Eesti noor tuumaspetsialist: unustage jutt väiksest reaktorist!

Pärast programmi lõpetamist pool aastat maailma ühest juhtivas tuumatehnoloogiafirmas Westinghouse töötanud Ormus ütleb, et Eesti peab unustama jutu väikse reaktoriga jaama ehitamisest. Kui aga võimalik, ostaks Ormus endale suvila tuumajaama vahetusse naabrusse.

•• Olete pool aastat töötanud USA-s Westinghouse’is IRIS-e tuumareaktorite arendamisel. Milles teie töö seisnes?

Üks minu projektidest oli IRIS-e reaktori ohutussüsteemide analüüs. Ma võtsin ette teatud ohutussüsteemid ja tegin neile tõe-näosuslikud ohutusanalüüsid, et otsida välja süsteemi nõrgimad lülid. Lugesin läbi disainidokumendid ja mitmeid muid analüüse. Kõik tulemused näitavad, et see reaktor on väga turvaline. Teine minu projekt oli seotud peatselt Itaaliasse ehitatava IRIS-e reaktori katseseadmega, mis on tegeliku reaktori süsteemide vähendatud mudel.

•• Väidetavalt hakkaks Eesti tuumajaam põhinema just IRIS-e reaktoril. Kuidas see meile ikkagi sobiks?

Kust see jutt tuleb, et Eesti ja IRIS? Eesti Energia ja Westinghouse tegid koostööd ja uurisid, kuidas IRIS väikestesse riikidesse sobiks. Aga et Eestisse hakataks ehitama IRIS-e reaktoril põhinevat tuumajaama – see ei tule kõne allagi! Kogu IRIS-e projekt on alles algfaasis ja reaalselt seda reaktorit olemas ei ole. Isegi lõplikult veenvat majandusliku tasuvuse analüüsi veel pole. Ma olen väikseid reaktoreid uurinud põhjalikult. Kõige lähemal on väikse reaktori lõppdisainile kolm tootjat, aga neil kõigil läheb veel aega vähemalt viis kuni kümme aastat. Alles siis võiks heal juhul midagi ehitama hakata. Nonsenss on praegu rääkida, et Eestisse midagi sellist tuleb. Eesti ei hakkaks ehitama reaktorit, millel on first-of-a-kind-probleemid.

•• Miks? Sest meil pole kogemusi?

Kogemuse puudumine ei olegi probleem, sest selle saab väga kiiresti väljastpoolt. Kui jaama ehitamiseks läheb, siis ükski eestlane projektijuhiks ju ei hakka. Võetakse kogemustega konsultatsioonifirmad. Kui tuleb otsus tuumajaam ehitada, siis selle ehitamise aja jooksul saab välja koolitada kõik vajaminevad insenerid ja inimesed, kes tuumajaamas tööle hakkavad. Keegi ei taha olla esimene katsejänes. Tahetakse näha, et kuskil on see jaam juba töös ja kuidas kõik toimib. Kui kindlus puudub, siis keegi seda riski enda peale ei võta. Meedias on räägitud, et väike reaktor sobiks meile, sest Eesti tarbimine on väike. Kõik need jaamad, mis praegu ehitatakse, on suured ja need meile ei sobivat. Aga miks nad ei sobi? Kes ütles, et ei sobi? Minu meelest on see täiesti jabur. Eesti ei ole kinnine turg. Varsti on kogu energiaturg Euroopas ühine ning polegi enam oluline, kui suur või väike su reaktor on, sest kaubeldakse ühtsel suurel turul.

•• Milline reaktor meile siis sobiks?

Kui me oleme suurel elektriturul, siis ehitame ka suure jaama ja ekspordime energiat! Ma südamest loodan, et asjad jõuavad nii kaugele: poliitikud otsustavad lõpuks jaama ehitada ja rahvas saab aru, kui kalliks elektri hind muidu läheb. Praegu nurisetakse paariprotsendilise hinnatõusu üle, aga mis see hind varsti on? CO2-poliitika tõstab hinda, meie olemasolevad jaamad vananevad. Kokkuvõttes muutub energia tootmine nii kalliks, et riik peab hakkama tugevalt peale maksma, et olemas-olevaid jaamu üldse töös hoida.

•• Suur tuumajaam hoiaks hinna madalal?

Eesti majanduse jaoks on võtmeküsimus, et me ei impordiks. Meil on vaja eksportida. Tuumajaama ehitamise ajaks luuakse mitu tuhat töökohta. Töötavas tuumajaamas tekib 300–600 kõrgelt tasustatud statsionaarset töökohta. Kui on oma tuumajaam, saame energiat eksportida. Need on kõik asjad, mida on Eestil vaja. Ma olen Eesti patrioot! Ma tahan seda, mis on Eestile hea. Praegust viisi jätkates aga läheb elektri hind üles ja alles siis hakatakse nutma. Enne ei saa probleemi tõsidusest keegi aru. Tuumaelektri hind on hästi ennustatav, sest kütuse hinnal on seal väike mõju. Teiste jaamade puhul kõigub hind vastavalt näiteks söe või gaasi hinna kõikumisele. Tuuleenergia tootmiseks makstakse üldse peale.

•• Kuhu me tuumajäätmed pistaksime?

Jäätmete küsimus on väga oluline teema. Mingid jäätmed ikka jäävad, midagi pole teha. Praegu plaanivad paljud riigid jäätmeid matta, aga mina olen sellele kategooriliselt vastu. Ärge matke! See, mis praegu reaktoritest välja võetakse, on väga väärtuslik tuumakütus järgmise põlvkonna reaktorites. Westinghouse’is töötasid minuga samas ruumis kolleegid, kes tegelesid tuumakütuse tsükli arendamisega. Praegu käib kütus vaid korra reaktorist läbi ja tekib väga palju radioaktiivseid aineid. Ent uues tsüklis käib kütus eri reaktoritüüpidest läbi ja lõpuks tuleb viimasest astmest vaid väike kogus jääke. Selle jäägi kiirgustase on sama madal kui loodusliku uraani kiirgusfoon. Praegune kütuse matmine on puhas lollus.

•• Kuhu jäätmed seniks panema peaks, kuni uus tehnoloogia valmib?

Praegu ladestatakse enamikus tuumajaamades jäätmed reaktori kõrvale basseinidesse, kus kuum kasutatud kütus peab jahtuma 20–40 aastat. Millegipärast räägitakse, et jääke on jube palju. Rootsis on kümme töötavat tuumareaktorit ja kaks juba suletud. Kõikide nende kaheteist-kümne jaama jäätmed tuuakse kokku ühte maa-alusesse basseini ja ma võin julgelt väita, et see on väiksem kui Kalevi bassein Tallinnas ja sinna on kogutud jäätmeid juba 40 aastat. Kui sa võtad näiteks kivisöe, siis on jäätmeid sadades, kui mitte tuhandetes kordades rohkem. Inimesed ei taju neid mastaape!

•• Kui ohutud tänapäevased tuumajaamad on?

Praegu installeeritakse III ja III+ generatsiooni reaktoreid, mis on analüüside kohaselt kümneid kordi turvalisemad kui varasemad reaktorid. Aga juba vanad ja aastakümneid töös olnud reaktorid on ennast tõestanud töökindlusega. Miks me siis kardame seda? Soomes, Rootsis, Leningradi oblastis – igal pool meie ümber on reaktoreid. Loomulikult ei saa mööda vaadata Tšernobõli katastroofist, mis oli puhas inimlik lollus.

•• Mis kõige suurem oht ikkagi on?

Eesti Energiale tundus Pakri saar tuumajaama võimaliku asukohana päris hea variant, aga inimesed hakkasid vastu sõdima, sest nad kardavad. Mina ostaks hea meelega endale sinna suvila. Ma tean, et siis on hea rahulik. Kardetakse, et radioaktiivsus pääseb välja, aga see tõenäosus on imeväike. Betoonsarkofaag on reaktori ümber nii paks, et sinna võib Boeing 737 sisse sõita ja jaamaga ei juhtu midagi. Inimesed lihtsalt kardavad, et äkki kunagi midagi juhtub. Loomulikult võib midagi juhtuda, aga seda võib igal pool üle Euroopa juhtuda. Üle maailma töötab 440 reaktorit ja neid tuleb järjest juurde. Miks siis meie oleme ainsana maailmas need lollid, kes kardavad?

Eluloolist

Henri Ormus

•• Sündinud 1983. aastal.

Tallinna tehnikaülikool:

•• bakalaureus – elektriajamid ja jõuelektroonika, energeetika teaduskond

•• magister – elektriajamid ja jõuelektroonika, energeetika teaduskond

Rootsi kuninglik tehnoloogiainstituut:

•• magister – tuumaenergeetika

Lõputöö teema:

•• Radiological Consequences and Mitigation Strategy for Hypothetical Severe Accident on STURE (Swedish Training and edUcation REactor)

Töötanud

•• ühes juhtivas tuumatehnoloogiafirmas Westinghouse Electric Company