Edukusepaine surub koolilapsed üksindusse ja musta masendusse

Et Merilyn on musikaalne ja laulis juba lasteaiapäevil laulustuudios, astus ta muusikakallakuga klassi. Pärast esimest klassi otsustas ema tütre keeleõpingutele rohkem rõhku panna ja viis ta teise kooli – inglise keele eriklassi.

Kuna Merilyn oli teistest aasta vähem keelt õppinud, halvenesid tema hinded. Nüüd vaeb ema võimalust veel kord kooli vahetada. Lisaks jätkab Merilyn kolmel korral nädalas laulmist ning astus muusikakooli, kus käib kaks korda nädalas. Ta on tubli ja püüdlik laps, kes siiani püüab iga hinna eest vanematele rõõmu valmistada.

“Eliitkoolis pole õnnelikud need, kes on sinna surutud realiseerima lapsevanemate ambitsioone ja täitmata unistusi ning kelle tegelikud võimed ja huvid on jäetud tagaplaanile,” nendib Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi teadur Merike Sisask, kes tegeleb ka koolilaste psühholoogilise nõustamisega. “Vale tundub olevat see, kui lapsi treenitakse kõvasti lühikese aja jooksul, sooritamaks edukalt sisseastumiskatseid. Sisseastumiskatsed peaksid olema lapse võimetele n-ö algkõrguseks, mitte isiklikuks tippmargiks.”

Süüdistavad ja vihkavad end

Mõned aastad tagasi Läänemaal ligi 400 noore hulgas tehtud küsitluse tulemused on kurvad: 60 protsenti 7–12-aastastest arvas, et neil ei lähe hästi ning nad teevad kõike valesti. Vanematest õpilastest tundis 67 protsenti end milleski süüdi olevat ning 28 protsenti oli eneses pettunud, vihkas end või tundus endale vastikuna. Lisaks hirmuune-näod ja peavalud.

Tallinna laste ja noorte nõustamiskeskuse psühholoog Hailii Õllek tunnistab, et liigtublide õpilaste probleem on tema töös igapäevane. Septembris pöördus nõustamiskeskuse vastuvõtule 22 depressioonis noort, enamjaolt Tallinna kesklinna koolidest, enamjaolt haritud vanemate lapsed. Neist nii mõnigi vajas tõsisemat psühhiaatrilist ravi.

“Nad ongi tublid lapsed, tõelised enesepiitsutajad, kes kordavad endale “ma pean, ma pean, ma pean!”,” kirjeldab ta. “Nad räägivad, et pole aega süüa ega juua, piiravad end igatpidi.”

Õlleki sõnul ei sõltu õpilase toetamine vaid õpetaja isiksusest. “Pole olemas halbu koole. Meieni jõuavad kesklinna koolide laste probleemid rohkem ka seetõttu, et asume ise kesklinnas. Õpetajate hoiakus on kinni, kas suudetakse minna üksikisiku tasandile ja õpilase probleeme näha,” selgitab ta, “on fantastilisi õpetajaid, kellega saame arutada, kuidas noort aidata.”

Miina Härma gümnaasiumi õppealajuhataja Heikki Veinimäe märgib, et lati liiga kõrgele seadmine lähtub ühiskonna nõudmistest üldse ja sama probleemi käes kannatavad ka vanemad. “Ma ei ütleks, et see probleem on ainult teatud koolides, ka tavakoolides võib kohata väga pretensioonikaid ja suuri sihte seadvaid vanemaid,” leiab ta.

Hiljuti psühholoogi vastuvõtule pöördunud abiturient tunnistas, et kannatab masenduse käes kolmandast klassist saadik. “Millal probleem ilmneb, sõltub väga paljudest asjaoludest – tundlikkusest, võimekusest, keskkonnast,” loetleb Õllek. Tema sõnul leiab vanem sageli just siis, kui lapse probleemid kuhjuvad, et too on nüüd iseseisev ja peab hakkama saama.

Retsept lapsevanemale on lihtne: võtta aega lapsega koosolemiseks, tema tunnete ja tegemiste märkamiseks ja nende vastu huvi tundmiseks, koos naermiseks-nutmiseks ja maailma asjade üle arutlemiseks.

Ühekülgne areng ei too head elu

Kaur Hanson, Eesti Lastevanemate Liidu peasekretär

Kurb on see, et “elitaarsus” seostub vanemate jaoks väga selgelt ainult hea keskmise eksamitulemusega. Laialt on levinud arvamus, et “eliitkool“ annab eluks korraliku ettevalmistuse, mis omakorda toob lapsele hilisemas elus väärt töökoha ja hea palga. Paraku see päris nii ei ole.

Kõigepealt tuleb küsida, kui suur üldse on “eliitkooli“ teene lapse arengus. Konkursil valitakse ju välja parimate eeldustega lapsed, kes nii või teisiti kujuneksid haritud inimesteks.

Keerulisem küsimus on, kas ühekülgne akadeemiliste võimete piitsutamine ikka tagab loodetud edu. Väidan, et mitte. Kõik käib ju millegi arvel – mälu treenides kannatavad loovus, suht-lusoskus jne.

Tänapäeva tööturg ei oota enam elavaid entsüklopeediaid, vaid iseseisvaid, loovaid, koostöö-võimelisi inimesi. Ka meie liit püüab seda teadmist vanemateni viia: tegeliku “eliidi” moodustavad hoopis need koolid, kus lapsed arenevad igakülgselt.

Koolilaste pihtimusi:

Puhkust piinavast koolist!

Mõtted on kogu aeg mujal...

•• Mul on nii, et ma lähen esmas-päeval kooli, jube masendus hommikul, et jälle kooli, ja siis on nagu nii, et kõik algab uuesti, nagu kõik oleksid võõrad jne./…/

Siis meenutan aegu, kus sai vennaga näiteks rattaga suvel sõidetud, või õemehel tööl abis käia, lihtsalt ei suuda koolis käia, sest mõtted on kogu aeg mujal ning tahan olla kodus ja puhata koolist, kus piinatakse...

Liiga palju on õppida!

On see normaalne?

•• Mul on esmaspäeval 7 tundi: kirjandus, eesti keel, kehaline, geograafia, saksa keel, bioloogia ja klassijuh. Ja neist viies on mul vähemalt midagigi õppida, näiteks saksas 15 lauset kirjalikult pähe, bioloogias esimese 40 lehe peale töö jne. Ainukesed ained, milles õppida ei ole, on kehaline ja klassijuh. On see normaalne?

Halbadest hinnetest ei räägi

Ainult mitte Säästuka müüjaks

•• Aga kui minu vanemad esimest korda kuulsid, et ma kahe olen saanud, olid nad minus NII pettunud, et hinnetest (täpsemalt, negatiivsetest hinnetest) ma nendega enam ei räägi. Mu isa muidugi saab juba siis närvivapustuse, kui ma mõne kolme saan, ja hakkab rääkima, kuidas ma kindlasti tahangi Säästumarketis müüjaks saada jne.

Koolist tulles ei viitsi suhelda

Valutav pea arstile ei loe

•• Koolist tulles ja seal olles olen väsinud ja uimane, ei jõua kaasa mõelda ja ei viitsi suhelda. Lisaks läheb tuju alla siis, kui õpid mõneks tööks hoolega, aga saad ikka rahuldava või ebarahuldava hinde. Tihti pea valutab pärast kooli, aga see ei ole ju arsti jaoks piisav põhjendus, et tõendit kirjutada :(

•• Vanemad ka ikka nõuavad, et käi koolis ja hinded peavad head olema (ega sa mingi loll pole, kas koolitöö on ikka tehtud? miks sa arvutis oled, kas on siis juba õpitud). Selline suhtumine ajab närvi, tavaliselt sulgun ma endasse.

Töö hulk tundub tohutu

Poen teki alla peitu

•• Käin koolis, õppetöö on pingeline nagu alati. Lisaks sellele veel üks uurimistöö. Juba reede õhtul hakkan mõtlema sellele, mis kõik järgmisel nädalal on vaja teha. Töö hulk tundub tohutu. Mul tekib tunne, et ei saa millegagi hakkama, hingamine muutub raskeks ja poen teki alla peitu. Siis olen seal, ei mõtle midagi, ei tee midagi, lihtsalt olen kuni pühapäevani.