Entusiastid asuvad Eestit rattasõbralikumaks muutma
(28)Kavas on luua internetipõhine Tallinna ja teiste Eesti linnade rattakaart, mis koondaks linnadesiseseid rattasõbralikke marsruute.
„Näiteks Tallinna kesklinnast Nõmmele sõitmiseks ei pea ilmtingimata kasutama Pärnu maanteed, võib liikuda ka Tallinn-Väikese või Tondi rahulike tänavate kaudu,” tõi näite üks liikumise eestvedajaid, Tallinna koordinaator Mari Jüssi.
„Kõige tulemuslikum on rattaliiklust edendada just alternatiivse kodanikuliikumise kaudu, sest linnas on need protsessid liiga aeganõudvad ja rattateede rajamine mõne kilomeetri kaupa ei paranda olukorda tervikuna,” lisas Jüssi.
Teine avaram eesmärk oleks veenda inimesi kasutama linnades vanu jalgrattaid.
„Maastikuratas on linnasõiduks tegelikult sobimatu, väga edukalt saab sõita ka vanade sovetiaegsete või Soomest-Rootsist humanitaarabina saadud ratastega,” märkis algatuse koordinaator Maario Laas.
Ka innustas ta inimesi oma kasutuna seisvaid rattaid uuskasutusse tooma. „Plaanime läbi viia töötubasid, kus inimesed saavad rattaparandust ja -hooldust õppida,” lausus Laas.
Lõpptulemusena peaks valmima Eesti linnade rattaaudit, mis tooks esile praegused kitsaskohad ja aitaks rattaliiklust populariseerida. Jalgrattaaudiitor Rein Lepiku sõnul pole põhiprobleemiks mitte investeeringute vähesus, vaid jalgrattarajatiste valesti planeerimine ja ehitamine.
„Tüüpilisemaks veaks on see, et ratturitele jäetakse autodega võrreldes vähe ruumi, mõnedes kohtades asetatakse valgusfooripostid kitsa raja keskele,” loetles ta.
Murelapseks on ka äärekivid. „Hästi on Tallinnas planeeritud näiteks Veerenni ring, kuid kesklinn on täiesti lahendamata,” märkis Lepik.
Tallinna lähedalt tõi Lepik negatiivseks näiteks Kiisa poole suunduva Saku rattatee, mille kõrgeid äärekive oldi hiljem sunnitud maha freesima.
„Uuest asjast tehti piltlikult öeldes kohe invaliid,” nentis Lepik.
Olukorra võiks tema hinnangul lahendada tõsiselt võetav rattarajatiste planeerimise ja ehitamise normistik. „See tähendab, et praagi puhul peaks olema ehitaja kohustatud selle ka likvideerima,” lisas ta.
Ka võiks linnavõim Lepiku hinnangul asjatundjate-entusiastidega rohkem koostööd teha.
Rattarikas Eesti tähendab ka rattasõbralike kõrgkoolide ja tööandjate tunnustamist.
„Tallinna ülikoolis oli kevade saabudes kohe märgata, et puudu on rattaparklatest,” ütles Daniel Juhhov, rattarikka kõrgkooli võistluse Tallinna-koordinaator. 15. aprillist 15. maini kestva võistlusega uurivad Eesti tudengid oma ülikooli rattasõbralikkust ja pakuvad uusi lahendusi.
Juhhovi sõnul võiks ülikool rattaliiklust kas või kampaaniapäevade näol rohkem toetada.
„Samuti kardetakse, et ratas varastatakse ära, aga parklad annaks tuua nähtavasse kohta, kus näiteks valvelaua valvur saaks silma peal hoida,” tõi ta näite.
Rattavaenulikud müüdid
**Liikumise eesmärk on murda rattasõidu kohta käivad müüdid. Esimesena lükatakse ümber arvamus, nagu ei oleks jalgratas esinduslik sõiduvahend, ja tuuakse näiteks Taani heaoluühiskond. „Kopenhaagenis tehakse kolmandik kooli- ja töölesõitudest jalgrattaga, ratast kasutavad nii linnapea kui ka pangaametnikud,” kirjutab liikumise koduleht.
Teiseks ebaõigeks käibetõeks peetakse jalgratta sobimatust Eesti kliimasse: näiteks Taanis ja Hollandis asuvad Euroopa jalgrattaliikluse musterlinnad, Oulus ja Rovaniemis sõidetakse ka talvel rattaga.
Lisaks ei aja normaalses tempos rattasõit sugugi rohkem higiseks kui näiteks veerandtunnine kõnd, kuigi parandab kiirelt inimese füüsilist vormi.
Samuti on lühikesi vahemaid linnas võimalik läbida rattaga kiiremini kui ühissõiduki või autoga. Mis puutub saastatud linnaõhus sõitmisse, siis jalgrattur kipub magistraalidele eelistama pigem rahulikke kõrvaltänavaid.
Sageli ülehinnatakse jalgrattaga sõitmise ohtlikkust – inimene võiks kasutada kiivrit ja end erksa riietuse, helkuri ja pimedas tuledega nähtavaks teha.





























