ANALÜÜS: Nägeluse tagajärg: krooni kurss kukub
(102)
Alanud nädalal ei pruugi veel kõlada vahuveiniklaaside kokkulöömise kõlinat, kuid uue võimuliidu sünd on sisuliselt juba otsustatud. Seega on vaid nädalate küsimus, millal laiem avalikkus saab teada, kes on need rahvaliitlased, kellest saavad sotsiaaldemokraatide asemel ministrid. Fakt on, et reedel teatasid sotsiaaldemokraadid, et lõputult ei saa nad oma praegustele koalitsioonipartneritele Isamaa ja Res Publica Liidule ning Reformierakonnale järele anda.
Töölepinguseaduse võimalike muudatuste osas ei soovi järele anda ka Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond. Patiseis.
Kui praegune peaminister Andrus Ansip soovib jätkata peaministrina, siis tuleb tal kibekiiresti leida lahkuvate sotside asemel koalitsioonile lisahääli. Koalitsiooni pole tarvis mitte isegi mõnda uut erakonda, vaid kahte-kolme häält, sest praegustel vankumatutel koalitsioonikaaslastel Isamaa ja Res Publica Liidul ning Reformierakonnal on kahe peale riigikogus 50 liiget.
Siiski poleks paari koalitsiooniga sarnaselt hääletava rahvasaadikuga midagi teha, sest pikemat aega pole selline koalitsioon jätkusuutlik. Üldiselt on ju tavaliselt iga päev mõni koalitsioonipoliitik välislähetuses, valijatega kohtumas või haige. Seega oleks stabiilse valitsusliidu loomise eeldus uus koalitsioonileping. Praegu pakutakse seda Rahvaliidule.
Vähenõudlik partner
Ka Rahvaliidul endal on tõsine huvi koalitsiooni minna, sest viimastel TNS Emori parteide toetusuuringu andmetel ei ületaks erakond isegi valimiskünnist. Kuid mis kasu on sellisest koalitsioonipartnerist Reformierakonnale? Esiteks: Rahvaliit on nagu vähenõudlik vanatüdruk, kes haarab esimesest abieluettepanekust, sest silme ees terendab kartus surra üksikuna. Teiseks: Rahvaliit on veidi mugavam partner kui sotsiaaldemokraadid, sest erinevalt sotsidest, kes paari kuu eest said endale uue jõulise liidri, juhib Rahvaliitu Villu Reiljani truu õpilane noorpoliitik Karel Rüütli. Rahvaliiduga on lihtsalt mugavam läbi rääkida. Tõsiasi on aga see, et Rahvaliidu liige Jaanus Marrandi lahkub erakonna koalitsiooni mineku korral parteist.
Kuna süües kasvab isu ja isegi kui Rahvaliit läheb tulevasse koalitsiooni ilma eriliste nõudmisteta, tekib erakonnal vajadus asuda kasvatama oma mainet ja potentsiaalset valijate arvu. Koalitsioonis olles tuleb selleks kuidagi oma koalitsioonipartneritest eristuda.
Nii püüdsid talitada ka sotsiaaldemokraadid, kes hakkasid kuu aja eest Isamaa ja Res Publica Liidule ning Reformierakonnale maksude tõstmise ettepanekuid esitama. Koalitsiooni päästmise nimel tõstsid sotsiaaldemokraadid kahe nädala eest käed üles ja nõustusid koalitsioonipartnerite ettepanekuga makse mitte tõsta.
Puhkenud valitsuskriisi pea-põhjuseks pole kindlasti mitte kolme koalitsioonipartneri liiga erinev ilmavaade ja suutmatus probleemide puhul kokku leppida. Eelneva kahe aasta jooksul on koalitsioonis suudetud leida tasakaalustatud lahendusi kõik-võimalikele probleemidele. Olgu siis kokkulepete ilmekaks näiteks kas või aasta alguses koostatud selle aasta esimene lisaeelarve, mille tulemus sobis nii vasakpoolsetele sotsiaaldemokraatidele kui ka parempoolsele Reformierakonnale.
Hea tahtmise korral suutnuks tülli läinud võimuliit ka töölepinguseaduse muudatustes nii kokku leppida, et hundid oleksid söönud ja lambad terved. Paraku pole ei Isamaa ja Res Publica Liidul ega ka Reformierakonnal enam soovi kokkulepet saavutada. Selle kinnituseks on tundide pikkused läbirääkimised tööta jäävate inimeste töötuskindlustushüvitiste vähendamise üle. Kokku tegid sotsid oma partneritele seitse võimalikku kompromissettepanekut. Küll nõustuti hüvitisemäärade alandamisega, siis pakuti lahenduseks töötuskindlustusmaksu tõstmist. Lõpuks suutsid sotsid saavutada oma kompromissettepanekule ka tööandjate ja ametiühingute poolehoiu.
Vaid kaks nädalat varem oli sotsiaalminister Hanno Pevkur teatanud, et kui tööturu osapooled saavutavad mingi kokkuleppe, siis tuleb valitsusel see kinnitada. Kokkulepe sündis, kuid Isamaa ja Res Publica Liit ja Reformierakond ei soovinud seda kinnitada. Kompromissi ei suutnud alla neelata Mart Laar ja Rein Lang. Eriti tähelepanuväärne on aga tõik, et tööandjad kui riigile reaalselt suure raha toojad on asunud sotside, mitte Reformierakonna poolele. Selle tõenduseks on nii kokkulepe töölepinguseaduse kohta kui ka Enn Veskimäe reedene avaldus. Tööandjad olid küll kompromissi nimel valmis suurendama oma osa töötuskindlustusmaksest 1,5%-ni.
Tõmblevad valimiste tuules
Seega on näha, et valitsuskriisi toetavad vaid Reformierakond ja IRL ning seda mitte riigi nimel, nagu suuresti deklareeritakse, vaid oma partei hüvede nimel. Sellisele ohule juhtis nädal tagasi Eesti Päevalehele intervjuud andes tähelepanu ka president Toomas Hendrik Ilves.
Eile kogunenud sotsiaaldemokraatide juhatus pakkus töölepinguseaduse muutmisele lahendust, millega on nõus töö-võtjad ja tööandjad ning mis jääb kolmeprotsendilise töötuskindlustuse maksumäära sisse.
Kurb on aga tõsiasi, et paljuski peame praegust koalitsiooni arveteklaarimist vaatama läbi valimiste prisma. See asjaolu aga paneb otsustajad veelgi keerulisemasse olukorda: kui oled riigimees, kaotad valimised, kui oled „hea erakond ja kaitseingel”, võidad valimised. Valimiskampaania tingimustes on nägelus omandanud ka maailmavaatelised tunnused ja koalitsioonis näib olevat tekkinud kaks osapoolt: erakonnad, kes esindavad ettevõtjaid, ja erakond, kes esindab töötajaid. Võitlustandriks valiti töötukassa.
Absurdsed lihtsustused
Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar on töötukassaga seotud valikuid lihtsustanud koguni absurdini, mille järgi on töötukassa tulevik niivõrd tume, et selle päästmiseks on valida, kas eelistada tööandjaid või töövõtjaid. Kuna ettevõtjad loovad töökohti ja neist sõltub Eesti majanduse jätkusuutlikkus, siis kuulub Laari ja IRL-i sümpaatia tööandjatele.
Kuid ajakirjanduses on sotsiaaldemokraadid otsustanud anda oma toetuse avalikult töö-inimestele, sest üha suureneva tööpuuduse olukorras ei saa tööinimestele öelda: tööta jäämise korral ei saa riik teid enam aidata. Seni pole poliitikud aga soovinud valijatele selgitada kurba tõsiasja, et töötukassa koosneb kahest sihtfondist, millest ühte teevad sissemakseid tööandjad ja teise töötajad.
Mart Laari ja Rein Langi initsiatiivil toimuv armutu võitlus töötukassa päästmise nimel tekitab aga olukorra, kus valitsus lubab töötukassal üle võtta tööandjate kohustused ja viia niiviisi tööandjate sihtfondi kulud senisest oluliselt kõrgemale tasemele. Samal ajal tohib töötajate sihtfondist väljamakseid teha samas mahus kui seni.
Lihtsale tööinimesele tähendab aga IRL-i ja Reformierakonna aetav poliitika seda, et pärast 1. juulit koondamisteadet saades võib inimene arvestada praegusega võrreldes vähemalt kolme kuu palgaraha kaotamisega, sest uue korra kohaselt saab tööandja 1. juulist väikese tööstaaÏiga töötaja koondada poolekuuse etteteatamisajaga ja tööandja peab praeguse kahekuuse hüvitise asemel talle maksma vaid ühe kuupalga suuruse hüvitise. Praegu kaasneb koondamisteatega aga võimalus jätkata tööd veel kahe kuu vältel ja saada tööandjalt vähemalt kahe kuupalga suurune kompensatsioon. See on küll väga tore, kuid kas ka jätkusuutlik?
Seega käib võitlus selle pärast, mis erakond saab kõige ettevõtjasõbralikuma partei tiitli.
Uue võimuliidu sünni eeldus on seega põhimõtteline seisukoht, mille Rahvaliit peab omaks võtma. See seisukoht on, et mitte mingit maksutõstmist ei tule. Reformierakond on kenasti ära kodustanud ka Isamaa ja Res Publica Liidu, kellest on viimastel kuudel saanud oravapartei truu puudel.
Kerkinud on ka küsimus, kas siis, kui sotsid valitsusliidust lahkuvad, peaks tagasi astuma ka peaminister Andrus Ansip. Ühe-kahe ministri väljavahetamine poleks veel koalitsioonipartneri vahetus, kuid kui üks osapool valitsusest lahkub, on lugu teine. Kui sõlmitakse uus koalitsioonileping, on tegemist ka uutel alustel moodustatava valitsusega, kes peab saama uue mandaadi. Tõsi, seaduses pole sellest sõnagi juttu, kuid hea näide pärineb 1995. aasta sügisest, mil peaminister Tiit Vähi astus lindiskandaali tõttu tagasi. Skandaali tekitaja polnud mitte tema, vaid Keskerakonna esimehest siseminister Edgar Savisaar.
Vähi võinuks minna Kadriorgu president Lennart Meri juurde ettepanekuga vahetada välja Keskerakonna ministrid, kuid ta käitus hea tava järgi ja astus ise tagasi. Seejärel andis president Meri Vähile uuesti volitused valitsuse moodustamiseks.
Aga kui ka Rahvaliit praegu valitsusse läheb ja negatiivne eel-arve vastu võetakse, ei jätku sõbralikkust ilmselt kauaks. Järgmise aasta eelarveläbirääkimised on ees ja need toovad uue tüli. Sellise kiskleva valitsuse häda on, et see on riigile kulukas. Iga nädalaga läheb diili hind kallimaks nii parteidele endile kui ka – mis veel olulisem – kogu riigile.
On selge, et valitsuskriis ei too riigile kasu, vaid pigem kahju. Jutt sellest, et ainsaks takistuseks on töölepinguseadus, on aga uduajamine ja teistelt suurtelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimine. Nimelt on riigil vaja kärpida veel kaks miljardit krooni ja seda tuleb teha sotsiaalministeeriumi ja haridusministeeriumi haldusalas. Sotsiaalminister kuulub Reformierakonda ja haridusminister IRL-i. Samas ei saa mainimata jätta ka sotside rahandusministri käitumist, kes viimase kärpekava viimisel teadis täpselt, et sellega partnerid ei lepi.
Kokkuvõttes peavad praegu valitsusliitu kõigutavad jõud saama aru, et kärpekavale ei ole alternatiivi. Nagu ei ole alternatiivi ka võimalikult väiksele eelarve-defitsiidile – tõsiasi, mis paneb mingil määral lukku mõningate reservide kasutamise. Juhul kui kärpeid ei tule, on tagajärg: paari kuu pärast tuleb kroon devalveerida. Kui kärbetest asja ei saa, kui valitsuskoalitsioon läheb lõh-ki ja protsessid peatuvad, peab keegi, just nimelt see osapool, kes selle saavutas, võtma ka vastutuse, kui kroon devalveeritakse, kas siis 15 või 30 protsenti, see on juba maitseasi. Võib-olla on nii isegi lihtsam, vähemalt saab ka riigisektori kululõike teha kiiresti ja üheselt. Ja see ei tee tööinimese olukorda mitte paremaks.
Niisiis: nägeluse hind on odavam kroon. Lisaks lähevad luhta pingutused euro kasutuselevõtuks.




























