29.12.2011, 00:30
Eesti keel vene koolis: teadmatusest ja hirmust on välja kasvanud trots
Imet ei sündinud, kahe veerandiga pole õpilased keelt suhu saanud, ent eksperiment jätkub.
FOTO:
Tänavu septembri alguses käis Eesti Päevaleht ühes Narva suuremas ja tublimas koolis, Narva kesklinna gümnaasiumis. Uurisime, kuidas minnakse eestikeelsele õppele üle linnas, kus riigikeelt tänaval naljalt ei kuule. Toona kirjutasime: gümnasistid teavad, et riigikeel tuleb suhu saada, aga hirmus on ikkagi ja praegu ei saa veel paljustki aru. „Tulite veidi vara, me ei tea praegu ise ka päris täpselt, kuidas minema hakkab. Peaksite tulema poole aasta pealt, siis on asi selgem,” arvasid siis õpetajad ja koolijuhid. Teeme jõulupühade eel veel ühe koolipäeva jagu tunde kaasa sama klassiga, kellega möödunud korralgi. 10.a on tavaline klass – keelt kümmelnud nad ei ole, põhikoolis õpiti eesti keeles üksikuid aineid. Seega hea näide keskmisest venekeelsest klassist, kes on nüüdseks haridust neli kuud riigikeeles taga nõudnud. Möödunud kohtumisel üllatas õpilaste positiivne suhtumine eesti keele vajalikkusse. Alustuseks vestleme ühe õpilasega koridoris, teistest eemal. „Teate, kui te siis käisite, ei teadnud me isegi täpselt, mis meid ees ootab. Aga see, mis praegu toimub… Teadmiste kadu on košmaarne,” sõnab ta. Muusikaajalugu õpitakse eesti keeles. „Mis üleminek?” pärib õpetaja Silvia Soo, kui kuuleb, mis meile huvi pakub. „Mina ainult räägin, nemad veel ei taha,” ei tee ta praegu valitsevast olukorrast mingit saladust. Niimoodi õpitaksegi tunnis reformatsiooni ja Martin Lutheri rolli selles. Õpetaja aina räägib, õpilased vastavad enamasti kas jah või ei, ütlevad mõne aastaarvu või termini. Mõnikord õigesti, mõnikord valesti. Tihti ei saa nad ka küsimustest aru. „Kas saate aru, mida tähendab „põhialused”? Kas saate?” pärib Soo. Vastus on eitav. „Što takoje olukord, ma teile juba seletasin,” poetab ta hetk hiljem klassile.