Enamik koole jääb uute õpetajate leidmisega hätta

Riigikontrolli auditi hinnangul on Eesti õpetajaskond eakas, ligi kolmandik pedagoogidest läheb lähiajal pensionile ning noori kasvab peale äärmiselt vähe.

Kõige rohkem vanu pedagooge õpetab füüsikat, matemaatikat, bioloogiat ja geograafiat, ajalugu ja vene keelt. Nendes tundides klassi ette astuvatest õpetajatest on ligi pool üle 50-aastased. Vene keele kui võõrkeele õpetajatest on vaid kolm protsenti alla 30-aastased, selgus auditist.

Riigikontrolli analüüs näitas, et praegune riiklik tellimus ei vasta täielikult koolide vajadusele. “Nii näiteks on koolides terav puudus võõrkeelte ja reaalainete õpetajatest, kuid see ei kajastu paraku oluliselt riiklikus koolitustellimuses,” ütles riigikontrolli peakontrolör Märt Kivine.

Nõuded on liiga jäigad

Lihula gümnaasiumi direktor Jaan Mikk otsib juba ammu kooli mitut õpetajat. “Peapõhjus, miks me uusi õpetajaid ei saa, on ääremaa – noored ei tule siia,” ütles ta. “Noor vene keele õpetaja abiellub, läheb Peterburi elama, tööõpetaja lahkub, muusikaõpetajat pole Lihulas aastaid olnud, inglise keele õpetaja läheb pensionile.”

Miku sõnul pakub vald alla 35-aastasele õpetajale viie aasta jooksul kokku 50 000 krooni lisaks. “Aga ma pole põrmugi optimistlik, et see õpetajaid siia meelitab,” lisas ta.

Riigikontrolli hinnangul leevendaks õpetajate puudust sobiva kõrgharidusega, kuid õpetajadiplomita inimeste toomine haridussüsteemi. “Praegu takistab seda asjaolu, et tingimuseks on kursuste läbimine ülikoolide juures, väärtustamata on aga töökogemus ja iseseisev enesetäiendamine,” märgib audit.

Riigikontrolli hinnangul on ministeeriumil puudulikud andmed õpetajate arvu, staaži ja vanuse kohta ning seepärast on nigelas seisus ka õpetajakoolituse tellimine ülikoolidelt.

Haridus- ja teadusministeerium on suhtekorraldusnõuniku Marja Kuuse sõnul vajadust õpetajate järele prognoosinud ning selle järgi esitanud koolitustellimuse. “Paraku ei lähe sugugi kõik lõpetajad kooli tööle,” ütles Kuusk. “Mõnel õppesuunal on olukord selline, et tellitud kohtadele ei jätku huvilisi noori, rääkimata sellest, et tekiks konkurss.”

Reaalained pole popid

Noorte hulgas on tema sõnul ebapopulaarne näiteks reaalainete õpetajaks õppimine. Kuusk kinnitas, et ministeerium kavatseb tõsiselt mõelda sellele, kuidas motiveerida noori kooli tööle minema. “Üks osa sellest on noore õpetaja kutseaasta, mis sisuliselt tähendab seda, et pakume noorele õpetajale senisest enam tuge kooli sisseelamisel,” lisas ta.

Kaheksat õpetajat otsiva Viimsi gümnaasiumi direktori Leelo Tiisvelti sõnul lahkuvad noored õpetajad koolidest kiiresti. “Kõrgkoolist tuleb piisavalt inimesi küll, aga enamik neist ei saa hakkama,” ütles ta. “Õpetajaks olemise ettevalmistus on äärmiselt nõrk, aga tänapäev nõuab palju suuremat ettevalmistust kui kümme aastat tagasi.”

Tiisvelt lisas, et koolipraktika osa on väike ning tudengil pole inimest kõrval, kes praktikat juhendaks, sest praegu toetab tudengit õpetaja, kellel tegelikult pole selleks juhendit.

Riigikontroll märkis ka, et vaid kolmandik õpetajatest töötab normaalkoormusega. Ligi pooled külaõpetajad töötavad alakoormusega, kuid linnakoolide pedagoogid ülekoormusega.

Jaan Miku sõnul hakkab pidev õpetajate puudus mingil hetkel juba õpilaste haridustasemele mõjuma.

“Ministeerium peaks huvi tundma ääremaa koolide vastu, kõik pole ju Tallinna- ja suurte linnade keskne,” lisas ta.

MÄRT KIVINE: Hea haridus ilma hea õpetajata?

Õpetajate puuduse vältimise eeldus on võimalikult objektiivne ülevaade olukorrast õpetajate tööturul. Paraku pärinevad viimased andmed õpetajate arvu, vanuse, eriala ja kvalifikatsiooni kohta 2001. aastast. Hiljem pole haridus- ja teadusministeerium andmeid selle kohta kogunud.

Õpetajaskond on endiselt vananev ning noori õpetajaid tuleb juurde kasinalt, tõdes riigikontroll koolides olukorda kaardistades. Kõige probleemsemad erialad on füüsika ja ajalugu, kus peaaegu pooled õpetajad on juba poolsajandi piiri ületanud.

Haritud inimeste õpetajaks saamist ei soodusta kehtivad kvalifikatsiooninõuded, mille täitmisega on praegu probleeme ligi kümnendikul õpetajatest. Võib prognoosida, et osal pedagoogidest tuleb seetõttu amet maha panna. Takistuseks jäigad reeglid nõuete täitmises, seades tingimuseks kursuste läbimise ülikoolide juures. Samas on väärtustamata õpetaja töökogemus ja iseseisev enesetäiendamine.

Viimastel aastatel on vaatamata õpilaste arvu kahanemisele õpetajate arv ministeeriumi prognooside vastaselt hoopis kasvanud. Õpetajate vajadusi mõjutavad peale õpilaste arvu ka näiteks nende normkoormus, õppekava maht ja diferentseeritus, koolide arv, klassi piirsuurus või koolikohustuse kestus.

Riik saab koolitustellimuse kaudu otseselt sekkuda uute õpetajate ettevalmistusse ning seeläbi vältida ka nende puudust koolides. Riikliku koolitustellimuse koostamisel tuleks kindlasti silmas pidada õpetajate tööturu nõudlust nii lähemas kui ka kaugemas perspektiivis. Samas tuleb ikkagi arvestada sellega, et paljud pedagoogidiplomiga ülikoolilõpetanud ei asu õpetajana tööle – inimene on oma valikutes vaba.

Märt Kivine,Tulemusauditi peakontrolör, riigikontroll