ANALÜÜS: Nägeluse tagajärg: krooni kurss kukub

Ala­nud nä­da­lal ei pruu­gi veel kõla­da va­hu­vei­nik­laa­si­de kok­kulöö­mi­se kõli­nat, kuid uue võimu­lii­du sünd on si­su­li­selt ju­ba ot­sus­ta­tud. See­ga on vaid nä­da­la­te küsi­mus, mil­lal laiem ava­lik­kus saab tea­da, kes on need rah­va­liit­la­sed, kel­lest saa­vad sot­siaal­de­mok­raa­ti­de ase­mel mi­nist­rid. Fakt on, et ree­del tea­ta­sid sot­siaal­de­mok­raa­did, et lõpu­tult ei saa nad oma prae­gus­te­le koa­lit­sioo­ni­part­ne­ri­te­le Isa­maa ja Res Pub­li­ca Lii­du­le ning Re­for­mie­ra­kon­na­le jä­re­le an­da.

Töö­le­pin­gu­sea­du­se võima­li­ke muu­da­tus­te osas ei soo­vi jä­re­le an­da ka Isa­maa ja Res Pub­li­ca Liit ning Re­for­mie­ra­kond. Pa­ti­seis.

Kui prae­gu­ne pea­mi­nis­ter And­rus An­sip soo­vib jät­ka­ta pea­mi­nist­ri­na, siis tu­leb tal ki­be­kii­res­ti lei­da lah­ku­va­te sot­si­de ase­mel koa­lit­sioo­ni­le li­sahää­li. Koa­lit­sioo­ni po­le tar­vis mit­te ise­gi mõnda uut era­kon­da, vaid kah­te-kol­me häält, sest prae­gus­tel van­ku­ma­tu­tel koa­lit­sioo­ni­kaas­las­tel Isa­maa ja Res Pub­li­ca Lii­dul ning Re­for­mie­ra­kon­nal on ka­he pea­le rii­gi­ko­gus 50 lii­get.

Siis­ki po­leks paari koa­lit­sioo­ni­ga sar­na­selt hää­le­ta­va rah­va­saa­di­ku­ga mi­da­gi te­ha, sest pi­ke­mat ae­ga po­le sel­li­ne koa­lit­sioon jät­ku­suut­lik. Üldi­selt on ju ta­va­li­selt iga päev mõni koa­lit­sioo­ni­po­lii­tik vä­lislä­he­tu­ses, va­li­ja­te­ga koh­tu­mas või hai­ge. See­ga oleks sta­biil­se va­lit­sus­lii­du loo­mi­se eel­dus uus koa­lit­sioo­ni­le­ping. Prae­gu pa­ku­tak­se se­da Rah­va­lii­du­le.

Vähenõudlik partner

Ka Rah­va­lii­dul en­dal on tõsi­ne hu­vi koa­lit­sioo­ni min­na, sest vii­mas­tel TNS Emo­ri par­tei­de toe­tu­suu­rin­gu and­me­tel ei üle­taks era­kond ise­gi val­imiskünnist. Kuid mis ka­su on sel­li­sest koa­lit­sioo­ni­part­ne­rist Re­for­mie­ra­kon­na­le? Esi­teks: Rah­va­liit on na­gu vä­henõud­lik va­natüdruk, kes haa­rab esi­me­sest abie­luet­te­pa­ne­kust, sest sil­me ees te­ren­dab kar­tus sur­ra üksi­ku­na. Tei­seks: Rah­va­liit on vei­di mu­ga­vam part­ner kui sot­siaal­de­mok­raa­did, sest eri­ne­valt sot­si­dest, kes paa­ri kuu eest said en­da­le uue jõuli­se liid­ri, ju­hib Rah­va­lii­tu Vil­lu Reil­ja­ni truu õpi­la­ne noor­po­lii­tik Ka­rel Rüütli. Rah­va­lii­du­ga on liht­salt mu­ga­vam lä­bi rää­ki­da. Tõsia­si on aga see, et Rah­va­lii­du lii­ge Jaa­nus Mar­ran­di lah­kub era­kon­na koa­lit­sioo­ni mi­ne­ku kor­ral par­teist.

Ku­na süües kas­vab isu ja ise­gi kui Rah­va­liit lä­heb tu­le­vas­se koa­lit­sioo­ni il­ma eri­lis­te nõud­mis­te­ta, te­kib era­kon­nal va­ja­dus asu­da kas­va­ta­ma oma mai­net ja po­tent­siaal­set va­li­ja­te ar­vu. Koa­lit­sioo­nis ol­les tu­leb sel­leks kui­da­gi oma koa­lit­sioo­ni­part­ne­ri­test eris­tu­da.

Nii püüdsid ta­li­ta­da ka sot­siaal­de­mok­raa­did, kes hak­ka­sid kuu aja eest Isa­maa ja Res Pub­li­ca Lii­du­le ning Re­for­mie­ra­kon­na­le mak­su­de tõst­mi­se et­te­pa­ne­kuid esi­ta­ma. Koa­lit­sioo­ni pääst­mi­se ni­mel tõst­sid sot­siaal­de­mok­raa­did ka­he nä­da­la eest käed üles ja nõus­tu­sid koa­lit­sioo­ni­part­ne­ri­te et­te­pa­ne­ku­ga mak­se mit­te tõsta.

Puh­ke­nud va­lit­susk­rii­si pea-põhju­seks po­le kind­las­ti mit­te kol­me koa­lit­sioo­ni­part­ne­ri lii­ga eri­nev il­ma­vaa­de ja suut­ma­tus prob­lee­mi­de pu­hul kok­ku lep­pi­da. Eel­ne­va ka­he aas­ta jook­sul on koa­lit­sioo­nis suu­de­tud lei­da ta­sa­kaa­lus­ta­tud la­hen­du­si kõik-võima­li­ke­le prob­lee­mi­de­le. Ol­gu siis kok­ku­le­pe­te il­me­kaks näi­teks kas või aas­ta al­gu­ses koos­ta­tud sel­le aas­ta esi­me­ne li­saee­lar­ve, mil­le tu­le­mus so­bis nii va­sak­pool­se­te­le sot­siaal­de­mok­raa­ti­de­le kui ka pa­rem­pool­se­le Re­for­mie­ra­kon­na­le.

Hea taht­mi­se kor­ral suut­nuks tülli läi­nud võimu­liit ka töö­le­pin­gu­sea­du­se muu­da­tus­tes nii kok­ku lep­pi­da, et hun­did olek­sid söö­nud ja lam­bad ter­ved. Pa­ra­ku po­le ei Isa­maa ja Res Pub­li­ca Lii­dul ega ka Re­for­mie­ra­kon­nal enam soo­vi kok­ku­le­pet saa­vu­ta­da. Sel­le kin­ni­tu­seks on tun­di­de pik­ku­sed lä­birää­ki­mi­sed töö­ta jää­va­te ini­mes­te töö­tus­kind­lus­tushüvi­tis­te vä­hen­da­mi­se üle. Kok­ku te­gid sot­sid oma part­ne­ri­te­le seit­se võima­lik­ku komp­ro­mis­set­te­pa­ne­kut. Küll nõus­tu­ti hüvi­ti­semää­ra­de alan­da­mi­se­ga, siis pa­ku­ti la­hen­du­seks töö­tus­kind­lus­tus­mak­su tõst­mist. Lõpuks suut­sid sot­sid saa­vu­ta­da oma komp­ro­mis­set­te­pa­ne­ku­le ka tö­öand­ja­te ja ame­tiühin­gu­te poo­le­hoiu.

Vaid kaks nä­da­lat va­rem oli sot­siaal­mi­nis­ter Han­no Pev­kur tea­ta­nud, et kui töö­tu­ru osa­poo­led saa­vu­ta­vad min­gi kok­ku­lep­pe, siis tu­leb va­lit­su­sel see kin­ni­ta­da. Kok­ku­le­pe sündis, kuid Isa­maa ja Res Pub­li­ca Liit ja Re­for­mie­ra­kond ei soo­vi­nud se­da kin­ni­ta­da. Komp­ro­mis­si ei suut­nud al­la nee­la­ta Mart Laar ja Rein Lang. Eri­ti tä­he­le­pa­nuväär­ne on aga tõik, et tö­öand­jad kui rii­gi­le reaal­selt suu­re ra­ha too­jad on asu­nud sot­si­de, mit­te Re­for­mie­ra­kon­na poo­le­le. Sel­le tõen­du­seks on nii kok­ku­le­pe töö­le­pin­gu­sea­du­se koh­ta kui ka Enn Ves­kim­äe ree­de­ne aval­dus. Tö­öand­jad olid küll komp­ro­mis­si ni­mel valmis suu­ren­da­ma oma osa töö­tu­skind­lus­tus­mak­sest 1,5%-ni.

Tõmblevad valimiste tuules

See­ga on nä­ha, et va­lit­susk­rii­si toe­ta­vad vaid Re­for­mie­ra­kond ja IRL ning se­da mit­te rii­gi ni­mel, na­gu suu­res­ti dek­la­ree­ri­tak­se, vaid oma par­tei hüve­de ni­mel. Sel­li­se­le ohu­le juh­tis nä­dal ta­ga­si Ees­ti Päe­va­le­he­le in­terv­juud an­des tä­he­le­pa­nu ka pre­si­dent Too­mas Hend­rik Il­ves.

Ei­le ko­gu­ne­nud sot­siaal­de­mok­raa­ti­de ju­ha­tus pak­kus töö­le­pin­gu­sea­du­se muut­mi­se­le la­hen­dust, mil­le­ga on nõus töö-võtjad ja tö­öand­jad ning mis jääb kol­mep­rot­sen­di­li­se töö­tus­kind­lus­tu­se mak­sumää­ra sis­se.

Kurb on aga tõsia­si, et pal­jus­ki pea­me praegust koa­lit­sioo­ni ar­ve­tek­laa­ri­mist vaa­ta­ma lä­bi va­li­mis­te pris­ma. See as­jao­lu aga pa­neb ot­sus­ta­jad veel­gi kee­ru­li­se­mas­se olu­kor­da: kui oled rii­gi­mees, kao­tad va­li­mi­sed, kui oled „hea era­kond ja kait­sein­gel”, võidad va­li­mi­sed. Va­li­mis­kam­paa­nia tin­gi­mus­tes on nä­ge­lus oman­da­nud ka maail­ma­vaa­te­li­sed tun­nu­sed ja koa­lit­sioo­nis näib ole­vat tek­ki­nud kaks osa­poolt: era­kon­nad, kes esin­da­vad et­tevõtjaid, ja era­kond, kes esin­dab töö­ta­jaid. Võit­lus­tand­riks va­li­ti töö­tu­kas­sa.

Absurdsed lihtsustused

Isa­maa ja Res Pub­li­ca Lii­du esi­mees Mart Laar on töö­tu­kas­sa­ga seo­tud va­li­kuid liht­sus­ta­nud ko­gu­ni ab­sur­di­ni, mil­le jär­gi on töö­tu­kas­sa tu­le­vik niivõrd tu­me, et sel­le pääst­mi­seks on va­li­da, kas ee­lis­ta­da tö­öand­jaid või töövõtjaid. Ku­na et­tevõtjad loo­vad töö­koh­ti ja neist sõltub Ees­ti ma­jan­du­se jät­ku­suut­lik­kus, siis kuu­lub Laa­ri ja IRL-i sümpaa­tia tö­öand­ja­te­le.

Kuid aja­kir­jan­du­ses on sot­siaal­de­mok­raa­did ot­sus­ta­nud an­da oma toe­tu­se ava­li­kult tö­ö-i­ni­mes­te­le, sest üha suu­re­ne­va töö­puu­du­se olu­kor­ras ei saa tööi­ni­mes­te­le öel­da: töö­ta jää­mi­se kor­ral ei saa riik teid enam ai­da­ta. Se­ni po­le po­lii­ti­kud aga soo­vi­nud va­li­ja­te­le sel­gi­ta­da kur­ba tõsias­ja, et töö­tu­kas­sa koos­neb ka­hest siht­fon­dist, mil­lest ühte tee­vad sis­se­mak­seid tööand­jad ja tei­se töö­ta­jad.

Mart Laa­ri ja Rein Lan­gi init­sia­tii­vil toi­muv ar­mu­tu võit­lus töö­tu­kas­sa pääst­mi­se ni­mel te­ki­tab aga olu­kor­ra, kus va­lit­sus lu­bab töö­tu­kas­sal üle võtta tööand­ja­te ko­hus­tu­sed ja viia nii­vii­si tö­öand­ja­te siht­fon­di ku­lud se­ni­sest olu­li­selt kõrge­ma­le ta­se­me­le. Sa­mal ajal to­hib töö­ta­ja­te siht­fon­dist väl­ja­mak­seid te­ha sa­mas ma­hus kui se­ni.

Liht­sa­le tö­öi­ni­me­se­le tä­hen­dab aga IRL-i ja Re­for­mie­ra­kon­na ae­tav po­lii­ti­ka se­da, et pä­rast 1. juu­lit koon­da­mis­tea­det saa­des võib ini­me­ne ar­ves­ta­da prae­gu­se­ga võrrel­des vä­he­malt kol­me kuu pal­ga­ra­ha kao­ta­mi­se­ga, sest uue kor­ra ko­ha­selt saab tö­öand­ja 1. juu­list väi­ke­se töös­taaÏiga töö­ta­ja koon­da­da poo­le­kuu­se et­te­tea­ta­mi­sa­ja­ga ja tö­öand­ja peab prae­gu­se ka­he­kuu­se hüvi­ti­se ase­mel tal­le maks­ma vaid ühe kuu­pal­ga suu­ru­se hüvi­ti­se. Prae­gu kaas­neb koon­da­mis­tea­te­ga aga võima­lus jät­ka­ta tööd veel ka­he kuu väl­tel ja saa­da tö­öand­jalt vä­he­malt ka­he kuu­pal­ga suu­ru­ne kom­pen­sat­sioon. See on küll vä­ga to­re, kuid kas ka jät­ku­suut­lik?

See­ga käib võit­lus sel­le pä­rast, mis era­kond saab kõige et­tevõtjasõbra­li­ku­ma par­tei tiit­li.

Uue võimu­lii­du sünni eel­dus on see­ga põhimõtte­li­ne sei­su­koht, mil­le Rah­va­liit peab omaks võtma. See sei­su­koht on, et mit­te min­git mak­sutõst­mist ei tu­le. Re­for­mie­ra­kond on ke­nas­ti ära ko­dus­ta­nud ka Isa­maa ja Res Pub­li­ca Lii­du, kel­lest on vii­mas­tel kuu­del saa­nud ora­va­par­tei truu puu­del.

Ker­ki­nud on ka küsi­mus, kas siis, kui sot­sid va­lit­sus­lii­dust lah­ku­vad, peaks ta­ga­si as­tu­ma ka pea­mi­nis­ter And­rus An­sip. Ühe-ka­he mi­nist­ri väl­ja­va­he­ta­mi­ne po­leks veel koa­lit­sioo­ni­part­ne­ri va­he­tus, kuid kui üks osa­pool va­lit­su­sest lah­kub, on lu­gu tei­ne. Kui sõlmi­tak­se uus koa­lit­sioo­ni­le­ping, on te­ge­mist ka uu­tel alus­tel moo­dus­ta­ta­va va­lit­su­se­ga, kes peab saa­ma uue man­daa­di. Tõsi, sea­du­ses po­le sel­lest sõna­gi jut­tu, kuid hea näi­de pä­ri­neb 1995.  aas­ta sügi­sest, mil pea­mi­nis­ter Tiit Vä­hi as­tus lin­dis­kan­daa­li tõttu ta­ga­si. Skan­daa­li te­ki­ta­ja pol­nud mit­te te­ma, vaid Kes­ke­ra­kon­na esi­me­hest si­se­mi­nis­ter Ed­gar Sa­vi­saar.

Vä­hi võinuks min­na Kad­rior­gu pre­si­dent Len­nart Me­ri juur­de et­te­pa­ne­ku­ga va­he­ta­da väl­ja Kes­ke­ra­kon­na mi­nist­rid, kuid ta käi­tus hea ta­va jär­gi ja as­tus ise ta­ga­si. Seejä­rel an­dis pre­si­dent Me­ri Vä­hi­le uues­ti vo­li­tu­sed va­lit­su­se moo­dus­ta­mi­seks.

Aga kui ka Rah­va­liit prae­gu va­lit­sus­se lä­heb ja ne­ga­tiiv­ne eel-ar­ve vas­tu võetak­se, ei jät­ku sõbra­lik­kust ilm­selt kauaks. Järg­mi­se aas­ta ee­lar­velä­birää­ki­mi­sed on ees ja need too­vad uue tüli. Sel­li­se kisk­le­va va­lit­su­se hä­da on, et see on rii­gi­le ku­lu­kas. Iga nä­da­la­ga lä­heb dii­li hind kal­li­maks nii par­tei­de­le en­di­le kui ka – mis veel olu­li­sem – ko­gu rii­gi­le.

On sel­ge, et va­lit­susk­riis ei too rii­gi­le ka­su, vaid pi­gem kah­ju. Jutt sel­lest, et ain­saks ta­kis­tu­seks on töö­le­pin­gu­sea­dus, on aga udua­ja­mi­ne ja teis­telt suur­telt prob­lee­mi­delt tä­he­le­pa­nu kõrva­le juh­ti­mi­ne. Ni­melt on rii­gil va­ja kär­pi­da veel kaks mil­jar­dit kroo­ni ja se­da tu­leb te­ha sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi ja ha­ri­dus­mi­nis­tee­riu­mi hal­du­sa­las. Sot­siaal­mi­nis­ter kuu­lub Re­for­miera­kon­da ja ha­ri­dus­mi­nis­ter IRL-i. Sa­mas ei saa mai­ni­ma­ta jät­ta ka sot­si­de ra­han­dus­mi­nist­ri käi­tu­mist, kes vii­ma­se kär­pe­ka­va vii­mi­sel tea­dis täp­selt, et sel­le­ga part­ne­rid ei le­pi.

Kok­kuvõttes pea­vad praegu va­lit­sus­lii­tu kõigu­ta­vad jõud saa­ma aru, et kär­pe­ka­va­le ei ole al­ter­na­tii­vi. Na­gu ei ole al­ter­na­tii­vi ka võima­li­kult väik­se­le ee­lar­ve-de­fit­sii­di­le – tõsia­si, mis pa­neb min­gil mää­ral luk­ku mõnin­ga­te re­ser­vi­de ka­su­ta­mi­se. Ju­hul kui kär­peid ei tu­le, on tagajärg: paa­ri kuu pä­rast tu­leb kroon de­val­vee­ri­da. Kui kär­be­te­st as­ja ei saa, kui va­lit­sus­koa­lit­sioon lä­heb lõh-ki ja prot­ses­sid pea­tu­vad, peab kee­gi, just ni­melt see osa­pool, kes sel­le saa­vu­tas, võtma ka vas­tu­tu­se, kui kroon de­val­vee­ri­tak­se, kas siis 15 või 30 prot­sen­ti, see on ju­ba mait­sea­si. Võib-ol­la on nii ise­gi liht­sam, vä­he­malt saab ka rii­gi­sek­to­ri ku­lulõike te­ha kii­res­ti ja ühe­selt. Ja see ei tee tö­öi­ni­me­se olu­kor­da mit­te pa­re­maks.

Nii­siis: nägelu­se hind on oda­vam kroon. Li­saks lä­he­vad luh­ta pin­gu­tu­sed eu­ro ka­su­tu­se­levõtuks.