Detsembri kolmas nädal: Tšudskoi Potok
Peipsi vete võitlus pakasega jooksis põhjalikult... jäässe. Möödunud nädala esimese poole ilm loksutas kaldale valged kivistunud lained. Need tulid järvest välja koos mahanülitud pillirooharjastega, mille otsast turritasid jääpurikad kui pikad haugihambad. Kohe oli aga järv ka saja meetri ulatuses korralikult rüsijääs – tõeline väikeste jäätükikeste kivistunud supp. Kahekümnepügalane külm neetis lõpuks järve silmapiirini sileda silmipimestava jääväljaga. Aga oh üllatust! Seda säravat klaasjääd mööda jookseb Vilusist Venemaa poole lai pruunjas kõrgendik – justkui torujuhe. Külarahvas viskab nalja, et Vene keskkonnaamet on andnud loa ka Tšudskoi Potoki valmimiseks – ainult selles mini-Nord Streamis ei liigu gaas, vaid sulaselge salaviin. Njah, küllap äkilise külma tehtud jäälaam murdus järsku raksaki katki ja ida-läänesuunalisest praost pulbitses vulkaanina välja ohtralt kollakat vetikapurust järvevett, mis lohemaoks külmus.
Punane piiririkkuja
Jää ise oli algul vett paksult täis ja me pere selle talve esimesed tiigil tehtud uisukaared joonistusid sügavale pehmesse jäässe. Nädala lõpus tärkasid pakase ajal igast uisuvaost õrnad jäälilled ja -suled, just nii, nagu tekib härmatis. Tiigijää ise muutus tasapisi läbipaistvaks nagu klaas. Ka järvejää hakkas nädalalõpul rohekalt helkima nagu põhjamaine külm jää ikka. Reede hommikul, kui piirivalve oli andnud karmi käsu jääle mitte minna, üllatas mind üks täpike lõputul jääväljal. Tasapisi tuli see korrarikkuja lähemale – ja ma pole veel ilusamat pilti näinud: erkoranž rebasenooruk kalpsati-kalpsati piki suhkrutükilist rüsijää serva smaragdrohelisel peegeldaval jääl põhja poole jooksmas. Nina vastu maad, otsis ta vaeseke rüsijääservale loksutatud kalu.
Ka ülejäänud loomariik tegeleb praegu sooja ja toidupoolise otsimisega. Nigula metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütleb, et aina tuleb teateid kanalisatsioonikaanele või prügikasti alla pugenud siilidest. Ja kühmnokad kipuvad jäässe jääma – eelkõige muidugi need, kel on miskit viga. Võrumaalt tuli luik, jala ümber tamiil, mis oli veresooned kinni sooninud... Tuppa satub nahkhiiri – tavaliselt hiiglasuurte puusülemitega, mida majadesse tassitakse. Metsamehed on mures, et paljud suured koerad lippavad metsades vabalt ringi. Andke kitsedele veidigi jõulurahu!
Ainult vares...
Linnurahvas rabistab kõhtu täita toidumajades ja marjapõõsastel. Meie söögimajasse ilmus lõpuks ka sinitihane. Rähn on aga sepikoja alla kuhjanud kilode kaupa käbisid. Paistab, et tal pole kodukaunistamisest ega jäätmemajandusest mingit aimu. Ainsad, kes pakasega lennutuure üles võtavad, on varesed ja merikotkad – üks noor kotkas on meil siin igapäevane külaline. Looduskalender.ee hülgekaamerale mängis külm vingerpussi, aga kotkakaamerat tasub nüüd juba silmata. Veel väärib mainimist, et Looduse Omnibuss on teinud 1000 reisi ja selle eestvedajal Jaan Riisil jätkub indu veel ja veel. Ühtlasi kutsub ta inimesi aasta viimasel pühapäeval kell 14 Tallinna linnahalli loodusõhtule.
Käi päikesepesas külas!
Vanarahva teadmist mööda läheb päike talvise pööripäeva ajal oma talvepesasse ja puhkab seal neli päeva, enne kui taas suve poole teele asub. Sel aastal on ka linnarahval võimalik neile päevadele Tallinna Vabaduse väljakule püstitatud kodades ja jurtas kaasa elada — päeval põnevat käsitööd tehes ning õhtuti juttu vestes ja lauldes. „Põhjala jõulud” toimuvad 27. detsembrini!
LASTELE: pakutrükk
Kõige vahvama mustrilise jõululiniku vanaemale või emale saab ise trükkida. Tekstiilikunstnik Tuuli Reinsoo õpetab: „Kõige tähtsam on, et leiate hästi tasapindse puutüki. Trükipaku alla kinnitatud kujutis võib olla paku sisse uuristatud nagu kartulitrüki puhul; ent see võib olla välja lõigatud ka kummisäärikust või plastist. Värviks sobib nii kliistrivärv kui ka poest ostetud tekstiilivärv, mida kantakse šabloonile värvirulliga, ning see ei tohiks olla liiga vedel.” Kuidas asi täpselt käib, saab õppida päikesepesas.
 |
  |
 |
