Endise ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee tegevuse lõpetamise lõpparuanne II OSA

Kuivõrd Riigikogu uurimiskomisjoni üheks põhiülesandeks oli endise ENSV RJK tegevuse lõpetamisega seonduvate faktiliste asjaolude väljaselgitamine, siis peale eelmises peatükis esitatud enamasti dokumenteeritud faktide ja sündmuste kronoloogia esitamise pööras komisjon suuremat tähelepanu endise ENSV RJK tegevuse lõpetamiseks moodustatud valitsuskomisjoni tegevusele.

Tegelikult on 9. septembril 1991. a VV korraldusega nr. 298 (09.09.1991) moodustatud valitsuskomisjoni, mille esimeheks sai Hardo Aasmäe, tegevust käsitlenud ja hinnanud mitmed selleks loodud (Ülemnõukogu, Riigikogu) komisjonid, aga ka teised pädevad riiklikud institutsioonid, millest alljärgnevalt ka kokkuvõtva ülevaate anname.

2.1 Valitsuskomisjoni tegevuse õiguslik ruum

1991. a. septembris oli Eesti Vabariik äsja taastanud oma riikliku iseseisvuse ja temast oli saanud rahvusvahelise õiguse subjekt. Samas puudus Eesti Vabariigil veel oma põhiseadus, toimumata olid vabad valimised ja iseseisva riigi uute võimuorganite moodustamine ning suur osa seadustest oli pärit nõukogude perioodist, kandes üleminekuperioodi muudatusi ja parandusi. Sisuliselt tegutses veel ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee, kuigi VV korraldusega nr. 270 26. augustist 1991 oli selle tegevus peatatud, ning Eesti Vabariigi territooriumil viibis arvukas Nõukogude Liidu sõjaväekontingent koos oma luure ja vastuluure struktuuridega, kelle üle Eesti Vabariigi võimuorganitel kontroll praktiliselt puudus.

Vabariigi Valitsuse tegevuse aluseks tol perioodil oli seadus Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kohta (ÜN ja Valitsuse Teataja 1989, 39, 609), mille § 23 sätestas, et vajadusel moodustab valitsus alatisi ja ajutisi komisjone, määrab nende koosseisu, tegevuse ning ettepanekute esitamise ja läbivaatamise korra.

9. septembri 1991. a VV korraldusega nr. 298 (vt. I ptk. p. 16) kinnitatakse loodud valitsuskomisjoni esimees (H. Aasmäe) ja koosseis, tehakse komisjonile ülesandeks kaasata oma töösse eksperte, valmistada kahe (2) päeva jooksul ette VV korralduse projekt ENSV RJK likvideerimisega seotud küsimuste lahendamise ühise ekspertkomisjoni moodustamise ja selle koosseisu kohta. (Ei ole säilinud mingit kirjalikku jälge, et selline korralduse projekt oleks komisjoni poolt ette valmistatud, või et VV oleks sellise korralduse välja andnud, või et selline ühine ekspertkomisjon oleks moodustatud.) Samuti tehakse komisjonile ülesandeks esitada kolme (3) päeva jooksul ettepanekud seoses ENSV RJK likvideerimisega üleskerkivate, lahendamist vajavate küsimuste kohta, töötada läbi võimalikud lahendusvariandid ning koostada 20. septembriks 1991. a. Eesti Vabariigi ja NSV Liidu valitsuste vahel nendes küsimustes sõlmitavate kokkulepete projektid. VV korralduse nr. 298 (09.09.1991) punktiga 6 tehakse valitsuskomisjonile ülesandeks kanda tehtud töö tulemustest valitsusele ette 26. septembril 1991. a. (Mingit kirjalikku või muud dokumentaalset jälge nõutud ettekandest uurimiskomisjonile teada ei ole.)

6. septembri 1991. a. VV korraldusega nr. 292 (vt. I ptk. p. 15) kinnitati Eesti iseseisvumise tagamise kava, millega riigiminister Raivo Vare määrati vastutavaks täitjaks KGB likvideerimise komisjoni töö korraldamise, Eesti Vabariigi territooriumil KGB tegevuse lõpetamise, selle vara ja arhiivide üleandmise ning vastava ajutise protokolli, kokkuleppe ja riikidevahelise lepingu projekti ettevalmistamise eest.

14. oktoobri 1991. a VV korraldusega nr. 368 (vt. I ptk. p. 24 ja 25) tehakse 9. septembril 1991. a loodud valitsuskomisjonile ülesandeks moodustada töörühmad ENSV RJK käsutuses oleva kinnis- ja vallasvara, tehnika, relvastuse ja arhiivide inventariseerimiseks ning ülevõtmiseks. 16. oktoobri 1991. a VV korraldusega nr. 372 (vt. I ptk. p. 26) moodustatakse komisjon ENSV RJK ülevõetud vara jaotamiseks Eesti Vabariigi ametkondade vahel koosseisus: R. Vare (esimees), H. Aasmäe ja O. Laanjärv.

Lühidalt kokkuvõttes saab öelda, et VV määratles oma korraldusega nr. 298 (09.09.1991) KGB likvideerimise komisjoni konkreetsed ülesanded vaid ca kahe nädala (9.sept. kuni 26. sept.) peale, ning KGB likvideerimise protsessi üldjuht ja vastutaja oli riigiminister Raivo Vare.

Eelnevast lähtub, et Hardo Aasmäe juhitud KGB likvideerimise valitsuskomisjoni ülesanded, tegevus, juhtimine, aruandlus ja lõpetamine ei olnud reglementeeritud ühegi tolleaegse seaduse ega muu VV tegevust korraldava õigusaktiga või VV poolt välja antud normatiivaktiga. Seda suurema rolli ja tähenduse omandab sel juhul KGB likvideerimise valitsuskomisjoni juhi H. Aasmäe ja kogu KGB likvideerimise protsessi eest vastutama pandud riigiminister R. Vare tegevus või tegematajätmine, sest enamus KGB likvideerimise valitsuskomisjoni tegevuse kohta antud kriitilised hinnangud puudutavad just eelkõige komisjoni töö juhtimist, korraldamist, dokumenteerimist, aruandlust, avalikustamist ja lõpetamist.

2.2 Valitsuskomisjoni enda hinnang oma tegevusele

Andmaks hinnangut KGB likvideerimise valitsuskomisjoni tegevusele on Riigikogu uurimiskomisjon kuulanud ära nii antud komisjoni juhtimisega seotud isikud (H. Aasmäe, R. Vare), komisjoni liikme ja sekretäri funktsioone täitnud M. Pedaku kui ka valitsuskomisjoni tegevuse üle kontrolli teostanud EV Ülemnõukogu komisjoni liikme R. Järliku, töötanud läbi asjassepuutuvad avalikud allikad (nii juba eelnimetatud isikute kui ka teiste antud protsessiga seotud inimeste ajakirjandusele antud ütlused), valitsuskomisjonist jäänud arhiivimaterjalid, kõik asjassepuutuvad ja uurimiskomisjonile kättesaadavad olnud Vabariigi Valitsuse istungite protokollid ja istungite lindistatud salvestused, Vabariigi Valitsuse korraldused ja Kaitsepolitsei koostatud õiendi ENSV RJK likvideerimisega seotud asjaajamise dokumentatsiooni kohta.

KGB likvideerimise valitsuskomisjoni juhi hinnang komisjoni tegevuse kohta on eranditult positiivne. Komisjoni esimees H. Aasmäe on Riigikogu ees esinedes öelnud, et komisjon tegi tol ajal kõik endast oleneva (Riigikogu VII koosseisu 25. veebruari 1993. a. istungi stenogramm). Saavutustena nimetab H. Aasmäe, et saadeti laiali ENSV RJK personal, saadi kätte relvad ja arhiividest kriminaal-, filtratsiooni- ja nn. väljasõidutoimikud. Ka Riigikogu uurimiskomisjonile antud ütlustes väitis H. Aasmäe, et kõik tema komisjoni ette püstitatud ülesanded said täidetud (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 22. 11. 2001 nr. 2B-3/25). Samas tunnistab H. Aasmäe, et komisjoni asjaajamise kord oli vaba, et mingit protokollilist normi ei olnud, et iga komisjoni liige tegeles mingi kitsa valdkonnaga ega teadnud, mida teised teevad, ja ainult tema teadis kõike, ning komisjoni tööd formaalselt ja korrektselt ei lõpetatud ning lõpparuannet ei koostatud.

Riigiminister R. Vare oma ütlustes Riigikogu uurimiskomisjonile distantseeris ennast KGB likvideerimise valitsuskomisjoni praktilisest tegevusest ja KGB likvideerimise dokumentatsiooni (protokollid, nn. sotsiaalsete tagatiste kokkulepe, lõppakt) väljatöötamisest, kuigi Vabariigi Valitsuse korraldusega oli ta antud valdkonna vastutav täitja, põhjendades, et tema põhilised tegevussuunad ja valdkonnad olid mujal (sõjavägi, piirivalve jms.) (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 30. 04. 2001 nr. 2B-3/10). Samas ei ole ühelgi olulisel KGB likvideerimise dokumendil valitsuskomisjoni esimehe H. Aasmäe allkirja, küll aga on neile alla kirjutanud riigiminister R. Vare.

H. Aasmäe juhitud valitsuskomisjoniga seotud või sellesse kuulunud inimesed on väljendanud antud komisjoni töö tulemuslikkuse suhtes ka teistsuguseid arvamusi.

A. Leps, kes kuulus 26. augustil 1991. a. VV korraldusega nr. 270 Eesti Vabariigi ja ENSV RJK esindajatest moodustatud segakomisjoni koosseisu ning osales oma sõnul alguses mõnda aega ka 9. septembril 1991 moodustatud H. Aasmäe juhitud valitsuskomisjoni töös, on öelnud, et väide, nagu oleks Aasmäe komisjon teinud kõik, mis tolle aja tingimustes võimalik, ei pea paika. A. Leps väidab, et Aasmäe komisjon ei suutnud saada kätte KGB-s töötanud inimeste ja KGB-ga seotud inimeste nimekirju, KGB kohtumiskorterite asukohti ega saanud teada KGB katusorganisatsioone, mis tema meelest olid selle komisjoni ees seisvad konkreetsed ülesanded. A. Lepsi sõnul osales ta alguses mõnel H. Aasmäe komisjoni istungil, kuid hiljem teda enam ei kutsutud (“Hommikuleht”, 05.03.1993, lk.2).

Jüri Kaljuvee, kes kuulus H. Aasmäe valitsuskomisjoni koosseisu, on väitnud Riigikogu VII koosseisu ajutisele komisjonile “NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku- ning luureorganite tegevuse uurimiseks Eestis”, et ta osales vaid umbes kolmel (3) H. Aasmäe komisjoni koosolekul ning hiljem teda enam nendele ei kutsutud. J. Kaljuvee on oma ütlustes skeptiline KGB likvideerimise valitsuskomisjoni kompetentsuse suhtes, öeldes, et sinna kuulusid inimesed, kes ei tundnud julgeolekuorganite süsteemi, ning ENSV KGB ülevõtmine toimus formaalselt ja pealiskaudselt. J. Kaljuvee väitis, et endise NSVL RJK delegatsiooni juhi V. Široniniga oli kaasas 11 julgeoleku tippspetsialisti, kes aga järgmisel päeval ära sõitsid nähes, et Eesti poolelt on nende vastas asjaarmastajad. H. Aasmäe juhitud valitsuskomisjoni tegevuse lõpetamise kohta on J. Kaljuvee väitnud, et M. Pedak tegi selle kohta mingi dokumendi, kuid tema sellele alla ei kirjutanud (Riigikogu arhiiv, n. 4, s.169, lk. 4, 11). Arvamust KGB likvideerimise valitsuskomisjoni ebakompetentsusest on J. Kaljuvee väljendanud ka ajakirjale “Luup” (Luup, 16/1997, lk. 12-19).

J. Kaljuvee ja A. Lepsi “kõrvaletõrjumist”/kõvalejäämist KGB likvideerimise valitsuskomisjoni tööst võib seletada nende radikaalsemate vaadetega ENSV RJK tegevuse lõpetamisele Eestis ja selle tehnika, varade, arhiivide jms. ülevõtmisel. Samas, kuigi J. Kaljuvee on väitnud oma eemalejäämist valitsuskomisjoni sisulisest tööst, täitis ta siiski komisjoni korraldusi, käies valitsuskomisjoni ülesandel üle võtmas ENSV RJK rajooniosakondasid (näiteks 23.10.1991.a., s.o. ühe päeva jooksul, osales valitsuskomisjoni liige J. Kaljuvee nii Võru, Valga kui ka Põlva KGB osakonna ülevõtmisel), nimetades seda tegevust siiski puhtaks formaalsuseks, sest mingit dokumentatsiooni ülevõtmise ajaks kohapeal enam säilinud ei olnud.

2.3 EV Ülemnõukogu ja Riigikogu asjaomaste komisjonide hinnang

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu moodustas oma otsusega 13.11.1991. a. komisjoni Kaitsepolitsei tegevuse kontrollimiseks (RT 1991, 40, 496), mille ülesandeks oli ka KGB tegevuse lõpetamisega seonduva kontrollimine. Kahetsusväärselt ei ole selle komisjoni tööst säilinud mingit kirjalikku dokumentatsiooni, v.a. komisjoni esimehe Rein Järliku informatsioon EV Ülemnõukogule 12. veebruaril 1992. Riigikogu uurimiskomisjonile antud ütlustes põhjendas R. Järlik seda sellega, et tema juhitud komisjonil puudus nii teenindav personal, ruumid kui ka tehnilised vahendid, mistõttu komisjoni istungeid ei protokollitud. Komisjon oli plaaninud teha oma tööst kokkuvõte, mis oleks põhinenud H. Aasmäe juhitud valitsuskomisjoni lõpparuandel ja selle kontrollimisel. Kuna valitsuskomisjon vaatamata lubadustele oma tööst aruannet või mingit muud lõppdokumenti ei esitanud, siis jäi ka Ülemnõukogu komisjoni töö soiku ja lõppes koos Ülemnõukogu koosseisu volituste lõppemisega (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 05. 11. 2001 nr. 2B-3/21).

Valitsuskomisjoni töö ning Eesti Vabariigi ja endise NSVL RJK vahel sõlmitud protokollide hindamisel ütles R. Järlik Ülemnõukogule antud informatsioonis, et Ülemnõukogu komisjoni liikmete üsna üksmeelne seisukoht on, et Eesti Vabariigi Valitsuse tegevus selle küsimuse (ENSV RJK likvideerimine) lahendamisel oli ebaprofessionaalne (Ülemnõukogu 12.02.1992. a istungi stenogramm). Samas ettekandes väitis R. Järlik, et Eesti Vabariik lasi ennast KGB-l alt tõmmata, kuna 4. septembril ja 9. oktoobril 1991. a. Eesti Vabariigi ja endise NSVL RJK vahel sõlmitud protokollid olid ainult venekeelsed. Seetõttu ei saadud näiteks kätte ENSV RJK isikkoosseisu nimekirju, nagu mõistis vastava protokolli venekeelseid sätteid Eesti pool, sest spetsiifiline venekeelne terminoloogia võimaldas teisel poolel sellest kõrvale hiilida.

Oma hinnangu andis KGB likvideerimise valitsuskomisjoni tegevusele ka Riigikogu VII koosseisu poolt moodustatud ajutine komisjon “NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku- ning luureorganite tegevuse uurimiseks Eestis” (RT 1993, 28, 496) oma lõpparuandes. Riigikogu ajutise komisjoni arvates KGB likvideerimise valitsuskomisjonil puudus ühene, selge ja kooskõlastatud seisukoht oma tegevuse eesmärkide suhtes ning puudusid ka strateegia ja konkreetsed tegevuskavad seatud eesmärkide saavutamiseks. Riigikogu ajutine komisjon on oma aruandes seda meelt, et valitsuskomisjoni tööd ei saa lugeda rahuldavaks ning selle tegevust ei saa pidada KGB likvideerimiseks, vaid äärmisel juhul KGB tegevuse formaalseks lõpetamiseks, mis seisnes KGB töötajate töölt vabastamises, teatud arhiivide, vara ja tehnika ülevõtmises ning kuupäevastamata lõppakti allakirjutamises. Konkreetselt heidab Riigikogu ajutine komisjon KGB likvideerimise valitsuskomisjonile ette, et selle töösse ei kaasatud ajaloolasi - arhivaare, et osa arhiive (nn. väljasõidutoimikud) võeti üle ilma ülelugemata, et KGB arhiive ei antud vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele üle Riigiarhiivi, et Tartu KGB-st säilinud materjalid anti tagasi KGB-le ja osa materjale lasti hävitada ning valitsuskomisjoni enda töö ja lõpetamise kohta puuduvad dokumendid (Riigikogu arhiiv, n. 4, s. 169, lk. 183-191)

2.4 Kaitsepolitsei hinnang

Pärast EV Ülemnõukogu tegevuse lõppu ja uue põhiseadusliku valitsuse moodustamist 1992. a. tõusis endise ENSV RJK tegevuse lõpetamine ja selleks loodud valitsuskomisjoni tegevus uuesti tähelepanu alla. Tolleaegse siseministri Lagle Pareki korraldusel koostas kaitsepolitsei siseministrile 11 leheküljelise. õiendi “ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee likvideerimisega seotud asjaajamine ja ametlik dokumentatsioon”. Nimetatud õiend oli salajane kuni 01.02.2001, kui salastatus riigisaladuse seaduse paragrahvi 33 alusel kustutati. Õiend põhineb suuremas osas H. Aasmäe juhitud KGB likvideerimise valitsuskomisjonist jäänud dokumentidel, mis olid koondatud kahte kausta ja antud 1992. a. algul Riigikantselei arhiivi erihoiule. Mõlemad kaustad olid varustatud punase tempelkirjaga “Salajane”. Tänaseks on nimetatud kaustadelt salastatus maha võetud ning kaustad anti 11.02.2001 Riigikantselei poolt üle Riigiarhiivi (f. R-1, n. 5, s. 1236 ja 1237). Kõnealuses kahes kaustas asuvad Eesti Vabariigi ja endise NSVL RJK vahel sõlmitud ENSV RJK likvideerimise protokollid, kokkulepped ja lõppakt, v.a. nn. KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkulepe, mida Eestist seni leitud ei ole, ENSV RJK hoonete, varade, tehnika jms. inventariseerimise dokumendid ja üleandmis/vastuvõtmisaktid, arhiivide ja RJK rajooniosakondade üleandmis/vastuvõtmisaktid. Peatumata pikemalt Kaitsepolitsei koostatud õiendi sisul on selle kokkuvõte ja põhijäreldused järgmised:

a) RJK likvideerimise valitsuskomisjonil puudus kindel, konkreetne ja täpne kava varade ülevõtmiseks ja nende edasise saatuse määramiseks;

b) valitsuskomisjoni asjaajamine oli ebakorrektne, asjaajamises esines kas sihilikku või ebakompetentsusest tingitud hoolimatust (näiteks Tartus ülevõetud materjalide tagastamine ja hävitamine, dokumentatsiooni ebaülevaatlikkus ja lünklikkus);

c) RJK varade ülevõtmine toimus kiirustades, pealiskaudselt ja lohakalt;

d) RJK varade ülevõtmisel ei tuntud tagasiulatuvat huvi, s.t. ei nõutud RJK raamatupidamise varasemaid inventariseerimisakte (näit 1990. aasta lõpust), et nendega tegelikku olukorda võrrelda, mis jättis võimaluse inventari, tehnika, relvastuse ja muude varade kõrvaletoimetamiseks või näiliseks mahakandmiseks;

e) kontrolli ja aruandluse puudumine valitsuskomisjoni ja selle töörühmade üle ja poolt ning koondaruande puudumine.

Riigikogu VII koosseisu ajutine komisjon “NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku- ning luureorganite tegevuse uurimiseks Eestis” pöördus 19.01.1995. a kirjaga nr. 2-21/105 Kaitsepolitsei poole, et saada selgust Tartus KGB osakonnast ülevõetud materjalide tagastamisest ENSV RJK esindajale (Riigikogu arhiiv, n. 4. s. 170, lk.128 ja n. 4, s. 178, lk. 36-38). Kaitsepolitsei vastuses (kiri nr. 385, 23.02.1995) Riigikogu ajutisele komisjonile tõdetakse, et RJK arhiivide ülevõtmisel rikkus H. Aasmäe juhitud valitsuskomisjon oma tegevuse algusest kuni lõpuni Vabariigi Valitsuse määrust 16. augustist 1990 nr. 175, mis sätestas, et asutused ja ettevõtted peavad kooskõlastama oma tegevuse arhiivide korrastamisel või dokumentide hävitamisel Arhiiviametiga või vastava riikliku arhiiviga (määruses oli nimetatud ka sõjakomissariaate, julgeolekukomiteed jt. ENSV aegseid institutsioone). Kaitsepolitsei teatab oma eelnimetatud kirja lõpetuseks Riigikogu ajutisele komisjonile, et ENSV RJK riikliku likvideerimiskomisjoni ebakorrektse, pealiskaudse ja lohaka töö eest peaks (vähemalt moraalselt) vastutust kandma komisjoni esimees Hardo Aasmäe (Riigikogu arhiiv, n. 4., s.170, lk. 129-130).

2.5 Põhilised puudujäägid ENSV RJK likvideerimise valitsuskomisjoni tegevuses

Lähtudes eelpool esitatud seisukohtadest ja hinnangutest RJK likvideerimise valitsuskomisjoni tegevusele ja Riigikogu uurimiskomisjoni enda uurimistulemustest ning analüüsist võiks valitsuskomisjoni tegevust kokkuvõtlikult kajastada järgmiselt:

1. Peale valitsuskomisjoni juhi Hardi Aasmäe positiivse hinnangu tema poolt juhitud komisjoni ja seeläbi ka iseenda tegevusele on valdav enamus ENSV RJK likvideerimist uurinud ja kontrollinud komisjone, institutsioone ja spetsialiste andnud selle selgelt kriitilise hinnangu.

2. Riigikogu uurimiskomisjoni analüüsi tulemusena võiks valitsuskomisjoni tegevuse puudujäägid grupeerida suures plaanis järgmiselt:

a) Komisjoni juhtimise, asjaajamise, tegevuse dokumenteerimise ja kontrolli ning aruandluse alased vead ja puudused.

Eelneva tõestamiseks ja illustreerimiseks on näiteks mõned faktid. Korduvalt on nimetatud, et H. Aasmäe juhitud KGB likvideerimise valitsuskomisjoni tegevusest pole säilinud protokolle, kirjavahetust ega mingeid kontrolli või aruandlust puudutavaid dokumente, k.a. komisjoni tegevuse lõpparuannet. Seega pole võimalik aru saada, kuidas komisjoni tegevust juhiti, kus ja kui palju toimus komisjoni istungeid, kuidas võeti vastu otsuseid, kuidas ja kellele ning milliseid ülesandeid jagati, kuidas kontrolliti nende täitmist, kas komisjonil olid välja töötatud tööplaanid või -kavad. Riigikogu uurimiskomisjon pole saanud mingeid arvestatavaid selgitusi, miks kõike eelnimetatut ei tehtud või miks seda ei saanud teha. Iseloomulik on see, et praktiliselt pole säilinud ühtki komisjoni tööd kajastavat dokumenti, kus oleks komisjoni juhi H. Aasmäe allkiri, v.a. kaks akti ENSV RJK Kohtla-Järve ja Rakvere osakondade ülevõtmise kohta, kus H. Aasmäe on juures viibinud valitsuskomisjoni esindajana (Riigiarhiiv, f. R-1, n. 5, s. 1237, lk. 141 ja 145). Veenev ei ole H. Aasmäe põhjendus Riigikogu ees esinedes, et valitsuskomisjon jättis lõpparuande tegemata, kuna tal oli kavatsus esineda sel teemal kaitsenõukogus, aga lõppkokkuvõttes teda sinna ei kutsutudki (Riigikogu 25. veebruari 1993.a istungi stenogramm). Märksa reaalsem põhjus lõpparuande mitteesitamisele võib olla see, et vähemalt osa valitsuskomisjoni liikmetest (J. Kaljuvee ütlused Riigikogu VII koosseisu ajutisele komisjonile (Riigikogu arhiiv, n. 4, s.169, lk. 4, 11) keeldusid komisjoni lõppdokumendile alla kirjutamast. Ainuüksi eelnimetatu seab sügava kahtluse alla H. Aasmäe pädevuse valitsuskomisjoni juhtimisel. Teiselt poolt tuleb juurde riigiminister R. Vare roll ja vastutus valitsuskomisjoni töö korraldamisel. R. Vare on ise Riigikogu uurimiskomisjonile väitnud, et tema roll piirdus vaid nn. bürooteenuste osutamisega H. Aasmäe komisjonile ja vajadusel teatud kokkusaamiste korraldamisega. VV korraldusega nr. 292 6. septembrist 1991. a. kinnitatud Eesti iseseisvumise tagamise kavaga aga määrati riigiminister R. Vare vastutavaks täitjaks Eesti Vabariigi territooriumil NSV Liidu RJK tegevuse lõpetamise ja selle vara ning arhiivide ülevõtmise ning vastavate ajutiste protokollide ja kokkulepete ettevalmistamise eest. Samuti määrati R. Vare vastutavaks täitjaks KGB likvideerimise komisjoni töö korraldamise ja riikidevahelise lepingu projekti ettevalmistamise eest. Lisades siia juurde, et kui KGB likvideerimise valitsuskomisjonist säilinud dokumentide hulgas praktiliselt puudusid komisjoni esimehe H. Aasmäe allkirja kandvad dokumendid, siis enamus olulisematest vara, relvade, eritehnika jms. üleandmist käsitlevad aktid ja protokollid kannavad V. Šironini ja R. Vare allkirju (Riigiarhiiv, f. R-1, n. 5. s. 1236, lk.108, 117, 121, 124), rääkimata juba ENSV RJK likvideerimise lõppaktist või kadunud nn. KGB-laste sotsiaalsete tagatiste kaitse kokkuleppest. Seega võib öelda, et ENSV RJK likvideerimine ja vastav valitsuskomisjon olid riigiminister R. Vare valitsemis- ja vastutusalas ning temal lasub ka lõplik vastutus antud protsessi edukuse või ebaedukuse ning võimalike vigade, eksimuste, volituste ületamise või seaduserikkumiste eest.

b) Puudused ENSV RJK likvideerimiseks sõlmitud protokollide ja kokkulepete ettevalmistamisel või sõlmitud protokollide ja kokkulepete sätete täitmisel.

Oluliseks puuduseks on kahtlemata see, et pole säilinud mingeid dokumentaalseid materjale selle kohta, kes konkreetselt (isikud) tegelesid endise NSVL RJK-ga sõlmitud protokollide, nn. sotsiaalsete tagatiste kokkuleppe ja lõppakti ettevalmistamisega ja vastavate läbirääkimistega. Uurimiskomisjonile teadaolevalt pole leitud mingeid algmaterjale või mustandeid sõlmitud lepingute kohta. Andmeid selle kohta ei ole uurimiskomisjon saanud ka ärakuulamiste käigus. Arusaamatu on muidugi veel see, miks 4. septembril ja 9. oktoobril 1991. a. Eesti Vabariigi ja endise NSVL RJK vahel sõlmitud protokollid on ainult vene keeles.

Kõige rohkem arusaamatust on põhjustanud 9. oktoobril 1991 sõlmitud protokolli p. 1 (vt. I ptk. p. 23) sisaldunud kohustus, et ENSV RJK annab vastavale ekspertkomisjonile üle ENSV RJK struktuuri ja koosseisude nimestiku. Seega ei saadud kätte ENSV RJK isikkoosseisu nimekirju, mida kõige esmases järjekorras oleks tulnud küsida, vaid ainult ametikohtade loetelu. Kas selline “eksitus” protokolli sätetes võib olla juhuslik või ebakompetentsusest tingitud, sellele uurimiskomisjon vastust pole leidnud.

Sama protokolli p. 4 lubab NSVL RJK anda Eesti poolele üle ka materjalid agentuur-operatiivtegevuse ja agentuuri kohta juhul, kui Eesti Vabariik annab piisavad seadusandlikud garantiid nende materjalide salastatuse ja seal mainitud isikute turvalisuse osas. Sellise seadusandliku initsiatiiviga oleks pidanud tolleaegse Ülemnõukogu poole pöörduma Vabariigi Valitsus. Uurimiskomisjon selliseid andmeid leidnud ei ole. Seega, sõltumata sellest, kas ENSV RJK agentuuri ja operatiivtegevust käsitlevat materjali oleks reaalselt õnnestunud tagasi saada või mitte, ei võetud selleks ette kõiki võimalikke ja vajalikke samme.

Kõnesoleva protokolli p. 5 lubas NSVL RJK ühe aasta jooksul, alates antud protokolli sõlmimisest, otsida üles ja anda Eesti Vabariigile üle Eesti kodanikke puudutavaid KGB uurimistoimikuid ja teisi arhiivimaterjale, mille üleandmises kokku lepiti, kuid mis ei olnud arvel ENSV RJK-s, vaid ringlesid NSVL RJK organites.

Uurimiskomisjonile ei ole teada, et NSVL RJK või selle õigusjärglased oleksid võetud kohustust täitnud. Samuti pole teada, et protokolli sõlminud Eesti Vabariigi Valitsus või sellele 1992. a. jaanuaris järgnenud valitsus oleksid ette võtnud ühtegi sammu, et kokkuleppe teine pool nimetatud aasta jooksul endale võetud kohustust täidaks.

Täiesti arusaamatu on, kuidas sai Eesti pool nõustuda 24. oktoobril 1991. a. sõlmitud arhiivide ülevõtmise kokkuleppe (vt. I ptk. p. 27), millele Eesti poolt kirjutas alla Politseiameti tolleaegne peadirektor Jüri Nurme, p. 7, mis sätestas, et kõik muud materjalid, mis asusid ENSV RJK peamajas või olid toodud sinna rajooniosakondadest, k.a arvatud erikontrolli materjalid, mida polnud nimetatud 9. oktoobri 1991 protokolli p. 3 ja 4 (vt. I ptk. p. 23), võidakse ekspertkomisjoni otsusega hävitada, juhul kui nad ei paku kokkuleppe osapooltele ajaloolist või muud huvi. Peale selle, et kõnesoleva punktiga rikuti VV määrust nr. 175 16. augustist 1990, mis keelas arhiivide hävitamise ja käskis likvideeritavate asutuste arhiivid anda üle Arhiiviametile, jääb mõistetamatuks, kellel oli pädevust ja voli otsustada ja kokku leppida, millised KGB materjalid pakuvad Eesti riigile ajaloolist või muud huvi ning millised mitte.

c) Vead RJK arhiivide ülevõtmisel.

Osaliselt on ENSV RJK arhiivide üleandmist puudutavaid probleeme käsitletud eelnevas alapunktis. Lisaks tuleb oluliseks puuduseks pidada seda, et RJK arhiivide ülevõtmisesse ei kaasatud professionaalseid ajaloolasi-arhivaare, vaatamata Arhiiviameti tolleaegse juhi Peep Pillaku kahele sellesisulisele kirjalikule pöördumisele peaministri poole. Veenvad ei ole valitsuskomisjoni juhi H. Aasmäe uurimiskomisjonile antud selgitused selle kohta, et ta ütles Arhiiviameti pakutud abist ära, kuna oli otsustatud, et ENSV RJK arhiivid jäävad Politseiameti arhiivi ehk tegelikult samasse kohta, kus nad olid. Kuigi juba eespool mainitud VV määrus nr. 175 16. augustist 1990 sätestas teisiti (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 22. 11. 2001 nr. 2B-3/25). Selgemaks saab sellega tehtud viga RJK nn. väljasõidutoimikute ülevõtmise taustal, mis on põhjustanud arvatavasti kõige suuremat poleemikat kogu ENSV RJK likvideerimise protsessi kajastamisel. Veel kord korrates, kui Eesti Vabariigi ja NSVL RJK vahel 9. oktoobril 1991.a sõlmitud protokolliga ja 24. oktoobril allkirjastatud kokkuleppega üleandmiseks ettenähtud ENSV RJK muud arhiivid loeti üle, siis nn. väljasõidutoimikud üle ei kontrollitud, vaid vormistati 20. detsembril 1991. a. akt, mille alusel anti üle toimikud numeratsiooniga 1-87 000. Kui palju väljasõidutoimikuid tegelikult oli, on praegu võimatu öelda. Kui nad 1993. a. üle loeti, oli neid 48 846. Võib kindlalt väita, et Arhiiviameti arhivaaride kaasamisega 1991. a. poleks midagi sellist saanud juhtuda ning Eesti riigil ja avalikkusel ei tuleks mõistatada, kas ja kui palju väljasõidutoimikuid ajavahemikul nende ülevõtmisest kuni nende ülelugemiseni kaduma läks.

d) Vead ENSV RJK rajooniosakondade ülevõtmisel.

ENSV RJK rajooniosakondade ülevõtmine tõstatab samuti rea küsimusi H. Aasmäe juhitud valitsuskomisjoni tegevusest. VV korraldus nr. 270 26. augustist 1991. a. käskis ENSV RJK esimehel R. Sillaril peatada temale alluva organisatsiooni tegevus ning siseministril O. Laanjärvel tagada ENSV RJK tööruumide sulgemine ja pitseerimine. Kõikidele maavanematele ja linnapeadele saadeti telegramm, mis käskis moodustada ENSV RJK maakonna (linna) osakonna tegevuse lõpetamise komisjon ja tagada politseiprefektuuri abil vastava osakonna ruumide pitseerimine ning nendes asuva vara ja dokumentatsiooni säilimine. Reaalselt võeti KGB osakond üle vaid Tartus. Mujal vormistati KGB osakondade ülevõtmine alles oktoobri lõpus ja novembri alguses, kusjuures aktidega vormistati ruumide, tehnika ja inventari üleandmine kohalikule politseile või munitsipaalorganile, relvad anti aktiga üle ENSV RJK esindajale. Mingeid dokumente ega muid materjale osakondade ülevõtmisel ei fikseeritud, v.a. Viljandis, kus vormistatakse aktiga ühe koti julgeoleku materjalide üleandmine ENSV RJK esindajale V. Poolile. Valitsuskomisjoni esindajana viibis selle juures ja kirjutas aktile alla M. Pedak. V. Pooli uurimiskomisjonile antud ütluste kohaselt leiti Viljandi osakonna šeifist ka nimekiri KGB usaldusisikutest. Algselt olevat temalt nõutud, et ta annaks selle Eesti poolele üle, kuid kui ta olevat lubanud selle nimekirja kohapeal valjusti ette lugeda, nõustuti antud nimekirja ja muude leitunud dokumentide üleandmisega (sisuliselt tagasiandmisega) julgeolekukomiteele (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 14.05.2001 nr. 2B-3/12). Veelgi drastilisem on Tartu juhtum, kus osakonna ülevõtmisel leiti suur hulk dokumente, mis suleti pitseeritud kottidesse. Lõppkokkuvõttes anti 8 kotti dokumente oktoobri lõpus, väidetavalt valitsuskomisjoni korraldusel, aktiga tagasi julgeolekukomiteele (ENSV RJK osakondade ülevõtmist kajastavad aktid asuvad Riigiarhiivis f. R-1, n. 5, s. 1236 ja 1237). Valitsuskomisjoni esindajate tegevus ENSV RJK osakondade ülevõtmisel jääb täiesti arusaamatuks. Praktiliselt osalesid nad selles protsessis vaatlejatena. Tartus materjalide tagastamine on aga lausa skandaalne. Omaette küsimuseks jääb, kuidas sai võimalikuks, et ENSV RJK osakondadest, mille tegevus pidi olema peatatud ja ruumid suletud ning pitseeritud, ei leitud nende ülevõtmisel enam mingeid dokumente, kui näiteks Tartu osakonna ülevõtmisel leiti.

Loomulikult tuleb hinnangu andmisel arvestada tolleaegset keerulist olukorda, teadmiste, oskuste ja pädevate asjatundjate vähesust, tulevaste sündmuste ja olukordade määratlematust, raskesti ennustatavust jt. tegureid ning võib väita, et tegelikult oleksid asjad võinud minna ka halvemini. Samas on eelpool toodud puudujäägid paljuski sellised, mida oleks saanud ja pidanud vältima ning mida oleks saanud täpsemalt, korrektsemalt ja printsipiaalsemalt teha.

Viimatiöeldu kinnituseks võib pidada ka tolleaegse valitsusjuhi E. Savisaare Riigikogu uurimiskomisjonile öeldut, et valitsus oli H. Aasmäe komisjoni suhtes kriitiline (Riigikogu uurimiskomisjoni istungi protokoll 31. 01. 2002 nr 2B-3/31).