Autistidest lastele pole sobivat kooli ega tugiisikut

 „Siiani pidasid kõik teda lihtsalt jonnakaks poisiks,” rääkis seitsmeaastase Urmase ema Kristine Karro-Kekkonen, kelle pojal diag­noositi autism alles hiljuti. „Lasteaias ei saadud temaga kontakti, ikka helistati: laps on puu otsas, me ei saa teda alla, tulge järele,” rääkis Rakveres elav kahe lapse ema. Ükski spetsialist ega kasvataja ei mõistnud, mis lapse erilise käitumise põhjustab.

„Lasteaias tõrjuti ta grupist välja, kuna kasvatajad arvasid, et ta segab meelega. See tegi aga asja vaid hullemaks,” rääkis ema.  

Aasta alguses Rakveret külastanud lastepsühhiaater Elvi Pihlau oli esimene, kes kahtlustas autismi. Lõplik diagnoos pandi Tartu ülikooli kliinikumis. „Siin väikses linnas on psühholoogiline abi väga nõrk,” kahetses ema.

Kooli pärast kolitakse Tartusse

Nüüd, kui laps peaks kooli mine­ma, on ema aga täiesti nõutu: last ei ole mitte kuhugi saata.

Küll on talle pakutud Vaeküla õpiraskustega laste kooli, küll Rakvere puuetega laste kooli, kuid ükski neist ei ole poisile sobiv – seda ütlevad ka koolide endi juhid.

„Sooviksin teda panna ikka siia linna kooli, kus tal võiks olla oma tugiisik.” See näib praegu aga võimatu olevat. „Siin ei ole inimesi, kes temaga töötaks. Samas oleks vaja selle aastaga ära teha kogu see kooliks ettevalmistuse töö, mis siiani on tegemata. Kes peab leidma selle spetsialisti?” küsis Karro-Kekkonen.

Rehabilitatsiooniplaani koostades soovitati lapsele eraldi elamisruumi: seda on aga perel raske endale lubada. Kuna ema peab lapse eest ise kodus hoolitsema, ei saa ta käia tööl.

Sama mure ees seisab ka Pärnumaal Libatse külas elav seitsmeaastase autistliku poisi isa Lembit Idvand. Poisile leiti küll sobiv kool 40 km kaugusel Pärnu linnas, Pärnu toimetulekukool. Probleemiks on aga transport sinna: vald aitab vaid üks päev nädalas invataksoga. Ülejäänud päevadel tuleb ise sõita edasi ja tagasi – pere töötab kodukohas. „Vallast soovitati alguses üldse: pange laps lastekodusse!” imestas isa sellise reaktsiooni üle. Tema soovib oma pojale anda võimalikult hea hariduse. „Olen nõus kulutama lapse kooliteele näiteks 2000 krooni kuus, aga samas: seaduse järgi peaks põhiharidus olema kõigile tasuta,” rääkis Idvand.

„Maapiirkodades paljud haiged lapsed istuvadki kodus, kuna neil puudub transpordivõimalus üldse,” kahetses ta.

Ainuke Eesti kool, kus tegeletakse spetsiaalselt autistlike lastega, on Tartu Herbert Masingu kool. Kooli õppejuhataja Kristi Eelmäe sõnul õpib neil praegu 15 autistlikku last. Tema sõnul on paljud pered kolinud kooli pärast Tartusse, et anda lastele võimalikult hea haridus.

„Tallinnas pole autistidele üldse eraldi kooli,” ütles Tallinna I internaatkooli direktor Evi Kraan. Nende koolis on kolm klassi autistidele, kellel on lisaks vaimne alaareng. „Minu poole pöörduvad iga sügis vanemad, aga meile ei sobi samuti normintellektiga lapsed,” kahetses ta.

Ministeerium: vastutab linn

•• Haridus- ja teadusministeerium ei vastanud Päevalehe küsimusele, mida Karro-Kekkonen ja Idvand oma olukorras tegema peaks. Ministeeriumist saabunud teates märgiti vaid, et seaduse järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus tagada haridus kõigile oma piirkonna lastele, sealhulgas autistidele. „Kooli personali ja nende koolituste eest vastutab kohaliku omavalitsuse ametisse nimetatud kooli direktor,” kirjutas vastuseks kommunikatsioonibüroo konsultant Asso Ladva.

„Pigem on probleem kooli valmisolekus ja tahtmises autistlikke lapsi õpetada,” kirjutas Ladva. „Samas on seaduses ette nähtud mitmed tugisüsteemid. Igale õpilasele on võimalik koostada tema võimetele vastav individuaalne õppekava.”

•• Ministeeriumi konsultant Ladva soovitab nii lapsevanematel kui ka õpetajatel pöörduda nõu saamiseks Eesti autismiühingu poole.