Elektrijaamatüli põhiküsimused: vastuolu isikute, raha ja huvide ümber
Narva lähedale ehitatava Auvere elektrijaama pärast kolmapäevaõhtuse „Pealtnägija” saate ja eilse Eesti Ekspressi artikli põhjal puhkenud skandaal tekitas mitu küsimust, millest vaid osa on seotud majandusliku kasu ja keskkonnasõbralikkusega. Kuna diskussioonis osalemiseks peab arvestama väga paljusid muutujaid üle mitme aasta, püüame panna need küsimused paremini konteksti.
Kes rahaliselt võidab?
Väga konkreetset vastust küsimusele, kas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts tegi Eesti maksumaksjale ebavajaliku miljardi euro suuruse investeeringu, ei ole ja sellel on paar põhjust. Esiteks tekib küsimus, kes mingit aspekti kõige rohkem vaatab. Eesti Energia on äriettevõte, olgugi et riigi valduses. Tema eesmärk on raha teenida ja niimoodi peaks seda ka vaatama.
Samasugune mängija on riigikontroll, kelle ülesanne on vaadata, kas rahalised kulutused on maksumaksjale kasulikud, ja ära hoida raiskamist. Sellepärast ei pidanud mullu maikuus ei Eesti Energia juhtkond ega nõukogu uute jaamade ehitamist mõistlikuks ja ka riigikontrolli hinnang nende ehitamise mõttele oli pehmelt öeldes hävitav.
Üks riigikontrolli väide oligi, et uued katlad peaksid põhjamaade avatud elektrituru tingimustes jõude seisma. Niisiis tulebki seda vaadata näiteks just Eesti Energia seisukohast ärilisest aspektist: Soome ja Läti vajavad rohkem elektrit, kui nad ise toodavad, seega saab odavast põlevkivist toodetud lisa neile maha müüa. Eriti arvestades, et ka vanad katlad võivad nüüd 2023. aastani töötada.
