ANALÜÜS: Kuhu läheb minu pensioniraha?

Oma sääste pensionisambasse koguval inimesel ei ole halli aimugi, millistesse väärtpaberitesse tema raha paigutatud on. Seda ütles mulle tuntud Eesti majandusteadlane. Ja raske on temaga mitte nõustuda – tavainimesel on pea võimatu hinnata, kas panga korraldatud ja praegu raskustesse sattunud spordikaupade keti 14-protsendilised võlakirjad või kõige paremat tootlust näidanud võlakirjafondi portfelli ostetud Soome kiirlaenufirma 14–18-protsendilised võlakirjad buumijärgse surutise tingimusis PDF-i laadseks miiniks ei osutu. Teine pähkel, mis investeeringutest huvitunul aruandeid kammides kerkib, on pensionifondide valitud investeerimisfondide nimekiri.

Loogiline, et pensionikoguja raha paigutaval fondivalitsejal pole rahaliselt mõistlik osta meie mahtude juures üksikuid Jaapani, Poola, Rootsi või Ühendriikide väärtpabereid. Kuid teisalt on sisuliselt võimatu hinnata, mis sisaldub Nordea iShares Euro Corporate Bondis, Sampo Panga Danske Invest India Fundis, SEB BlueBay Investment Grade Bond Fund Base Classis ning nendesarnaste „krüpteeritud” nimedega fondiosakutes. Aktsiate kohta saab infot näiteks portaalidest bloomberg.com või finance.yahoo.com, ütleb üks fondihaldur. Teiste investeerimisfondide kohta soovitame kasutada interneti otsimootoreid, soovitab teinegi. Mind pensionikogujana see just väga kaugele ei aita.

Veelgi enam, ka professionaalne investor, majandusteadlane ja kõrge järelevalveametnik tunnistavad, et aruannete tabeli- ja numbrirägastikust läbitungimine on neilegi paras pähkel. Mistõttu kõik taandub usaldusele fondijuhi suhtes. Usaldus aga tugineb ennekõike mineviku investeerimisotsuste edukuse ehk ingliskeelses terminoloogias track record’i hindamisel. Abiks on siin Pensionikeskuse statistika, kus näha nii fondide mahud kui ka lühi- ja pikaajalised tootlused. Kuid pelk pilk tootlusele pole piisav. Kindlasti on ühe või teise fondi suhtelise edu taga õiged investeerimisotsused, kuid sama kindlasti on suure plussmärgi juures oma osa ka õnnel.

Tänane tõusja võib aasta pärast olla omadega nullis või sama hästi ka miinuses. Mistõttu tulevad kliendi huvide kaitsel mängu regulaator rahandusministeeriumi ja järelevalvaja finantsinspektsiooni näol, kelle ülesanne on tagada, et kliendi risk on võimalike „miinide” vastu piisavalt hästi välistatud. Ning juhul, kui investeeringutes peitub potentsiaalne huvide konflikt või on rahapaigutused kuskile poole kreenis, ootaks klient neilt ennetavat ja operatiivset tegutsemist. Selge on, et investeerimisriski välistada ei saa. Sellega argumenteerivad ka pangad, kelle väitel pole isegi aastate eest surmkindlana reklaamitud võlakirjafondis teoreetiliselt võimalik rahakaotust riskide nimekirjast maha tõmmata. Kui ka suurpank ei osta oma pensioniklientide rahaga panga laenuklientide võlakirju ja kogu vara on kas pangadeposiidil või Saksa riigi võlakirjades, siis pole ju välistatud näiteks pangahoiusel olevate kroonide devalveerimine ja väga teoreetiliselt isegi probleemid Saksa võlakirjade müügil, kui näiteks euro kui valuuta peaks lagunema, toob pangajuht näite.

Huvide konflikti oht

Reaalses elus on tegelik probleem siiski Saksa või isegi Leedu riigi võlakirjade kõrval portfellis olevates muudes väärtpaberites ja aktsiafondides, mille juures tekib huvide konflikti oht. Seda ennekõike suurpankade puhul, kelle fondivalitsejad vastutavad ühelt poolt sadade tuhandete pensionikogujate ees, kellelt on aastatega korjatud hea mitu miljardit krooni. Teiselt poolt aga on fondivalitsejatel ukse taga väiksem, ent sellevõrra mõjukam ja lobistamisvõimelisem grupp investoreid ja pangakliente, kes paigutavad üksikisiku lõikes märksa suurema summa panga korraldatud võlakirjaemissiooni.

Emissioon sai tihtipeale korraldatud seetõttu, et buumiaastatel hoogsalt kasvanud ettevõte on panga või selle konkurendi juures end kinni laenanud ehk teisisõnu on firma oma laenu-võime ammendanud ja kogu tagatis on pangale panditud. Kui tubli Eesti ettevõte uskus paari aasta eest jätkuvat kahekohaliste arvudega kasvu ning vajas oma äri ülesehitamiseks lisaraha ja pank talle seda enam ei andnud, kuna tagatiseks oleva kinnisvara või seadmete maksumus seda ei võimaldanud, läks firma võlakirjaturule. Sealt võeti emissiooni korraldanud panga abil laienemisplaanideks vajalikud täiendavad miljonid, mille tagatis oli aga tihtipeale usk helgesse tulevikku. Võlakirju ostsid ka sama panga pensionifondid, kuna lubasid need ju head tootlust, ning kahtlemata oli ka panga sees võimalikult täiemahuline info emissiooni kohta kenasti käeulatuses.

Kui aga nüüd on firma majanduslanguse oludes omaaegsest liigoptimismist tingituna põlvili, siis algse laenu andnud pank saab vähemalt mingilgi määral oma raha tagasi, seda isegi juhul, kui tagatiseks olnud kinnisvara on vahepeal väärtust mitu korda kaotanud. Võlakirjadesse investeerinud seevastu, sealhulgas sajad tu-handed vanaduspõlveks lisa-kroonide kogujad, jäävad tühjade kätega. Fondivalitsejal on siin kerge tekkima huvide konflikt, mida pole just lihtne ka põhjaliku uurimisega tõendada. Kui minna seda teed, et päästa vähemalt mõnede mõjukate investorite raha ja suurendada näiteks enda pensioniklientide osalust võlakirjafondis, siis ei jää tuntud poliitik ilma sinna paigutatud 400 000 kroonist, kuid kaotavad sajad tuhanded pensionikliendid. Teisel juhul kaotavad kuluaarides mõjukad üksikinvestorid sadu tuhandeid, mis jällegi teeb fondivalitseja olukorra delikaatseks. Vältimaks selliste valikute tekkimise võimalust on pankades n-ö Hiina müür ehk barjäär, mis peaks välistama võimaluse, et investeerimisotsuseid tegevad inimesed puutuksid kokku potentsiaalselt huvide konflikti tekitava infoga.

Eesti pankurid kinnitavad, et Hiina müür peab, laenuotsused ja investeeringud on teineteisest täielikult lahus ning panga suurklientide laenudel-võlakirjadel ja pensionifondide rahapaigutuse otsustel puudub igasugune kokkupuutepunkt. Kõrvaltvaatajast fondide tegevust päevast päeva jälgiv ekspert suhtub seevastu müüri tõhususse siiski skeptiliselt. Seega ei piisa pensionikoguja huvide kaitseks vaid formaalsest Hiina müürist, mille puudulikkusele viidates finantsinspektsioon nädala eest Swedbanki „ilmselges” huvide konfliktis süüdistas. See süüdistus lahenes Swedbanki otsusega maksta PDF-i osakuomanikele valuraha ning nii Swedbank kui ka aasta eest oma Likviidsusfondiga samasugusesse ämbrisse astunud SEB pääsesid vähemalt esmapilgul rahalise kaotusega. Kui pensionikoguja küsib, näiteks Swedbanki PDF-iga juhtunu valguses, kas tegu oli lolluse, hooletuse või pahatahtlikkusega, siis konkreetsel juhul viitavad märgid pigem lolluse ja hooletuse peale. Rumaluseks saab pidada algset investeerimisotsust, kus kindlat tootlust lubanud võlakirjade pähe võeti portfelli sisse aktsiariskiga võlakirju.

Mida siis teha, et rumaluse või hooletuse tõttu juhtunud Swedbanki „teavituskampaania” ning aasta esimeses pooles tehtud riigipoolsete maksete külmutamise otsuse valguses kogu teise samba süsteem enam kui poole miljoni pensioniraha koguja jaoks täielikult oma usaldusväärsust ei kaotaks? Esimese sammuna ootaks aastaid pensionirahalt koore riisunud fondivalitsejatelt valitsemistasude alandamist. Eriti nende puhul, kelle pikaajaline tootlus nulli lähedal kõigub – kui ligikaudu kahe miljardi kroonise mahuga Swedbanki K2 fondi viie aasta keskmine tootlus on 0,56 protsenti ja valitsemistasu samas 1,49 protsenti aastas, siis tähendab see veidi lihtsustades, et investeeritud raha pealt on viie aastaga teenitud umbes 210 miljoni krooni. Sellest ligi 150 miljonit on läinud suhteliselt nadi tootlust näidanud panga kaukasse investeeringute juhtimise eest ja pensioniraha kogujale on teenitud 60 miljonit. Õiglane jaotus on selgelt vastupidi. Teiseks, pensionifonde peaks kohustama oma kliente senisest selgemalt investeeringute jaotusest teavitama. Klient peaks saama täpselt vaadata, kuhu tema raha läheb.

Aga et see on ka professionaalile üsna ränk ja ajamahukas ettevõtmine, siis põhiinfo tuleb kliendile praegusest selgemalt välja tuua. Näiteks – kui investeerid võlakirjadesse, siis näita aruandes selle võlakirja reitingut ja ka reitingu andjat. Kui aktsia- või ettevõtete võlakirjafondidesse, siis kirjelda rahapaigutuse iseloomu. Kolmandaks tasub kaalumist kohustuslike fondide võlakirjaportfelli karmim reglementeerimine. Kui võlakirjade osakaalu teise samba fondis müüakse kindla rahapaigutuse loosungiga, siis olgu võlakirjad tõesti „kindlad”. Ühest joont on muidugi seaduses raske tõmmata, sest ei saa ilmselt seadusetähte sisse kirjutada, et osta võib vaid Saksamaa ja Prantsusmaa riigivõlakirju, kuid ei või osta Eesti Energia võlakirju. Ent selge on ka see, et kohaliku energiahiiu 4,5-protsendilist võlakirja ja sisinaga lõhki läinud Alta investeerimispanga kinnisvaraosa 17-protsendilist väärtpaberit ühte kaussi panna ei saa.

Vajab ülevaatamist

Veel vajab ülevaatamist pankade turustuskanalite objektiivsus pensionifondide müümisel. Mitmesaja tuhande kliendi ja kümnete pangakontoritega suurpangal on lihtsam kliente enda fondide juurde meelitada kui ühte-kahte esindust omaval väiksemal fondivalitsejal või ka pangal. Ehkki pensionifondide nn pakettmüük mõne muu tootega pole enam lubatud, on kord kuus oma palka suurpanga kontole saavale inimesele lihtne soovitada „ajada asju kodupangaga”. Kuid objektiivse valiku tegemiseks peaks klient ka näiteks SEB-s saama selge ning õiglase võrdluse konkurent Swedbanki, Sampo, LHV või teistega.

Seda nii investeeringute struktuuri, valitsemistasude kui ka riskide puhul. Ja seetõttu väärib tõsiselt kaalumist ka sageli teenitult hurjutada saanud finantsinspektsiooni soovitus seadusandjale anda inimestele senisest suurem õigus fonde vahetada. Praegu võib fondi vahetada kord aastas, samuti toob vahetus kaasa rahalise kulu. Kuid mugavam ja odavam vahetus paneb kindlasti fondijuhid oma töösse senisest tõsisemalt suhtuma ja läbi selle võidab kokkuvõttes kõige tähtsam osapool selles süsteemis – eeldatavalt imepisikesele riiklikule pensionile vanaduspäevadeks kohustuslikus korras lisa koguv inimene.

* Artikli autor on Swedbanki K3 pensionifondi klient.