Eesti hävitab üle ilma seenhaigust
Hispaania, aga ka teiste põhjapoolsemate Vahemere maade, lisaks Tuneesia ja Alžeeria oliivikasvandusi hävitab seenhaigus Fusarium. Tallinna tehnikaülikooli teadlased aitavad oliivikasvatajatel vastumürki leida.
Eestil on olemas uus ja kallis tehnoloogia ning vajalikud teadmised, hispaanlased jälle mõistavad uuritavaid objekte, kirjeldab TTÜ integreeritud bioloogia süsteemide keskuse professor Madis Metsis koostöö aluseid.
„Muld on palju tähtsam kui inimene. Inimesed tulevad ja lähevad, muld jääb.” Nii mõtiskles professor Metsis neli aastat tagasi jaanilaupäeval metsas jalutades. Uus uurimisteema oli leitud.
Koostöö hispaanlastega sai alguse tänu juhusele. Möödunud aasta kevadel esines professor Metsis Saku põllumajandusinstituudis Euroopa töörühmale. Samas Hispaania teadlase Blanca B. Landa del Castillo ettekannet kuulates mõistis Metsis, et nende huvid kattuvad.
Esimesed proovid
Juba samal suvel saatsid hispaanlased oliivisaludest Eestisse esimesed mullaproovid. Mingid mullamäed Lõuna-Euroopast siia aga ei reisi. Analüüsideks piisab imeväikesest kogusest – vaja on 0,25 grammi mulda. Tegelikult ongi tähtis just DNA, mis mullast kätte saadakse.
Sidet peetakse peamiselt Skype’i abil, kuid eestlased on Hispaania oliiviistandusi kaks korda ka ise külastanud. Sel nädalal saabub Eestisse Hispaania delegatsioon, et kinnitada edasine tööplaan. Juba on alustatud ka ühise teadusartikli kirjutamist.
Eesti keeles närbumistõveks nimetatud haigus ründab sadu taimeliike. Üks selle lemmikohvreid on puuvill, mida Hispaanias varem palju kasvatati. Endistele puuvillapõldudele istutati oliivid, mis niimoodi nakkuse said, selgitas Metsis.
Kui üheaastaseid põllukultuure pritsitakse kaitsevahenditega ja kasvatatakse järgmisel aastal juba uues kohas, siis sadu aastaid kasvavaid oliivipuid ei saa teisele põllule ümber kolida.
Siiski avastasid hispaanlased, et mõnes kohas puud ei nakatu. Professor Metsise sõnul on tegemist nn piiravate muldadega (ingl restrictive soil), kus teatud taimehaigused ei levi. Sellistes muldades on bakterid, mis haigustega konkureerivad või toodavad lausa aineid, mis on taimehaigustele mürgised.
Metsise uurimuse eesmärk ongi teha kindlaks need bakterid, mis takistavad Fusarium’i levikut. Selleks võrdlevad TTÜ teadlased mullaproove nakatunud kasvandustest tervete oliivipuude mullaproovidega.
Hispaanlaste abistamiseks rakendatakse uut teadusharu metagenoomikat. Meetodi aluseks on geneetilise info uurimine otse keskkonnast võetud proovidest. Metsis selgitas, et mulda võib vaadelda kui üht keskkonda, kus elavad erinevad mikroorganismid. Nende organismide summaarne genoom ehk geneetiline info ongi metagenoom.
Metagenoomika võimaldab saada andmeid bakterite kohta, mida laboris kasvatada ei õnnestu. Mullabakteritest ongi tehislikes tingimustes võimalik paljundada vaid kaks protsenti.
Kui kasulikud bakterid on kindlaks tehtud, on edaspidi võimalik soovitada, kuhu teha järgmine oliiviistandus ja kus sellel mõtet ei ole. Eriti vajalik oleks see intensiivkasvandustes, kus oliivid istutatakse hekina neljaks-viieks aastaks ning raiutakse siis maha.
Samm edasi
Samm edasi oleks närbumistõve eest kaitsvate bakterite muldadesse lisamine ja niimoodi puudele immuunsuse andmine. Seda võiks teha juba taimekasvandustes, kus oliivipuid ette kasvatatakse.
Madis Metsis rääkis, et selliseid lahendusi kasutatakse juba Lõuna-Koreas ja Hiinas küüslauguga. Seal on võimalik osta lausa spetsiaalseid muldasid, mis on nakatatud küüslauku kõiksugu haiguste eest kaitsvate seentega. Siiski lisas ta, et vastupidi TTÜ uuringutele ei põhine see päris teaduslikul tööl, vaid aastatuhandete kogemusel.
Nn piirava mulla nähtus pole omane üksnes oliividele. Ka tomatid kasvavad teatud tüüpi muldades paremini ning Hollandis ja Belgias uuritakse seda fenomeni suhkrupeedi näitel. Eestis pole teadlase ütluse kohaselt selle nähtuse uurimisega veel suurt tegeldud.
„Väidetavalt Eestis piirava mulla fenomeni eriti ei ole. Ma arvan, et see tegelikult ei ole päris niimoodi,” lausus ta. Pigem on asi meetodi uudsuses ja Eesti taimekasvatajad pole sellest veel väga teadlikud, arvas Metsis.
Taime kaitsvate bioloogiliste vahendite ilmseks eeliseks on, et siis ei pea haiguste tõrjeks nii palju mürki kasutama.
Metsise sõnul on Eesti teadlased metagenoomikas maailmas esirinnas. Seega ei välista ta, et tulevikus võiksid eestlased turustada üle maailma eri põllukultuuridele mõeldud spetsiaalsete bakteritega rikastatud muldasid. Professor Metsis toob näitena TTÜ spin-off-firma BiotaP, kus unistatakse sellest, et toota bioloogilisi taimekaitsevahendeid globaalselt.
„Muidugi ei hakka me veel homme seda mulda kotti panema,” võttis Metsis hoogu maha. Hispaanlastele esitavad nad aga põhjalikud tulemused juba järgmisel sügisel, usub teadlane.
Pese kõiki köögivilju
Süüdi tehniline vesi
•• Kui poest ostetud köögivilju korralikult pesta, pole ohtu haigestuda, ütles Metsis.
•• Eurooplased on harjunud sellega, et poest ostetud köögivilju ei pea pesema.
•• Teadlase hüpotees on, et kuna vett jääb kogu aeg vähemaks, siis köögivilju kastetakse mitte joogiveega, vaid tehnilise veega, mis on sageli pärit veepuhastusseadmetest. Nakkus tuligi suure tõenäosusega tehnilise veega kastetud köögiviljadest, mida inimesed oma harjumustest lähtuvalt ei pesnud.
