Eesti – ainus automaksuta OECD riik
Pariisis asuv majanduskoostöö ja -arengu organisatsioon (OECD), millega liitumine seisab Eestilgi peatselt ees, avaldas paari nädala eest uuringutulemused, milles sedastatakse, et valitsused võiksid keskkonnamakse kasutada hoopis rohkem ja paremini. Niimoodi soodustataks vähemat keskkonnasaaste tekitamist ja õhutataks majandusarengu jaoks üliolulist innovatsiooni.
Kuigi Eesti liitumine seisab veel riigikogu taga, kus vajalike lepingute ratifitseerimist alles arutatakse, on OECD võtnud oma liikmesriikide keskkonnamakse uurides vaatluse alla ka siinse koormiste korralduse. Raport pealkirjaga „Maksud, innovatsioon ja keskkond” nendib, et kõikides nn rikaste riikide klubi liikmesriikides jagunevad märgatavad keskkonnamaksud peamiselt kahe komponendi vahel: energiaallikatelt võetavad maksud (nt kütuse-, elektri- ja gaasiaktsiis) ning mootorsõidukitele kehtestatud kohustused.
Täpselt keskmine
Võrreldes seniste OECD riikidega paistab Eesti tabelites silma tõigaga, et riik pole kehtestanud mootorsõidukitele mitte mingit keskkonnamaksu. Seda laadi tulud laekuvad eelarvesse üksnes energiaallikatele kehtestatud maksudest. Ent kui arvestada keskkonnamaksude suhet SKT-sse, siis on Eesti võrreldes ligi 15 aasta taguse ajaga kasvatanud neist saadava riigitulu peaaegu täpselt OECD keskmiseks. Keskkonnamaksudega kogutakse aastas pisut üle kahe protsendi SKT-st, mis on täpselt rikaste riikide klubi keskmine tulemus.
Erinevalt näiteks Euroopa Liidu statistikaametist Eurostat ei piirdu OECD uuringud kunagi ainult statistika kogumisega. Sealsed eksperdid kasutavad arve koos eri riikide parimat tulemust andnud poliitika võrdlemisega selleks, et süveneda probleemidesse ja pakkuda parimaid lahendusi. Keskkonnamaksude puhul arvestatakse seda, et need on eelkõige mõeldud elukeskkonnale tekitatud kahju – näiteks saastamise – vähendamiseks, kuid ühtlasi võiksid anda ka muid tulemusi, kui neid vaid õigesti kasutada.
OECD uuringutulemuste huvitavaim järeldus on, et kõige paremad keskkonnamaksud on kehtestatud otse saastajatele – näiteks saasteaineid kasutavatele või keskkonda laskvatele ettevõtetele kehtestatud lõivud, aga ka sõidukitelt vastavalt nende õhusaastamisele võetavad maksud. Uurijad väidavad, et sellised maksud aitavad kõige kindlamalt saastamist vähendada ja toovad kaasa innovatsiooni, mis seisneb vähem saastavate tehnoloogiate väljatöötamises. Seejuures, mida vähem saastavaid sektoreid maksustamise alt välja jäetakse, seda paremad on tulemused.
Eesti puhul, nagu juba mainitud, on teada, et keskkonnamaksude enamik saadakse energiaallikatele kehtestatud aktsiisidest. OECD analüüsist tuleb aga välja, et aktsiisid ei pruugi üldse saastamist vähendada ja ka innovatsioon, mis viiks vähem saastava tehnoloogia kasutuselevõtuni, jääb kehvaks. Näiteks tõdetakse kütuseaktsiisi kohta: „Kuigi sisepõlemismootor toodab igasugust soovimatut saastet, soosib ainult kütusemaksu kehtestamine pigem asendusvõimaluste otsimist ja innovatsiooni ainult kütuse kasutamise, mitte aga emissiooni vähendamisega seoses.”
Ei annaks efekti
Kui tahta autode tekitatavat keskkonnasaastet vähendada, siis kütuseaktsiis pole selleks kõige parem viis. Kuid teada on seegi, et automaksu Eestis erinevalt teistest OECD liikmesriikidest ei koguta. Tihti väidetakse, et sellises pisikeses riigis, kus pole oma autotööstust, ei annaks maks mingit soovitud efekti.
Iseküsimus on, kas teistegi liikmesriikide automaksud on alati tulemuslikud. OECD väidab, et mitte igasugune automaks ei anna soovitavaid tulemusi. Näiteks pole mõtet kehtestada auto soetamisele ühekordset keskkonnamaksu – see ei võta arvesse, kuidas ja kui palju sõidukiga sõidetakse. Kuivõrd sellised maksud kehtestatakse tavaliselt uutele autodele, siis panevad need inimesi hoopis oma vanadest ja saastavamatest autodest kauem kinni hoidma. Niisiis pole luksusautode maks, mille sotsiaaldemokraadid on Eestis lauale käinud, majandusarengu seisukohalt üldsegi hea.
Kui tahta saavutada mõlemat – tõelist saastamise vähenemist ja innovatsiooni, mis selleni viiks – tuleb maksustada saastamist ja saastajaid ennast. Näiteks sõidukite toodetavat CO või muid saastegaase, aga mitte nii väga energiaallikaid, mida puudutab näiteks kütuseaktsiis.
Arvestades seda, et keskkonnamaksude osakaal tõotab rikaste riikide rahakotis lähemas tulevikus järjest suuremat osa mängida, soovitab OECD poliitikutel peale maksustamise koha pöörata tähelepanu ka sellest saadava tulu kasutamisele. Uurijad tõdevad, et kindlasti on riikidel suur kiusatus suunata keskkonnamaksudest laekuvad summad tagasi spetsiaalsetesse kohtadesse, näiteks keskkonnakahju korvamiseks.
Kuna aga selliseid asju on raske mõõta, soovitatakse pigem tungivalt vältida maksutulu sidumist kindlate kulutustega. Riigid võiksid sel viisil kogutud tulusid pigem kasutada kas või muude tavaliste maksude taseme alandamiseks, mis mõjuks hästi kriisist väljuvale majandusele, tõdetakse raportis.
Jürgen Ligi: osalt olen nõus ja teisalt mitte
•• Kas Eesti süsteem, kus 75% laekuvast kütuseaktsiisist tuleb suunata tagasi teehoiule, on mõistlik?
Sel sidumisel pole mingit seost tegeliku teehoiu rahastamise vajadusega ja see on olemuslikult väga halb. Kuidagi ei saa ju öelda, et kui me tõstame aktsiisi, siis samaaegselt suureneb teehoiuvajadus või vastupidi.
Samamoodi on halvad aktsiisisoodustused, mis kehtivad näiteks põllumeestele. Aktsiisi mittekehtimist ei saa põhjendada sellega, et nad ei sõida maanteedel – kütust põletatakse samamoodi, mis tähendab samasugust keskkonnasaastet.
•• Kas kütuseaktsiis on Eesti jaoks parim ja küllaldane autode saastamist vähendav keskkonnamaks?
Kõik skeemid, mis maksustavad näiteks CO järgi, korreleeruvad ikkagi otse põletatava kütuse hulgaga.
Parim automaks on ikkagi kütuseaktsiis. On õiglane, et maksu tasutakse kulutatud kütuse ja mitte lihtsalt auto omamise pealt. Makse ei tohiks ka keeruliseks ajada.
