolne pensionisamba maksete võimalik lõpetamine ei ole väga hea idee. Aga see pole hetkel oluline. Oluline on vaadata kõiki variante, kogu meie käes olevat tööriistakasti ning neid asju omavahel sobitada.

** Tundub teile, et valitsus töötab kärbete paketi kallal? Mina näen populismi, ma ei näe reaalseid ettepanekuid ja kaldun juba arvama, et kaheksa miljardi kärpimise asemel lastakse eelarve defitsiiti. Kas teie olete optimistlikum?

Mul pole viimase kahe-kolme kuu jooksul toimunud kohtumiste käigus olnud seda tunnet, et asja tõsidusest adekvaatselt aru ei saadaks. Pigem on demonstreeritud asjaoludest suhteliselt head arusaamist. Aga õige on muidugi see, et üks asi on asjaoludest arusaamine, teine aga see, mida selle peale ette võetakse. Või siis ei võeta. Ma ei ole praegu lootust kaotanud või kedagi enne maha kriipsutanud, kuni ta oma tööülesannetega tõesti pole hakkama saanud.

**Siiski, milline on meie riigi usaldusväärsus juhul, kui me ei suuda vajaminevaid kärpeid teha ning eelarve lastaksegi defitsiiti?

Siis ajame meie riigi kahjuks pankrotti. Õnneks või kahjuks on näiteid võtta ja kõige enam tasub sellisel juhul vaadata Islandi poole. Problemaatika on pisut teistsugune, aga ma arvan, et see on siiski piisavalt kole selleks, et meid ikkagi distsiplineerida.
Täna oleme selles probleemistikus olnud juba piisavalt kaua, et suuta arvuliselt hinnata, mis on kärbete ja kohanemise vajadus. Oleme ajalises mõõtmes juba nii kaugele tulnud ja meil on olemas juba üsna head statistilist infot. Midagi pole teha, selleks et seada meid tagasi meie võrreldavasse konkurentsi positsiooni aastatel 2004 ja 2005, tuleb kulubaasist maha saada suurusjärk 30 protsenti.


**Millised viisid selleks on?

Neid on mitu. Üks võimalus on devalveerimine nüüd ja kohe kogu oma muude laastavate ja lõhkuvate järelmõjudega.
Siis on meil see võimalus, mida praegu proovitakse teha – läbi deflatsiooni, läbi kulude vähendamise. Number üks küsimus on siin distsipliin – kas me oleme võimelised seda tegema? Kui me ise endas kõhkleme, siis pole põhjust sellele teele minna. Siis tuleks kohe valida esimene lahendus.
Kolmas ja selgelt kõige halvem lahendus on see, et me petame ennast ja ütleme, et meil on distsipliin ning valime deflatsiooni tee. Siis käime seda järgmised poolteist aastat ning siis tõdeme, et meil polnud piisavalt distsipliini. Ma ei räägi seda hirmutamiseks, aga need on meie valikud.

**Kuidas otsustajate kompetentsiga lood on?

Taaskord üle väga pika aja on reaalne küsimus ka see, kas juhid on juhid ja kas liidrid on liidrid. Keegi on kuskile valitud või keegi on positsiooni saanud, aga kas ta on ka tegelikult oma oskuste ja tahte poolest võimeline tegema vajalikke otsuseid ning kas ta saab oma väljakutsetest ja kohustustest adekvaatselt aru. Ja neist otsustest, mis me nüüd ja järgmise poole aasta jooksul teeme, räägitakse arvatavasti aastakümneid.

**Kõige lihtsam näide – uus sotsiaalminister peaks olema inimene, kes tuleb ja teeb rasked otsused ning pärast seda peaks ta oma poliitilised ambitsioonid unustama. Sama kehtib põhimõtteliselt ju ka rahandus- ja peaministri kohta. Rasked otsused pole nimelt populaarsed.

Ühelt poolt olen sellega nõus. Teisalt – probleem on see, et kulubaasist peaksime maha saama suurusjärgus 30 protsenti ja populaarsusega on sellel vähe pistmist. Lihtsalt tuleb saada. Mingi pisikese osa oleme ehk saanud või vähemalt oleme sinna poole teel. Kohanemine toimub. Küsimus on selles, kui palju ülejäänud maailm läbi oma eksportturgude valuutade devalveerimise meil veel eest ära jookseb. Loodetavasti mitte liiga palju.

**Loomulikult on vaja kulusid vähendada, kuid meil räägitakse pigem igasugustest tõusudest ju!

Kui me räägime praegu sissetulekute tõusust – ja ma ei taha eraldi rääkida pensionidest – räägime mis tahes tõusudest, siis tekib küsimus, kas see jutt on ikka adekvaatne. Inflatsioon on ju eilse päeva mure. Meil on deflatsioon ja asjad on läinud ning lähevad ka edaspidi odavamaks. Sama rahaga saab homme juba rohkem hüvesid kui täna. Ja ülehomme veel rohkem. Seetõttu – mille survel peaks sissetulekuid üldse suurendama? Mille arvelt? Tootlikkus ei ole ju endiselt paranenud.
Kui räägime kulude vähendamisest ja tootlikkuse problemaatikast, siis peaks kulude vähendamisel keskenduma eelkõige kõrge- ja keskmisepalgalistele. Tootlikkuse ja konkurentsivõimelisuse probleem on eelkõige ülevalpool ja puudutab just seda elanikkonna osa ning seda nii era- kui ka avalikus sektoris.


**Kuid see on ju nii ebapopulaarne otsus olukorras, kus tulemas on kahed valimised?!

Nõus. Aga suhteliselt ebapopulaarne on päeva lõpuks see, kui me iseenda ja oma riigi pankrotti jookseme.

**Erasektoris vaadatakse tõele näkku: kulusid külmutatakse, palku vähendatakse inimesi koondatakse. Riigisektoris pole kulude vähendamist praegu eriti näha.

Ma ei tahaks anda sellele lõplikku hinnangut. Ärme materda praegu! Ühes osas ühiskonnas on need muudatused, Swedbank ja mina isiklikult kaasa arvatud, tehtud, sissetulekud on oluliselt vähenenud, võrreldes mitme läinud aastaga. On ülioluline, et kõik ühiskonna suured grupid kulude kokkutõmbamises osaleksid. Kui seal taga pole kõik ühiskonna grupid või kui keegi proovib välja tagurdada ja kavaldada, siis lõhub see kogu harjutuse ära. Siis läheb meil kahjuks deflatsiooni kaart käest. Võtkem end kokku ja tehkem kõik oma osa ära! Mida kiiremini sellega peale hakatakse, seda parem.
Ma usun, et saan päris hästi aru, kust me tuleme ja milline roll ning vastutus on praeguses olukorras ka meil finantsinstitutsioonina. Seepärast ei taha ma olla koolipapa, kes tagantjärele tarkust jagab. Parim eeskuju on oma osa ise hästi ära teha ja sellest mitte liiga palju rääkida.