NB! Oled kommentaaride lehel. Kommentaarid on avaldatud Delfi lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida Delfi toimetuse seisukohtadega.
Kõik väärtused raamatupidamises ja finantsis tuleb hinnata nüüdisväärtusesse või siis turuhinda. Kas meie finantshiidudele see ei kehtigi. Tahan seda öelda, et kui pangad oma finantsseisud korda teevad, see tähendab alla hindavad, siis võib mõnigi asi tunduda reaalsem ja vähem muret tekitav. Pankrotisedauses võiks ka olla eraisiku pankrot samadel tingimustel kui juriidilise isiku pankrot.Väikekoht
Eraisiku või firma pankrot on eriti vastutustundetu lahendus. Kui mina loobun võitlemast siis peab keegi teine selle subi ära sööma!? Ja vastupidi kah. Kes oleks nõus võtma endale mõne vallavaese toidule ja ulualla?
Ei taha nagu kuuldagi või mis. Ikka keegi teine on süüdi. Kui mina võtan vaevaks aru saada kuidas rahaga ümber käia siis minul läheb hästi või vähemalt mitte väga halvasti.
Nii kaua kui levib arvamus, et raha ongi kõige kurja alus ja raha pole üldse tähtis, niikaua sattuvad mõistmatud jällegi hammasrataste vahele. Jälle nimetatakse varadeks asju, mis on tegelikult kohustused ja unistatakse pilvedes aga jalgealust pole.
Paraku on selline teadmatus kasulik süsteemile tervikuna. Iseasi, kas sina tahad olla finantssüsteemi kõige rumalam osa? No hakka siis pihta. Vut,vut raamatu poodi.
Pisut meelevaldselt,võrdluseks.Kui pangahärra peenel autol on elektrooniline tõrge,siis asjatundjalt abi paludes ei eelda me ju abipalujalt auto elektroonilise "hingeelu" peensuste tundmist.Ehk siis,kui ilmamuutuse tagajärjel peaks sellesamase auto elektroonika taas "streikima",oleks õiglane,kui asjatundja,kui pädevam pool ja ka töö kvaliteedi eest vastutaja,lahendaks olukorra omafinantseerimisega(või lisakulu oluliselt suuremas mahus.).Eetika on see mõiste,mis peaks sundima pädevust enam omavat osapoolt keelama valdkonda vähem süviti tundva osapoole pinnapealsemat oskusteavet enda huvides ärakasutamist.Vabandan "ümbernurga" jutu pärast,kuid leian,et kui olukord on inimsaatustele lausa eluaegse halvava mõjuga,ei tohiks me vaid küüniliselt viidata kõikevabandavale argumendile lausliberaalsusest või JOKK-ist,ega jätta hädalised abita.Ka tänaseid otsuseid mõjutavad "kõiketeadjate" soovitused ei pruugi homme enam nii vahvad olla,küll aga needsamad "tõekuulutajad" on leidnud selleks ajaks juba uued väljakutsed uutele "tõdedele"!Ainult et,vastutuskoorem jääb usaldajale.
Olen 64 aastane ja mäletan väga hästi kuidas 1950-1965 aastatel elati . Peaaegu igas individuaalmajas oli üürilne , mõnes isegi kaks peret ja inimesed said hästi omavahel läbi . Palju aastaid hiljemgi ikka veel suheldi . Kui majandid ja tööstusettevõtted hakkasid oma töötajatele ehitama elamispindu , alles siis jäid eramajades liigsed toad tühjaks. Ma tahangi öelda, et on küll võimalik elada ka üürnikuna , ehk nüüd on see raskem kui tollal , sest omanikud on muutunud väga ahneteks . See , et 25 -30 aastastel peab olema ilmtingimata oma maja ja mida uhkem seda parem , polegi võibolla see kõige õigem variant , eriti siis kui see on ehitatud laenuga. Nõukogude ajal ehitasid ka inimesed eramuid , aga enne ikka koguti raha ja hakati tasapisi ehitama , hoiti kokku ja palgast suudeti kõik ära teha , võlgu polnud kusagilt saada. Ka autosid ei ostetud võlgu , enne ikka koguti raha ja alles siis osteti . See võlgu elamine tuli Eestisse ameerikaliku elustiili propageerimisega, väideti , et kogu maailm elab võlgu ja see olevatki normaalne. Ma loodan vähemalt seda , et võlglaste hulgas pole eriti palju 50-65 aastaseid , sest neil on elust vanamoodsam arusaamine . Suuresti on nende laenude põhjuseks ka pankade ahnus , inimeste laenuorjusesse meelitamine. mida väiksem on inimese elukogemus , seda kergemini ta liimile läheb , sellepärast ongi nüüd palju noori peresid kellel on raske. Pangad võiksid võlgnikega pidada normaalseid läbirääkimisi , selleasemel et inimese kodu odavalt müüki paisata võiks pikendada laenulepingutes olevaid tähtaegu ja anda pikemaajalisi maksepuhkusi . Inimesl jääb kodu alles ja ka pank saab pikemas perspektiivis oma rahad kätte. Egas pangad peagi teenima hiigelkasumeid , võiks normaalsete intressidega ka leppida.
Tegemist on väga olulise teemaga, mille aktuaalsus lähiaastatel hüppeliselt kasvab. Arvestame tõsiasjaga, et probleemid Eesti majanduses kestavad veel aastaid, kuna mullimajandust pole võimalik päevapealt pärismajanduseks muuta. Täna on lihtne inimestele näpuga näidata, et näe kus lihtsameelsed, läksid laenupropaganda ohvriks. Kuid tuletaksin meelde, et aastaid oli laenupropaganda suisa meie valitsuse ametlik majanduspoliitika ning ei valitsus ega Eesti Pank teinud vähimatki probleemide ärahoidmiseks (peale haleda näpuviibutamise). Pigem anti usinalt hoogu juurde ja valati õli tulle. Nüüd on siis tagajärjed käes. Kes vastutab? Kus on poliitiline vastutus? Kui keegi pole veel aru saanud, mida antud mõiste tähendab, siis nüüd on lahtiseletamine tegude kaudu toimunud. Poliitiline vastutus tähendab seda, et kuniks majandus (olgu see siis kasvõi mullidele üles ehitatud) õitseb, seni ka poliitik vastutab. Kui asi hakkab untsu minema, siis vastutab tavakodanik kõikide maksutõusude ning muude "päästeoperatsioonide" kinnitagumisega. Probleemi tekitajad ning mahitajad aga saavad oma "saavutuste" eest veel preemiatki.
Nüüd aga lahenduste juurde. Esmane ja olulisim on vältida samu vigu tulevikus. Tuleb korrastada seadusandlus ning regulatsioonid. Parim viis tulevikus mulli ära hoida, on panna pank laenulepingu ühe osapoolena samuti vastutama, nii nagu asi toimib USA's ja paljudes teistes riikides. Sellega muutuvad laenud küll raskemini kättesaadavaks, kuid välistatakse võimalus, et tagatisvara hindamisele vaadatakse läbi sõrmede ning laene antakse "kohvipaksu" pealt ennustades. Nn. "kontrolli all laenamine" hoiab peamise mulli põhjustaja - kinnisvara hinna adekvaatsuse piires. Sama kehtib ükskõik millise laenusektori kohta. Laenu andja peab samuti millegi eest vastutama. Kui laenuvõtja vastutab oma tagatisvaraga, siis pank peaks vastutama tagatisvara Õieti hindamisega. Praegused sagedased juhtumid, kus tagatiste müük ei võimalda katta vara tegelikku väärtust näitab ilmselgelt kogu süsteemi vildakust. Need, kes propageerisid odavaid laene ja hiljem muutsid need kalliks, määrivad vastutuse oma väärtegude eest (JOKK süsteemis muidugi õigete tegude) laenuvõtjatele. Pangal ei tohiks olla migit õigust nõuda veel midagi lisaks tagatistele. Finantsasutustele tuleb päitsed pähe panna, reeglid vajavad korrastamist. Eesti peab hakkama ükskord muutuma õigusriigiks, kus sõnad "õigus" ja "õiglus" ei oleks vastandid.
Korrastamist vajab ka üüriturg. Eelkõige seadusandluse kaudu. Pole saladus - paljud võtsid eluasemelaenu just seetõttu, et üürimine on muudetud siin riigis väga tülikaks ning seadusega vähe reguleerituks. Üürilevõtja vajab paremaid lepingulisi garantiisid. Pole normaalne, et reaalsuses üle 1 aastaseid üürilepinguid ei sõlmita. Milline lastega pere tahab iga 1 aasta tagant kogu oma krempliga ühest kohast teise kolida? Loomulikult osteti pigem kodu laenuga. Pole vahet, kas seda tehti buumi ajal või mitte - elamispinda oli paljudel vaja.
Veel eraldi probleem on riigivõimu käitumine ühepäevaliblikana. Kui mõned aastad tagasi ikka otsustati kompenseerida teatud osa laenuintressist, siis nii ka olgu. Mis riik see on, kus ühel päeval seadus tehakse ning järgmisel juba nullitakse? Kes on see seadusandja, kes nii saamatult seadusi vorbib? Milline saab olla inimese usaldus taolise riigi suhtes? Mille alusel siis kodanik oma otsuseid peab tegema, kui ta ei või kunagi kindel olla, et kogu süsteem jälle pea peale ei pöörata? Peaministri hiljutine väide, nagu oleks osadele inimestele kompenseeritud intresse rohke spekulatiivse kinnisvara eest on pehmelt öeldes rumal otsitud põhjus. Maksu- ja tolliamet kontrollib ju pidevalt andmeid ja nii nagu seaduses kirjas, tehakse intressisoodustusi vaid siis, kui soodustuse saaja ise laenuga ostetud korteris või majas elab. Mitme eluaseme laenu intresside üheaegne kompenseerimine on seadusega välistatud, samuti ei võimalda seda piirmäär 50000 kr.
22.09.09 11:07
Tööd tehes olen harjutanud end Vikerraadiot kuulama. Et miks? Mul see harjumus, et kui mulle mõni inimene meeldib, siis ma tahan ka selliseks saada ja siis ma hiilin, mida ta kuulab ja mida vaatab ja. Mu eelmise töökoha juht kuulas sõites Vikerraadiot nii et ta ei kuulnud üldse kui midagi rääkida jälle tahtsin. Pidin Vikerraadioga konkureerima, jube raske :D.
Algul tundus nii aeglane see Vikerraadio. Aga ma tean et tuleb ennast juhtida siis ja ka aeglasemale käigule end sundida. Ja siis tundusid imelikud seal olevad lastesaated ja penskarite õnnesoovid ja. Aga juhtisin jälle ennast, et tegelikult on see hariv, saan teada, mida inimesed kuulavad. Viker ju ikkagi, kõikidele. Nagu see mida jälle üks juht mulle õpetas et tark on lugeda ära ikkagi need raamatud mida kõik on lugenud, muidu ma ei saa aru kildudest ja ütlemistest mida keegi ütleb ja mõtleb. Siis avastasin et hakkan inimesi mõistma kui loen ja kuulan ja vaatan seda mida nad.
Eile oli Reporteritunni kordus õhtul, siiani ma olen ju hoomikusi saateid harjunud kuulama, sellest tahtsingi teg rääkida. Et valimiseelne aeg, siis huvitav kuidas kohalikud poliitikud oma kodukoha arengut arutavad. Ma ju sattusin kunagi, mind satutati, sest oli vaja kedagi satutada, omavalitsuste hääleks, sealt pärit see huvi. Eile oli Pärnu teema. Üks poliitik rääkis kuidas tema siiani oli ikka arvanud et meri ja ooperimaja on need mis külalisi Pärnusse tõmbab, keegi sakslane aga olevat öelnud, et vana puitarhitektuur hoopis, pärast seda ta hakanud ise ka nii arvama. Ikka on pärnakad, näe, nagu tuulelipud. Kergeusklikud :D. Koostööaltid ka, saate lõpuks olid kõik 3 mees ja 1 naine täiesti ühel meelel kõikides küsimustes. Huvitav.
Pärisõhtul oli ilma sõnadeta laulude saade, kus keegi Oleg, helilooja, andis oma uue plaadi välja ja soovitas eelviimast laulu, mille pealkiri on "Vundamentaalne", mis tähendavat et lõpuks jõuavad kõik inimesed ikka ühele ja samale tarkusele, et tõelist õnne saab tunda vaid armastusest ligimese vastu.
11:27
11:42
Aa, jah, meelde tuli, nad jõudsid ühisele arusaamisele, et linna erinevad osad on vaja siduda nii, et külaline leiaks kergesti tee ühest kohast teise. Ise mõtlesin, et kogu universumis peaks see nii korraldatud olema. See jälle mu 2,5 tehnikumi lõpetanud (tehnikum on veneaegne rakenduslik kõrgkool, kus koolitatati juhte, kes hakkavad kohe oma erialal tööle, oskavad end rakendada - rakendiks, hobuseks) isa vedurihüüd - KUI TEEME JUBA 1000 TAIME, SIIS TEEME JUBA 10 000 TAIME, SEST 0 POLE NUMBER.
„Miks maksta võõrale üüri, kui sama raha eest võib saada oma kodu?” oli buumiaja populaarne hüüdlause.
Oli jah, selline hüüdlause. Ausalt öeldes polnud see korrektne ei buumi ajal ega ka mitte nüüd. Tõsi, see oleks ehk toiminud juhul kui varaväärtus tõuseb katkematult 100% aastas, aga ei muidu.
Sest nagu klassikud ütlevad: vaadake puid, eks need kasva kõikse aeg taeva poole, aga olete te näinud mõnda puud mis oleks kasvanud taevasse?
*
Et üürides maksaks justkui vöörale, samas ostes korteri laenu abil, siis vöörale maksmist justkui poleks?
Vaatame numbreid:
võtame suvaliselst kinnisvaraportaalist näitena ühe Lasnamäe 2-toalise korteri, märgusõnaga renoveeritud.
Pakkumisi on 56
hinna poolest keskmise (mediaan) küsitakse 750'000 kr.
Kuulutuse all olev laenukalkulaator annab vaikimisi järgmised numbrid:
Intres: 7% aastas
Omafinantseering: 30% = 225'000.-
Laenu pikkus: 20 aastat
Kuumakse: 4070,32 kr
Niisiis: kõige pealt peab sul olema 225'000 "käšši". Kas on? Kui ei ole, siis pead juba isa-ema korteri lisatagatiseks andma ilmselt. Näiteks. Aga oletame, et on.
Intres 7% tähendab seda, et 20 aasta jooksul maksad neid pangale ca 451'000.
225 tuhat panid ise mängu, pangalt võtsid 525 tuhat ja tagasi maksad ca 976 tuhat krooni.
Esimestel kuul maksad oma ca 4000-st kuumaksest põhiosana 1000 kr ja intressidena 3000 kr!
Alles 120-l kuul on sinu põhiosa makse ja intressimaskse enamvähem võrdsed - ca 2000.- kr kumbki.
Selle 120 kuu jooksul oled intresse maksnud 314'000 kr, so ca 2616kr/kuu kohta keskmiselt.
Esimese 60 kuu jooksul maksad intresse 172'000 ehk ca 2866.- kr kuu kohta keskmiselt.
Ja nüüd vaatame palju sama korteri üürimine maksab ... samas portaalis samaväärne korter 2500 kr/kuus!
Niisiis üürides maksad sa võõrale 2500 kr/kuus, laenuga ostes ... ütleme keskelt läbi samapalju ja tiba rohkem. Tõsi ... laenuperioodi teisel poolel on suhe üürimise kahjuks, kui nii võtta.
AGA!!! küsimus lisaks ostule/üürimisele on veel see, et mida sa ise oled ja ise teed.
Siiani saime üldjoontes elatud nii, et valisime töökoha kodukoha järgi, nüüd vist enam nii ei saa. Ega mujal ilmas pole eriti kunagi saanud.
Seega tuleb eeldada liikuvamat eluviisi, kui tahad elus püsida. Nüüd aga tuleb mängu üks asjaolu: töö lõppes ära, pean linna vahetama ja see polegi väga raske, aga kuskil seal vanas elupaigas on mul üks vara, mis tahab müümist ja see ei kipu teps mitte nii kiiresti minema kui sooviks ...
*
Mõni aeg tagasi oli Ärilehes (http://www.arileht.ee/?artikkel=432151) lugeda statistikat, et meil on lausa 88%-l leibkondadest enda omanduses olev eluase, millega olema kõrgeimal kohal Euroopas.
Samas rikkas Šveitsis on miskipärast üürnikke 70% ja omanikke 30%. Saksamaal on üürnikke 60%, skandinaavias 40%.
Miks nemad ei karda "maksta vöörale"? Või äkki oskavad majanduslikult möelda?
Minu ülaltoodu arvamus oli vaid selle kohta, et üürimine kui selline pole patt, vaatamata sellele, ei mingi nn harju keskmine arvamus just selline oli.
Kui meie elu peakski seda rada minema, et hakkame elukohta töökoha järgi vaatama, siis muutub ka üürimine aina hädavajalikumaks.
siin aga oleme järgmise probleemi ees - meil elamispindade üüriturgu kui sellist pole olemaski.
Tähendab, midagi justkui on aga ...
Proovige leida üüripinda pikemaks kui aasta! Kunagi pidin ise 1 aastaks üürima, siis tähtaaeg polnud probleemiks, kuid probleemiks olid väikesed lapsed! neid ei tohtinud olla ja hoidku jumal kui veel mõni koduloom peaks olema!
Kuskil kaugel maal nägin kord korrusmajade kvartali juures kuulutust stiilis. Kui üürid täna korteri saad 1 aasta jooksul internetiühenduse tasuta, kommunaalkulusid ei pea maksma 3 kuud ... mis iganes.
Proovi sa meil sellist kuulutust leida!
Kuigi, äripindade puhul on sellist asja näha juba küll ja veel. Mõni firma olevat ka tasuta büroopinna saanud, sest ta on ainsam terves suures hoones - tädab valvuri rolli ka.
Sõnaga, teemas, mis ja kuidas võlglastega teha, siis võib-olla pankrotijuttudele oleks alternatiiviks mingite trustide teke kes suuremas koguses elupindasid omavad?
Inimesed ei muutu mitte kodututeks vaid üürnikes.
Sellel on omad raskused, killustunult, igas majas korterikaupa üüripindu omada on ebarentaabel, kuid kuidagi selline protsess alata võiks. Või õigemini: peaks algama.
*
Kes on süüdi, kas laenuandja või võtja?
No ei saa laenuvõtjat süütuks pidada.
Samas ka laenuandjat mitte.
Kuhu jäid buumi ajal kõiksugu normatiivide jälgimine pankade poolt, millega ennem buumi lenuvõtjaid "peedistati" - omafinantseeringu määr, laenu teenindamiseks vajalik kuumakse ja leibkonna netosissetuleks jne jne
Olid ajad kus pangakontoris mingit rutiinset toimingut tehes ei olnud võimalik ilma uue krediitkaardita lahkuda?!
Noh ... ei saa öelda, et just vägisi oleks pähe määritud, aga paganama raske oli ka "ei" öelda.
*
Arvatavasti on pangad oma vitsad juba kätte saanud. Ja saavad veelgi.
Laenuvõtjad samamoodi.
*
Mismoodi olukorrast välja tulla?
Kasutada jutuks olnud nö ameerika stiili, et viid võtmed panka ja oled murest prii ... ma pole kindel, et asi nii lihtne on kui sellistes lühiretseptides juttu on. seda esiteks.
Kui see ka võimalik oleks, siis kas kannatajaks pole korralikud laenutagastajad?
Eraisikupankrott tundub olevat keerulisem kui esmapilgul näib.
Mind huvitaks termini "pankrotikaitse" lahtiseletamine kellegi poolt. Kuulda on, et seda välismaal ühe kui teise ettevõtte puhul kasutatakse. On see sama, mis saneerimine?
ja kuidas on sama asjaga eraisiku kontekstis?
*
Paljude hädasolijate probleem pole mitte niivõrd selles, et tahetakski pankrott välja kuulutada vaid soovitakse nö pankrotikaitset.
Kui võlausaldajaid on mitu, siis igaüks eraldivõetuna soovib oma osa kohe või võimalikult kiiresti kätte saada. Kodanik võlgnik aga pole sugugi päris rahatu, ta on lihtsalt välja arvutanud, et olemasoleva sissetulekuga kataks ta oma kohustused näiteks 1 aasta jooksul ära, lihtsalt keegi ei saa korraga ja kõike. Viimane oli kuskilt netifoorumist leitud näide.
Ehk too konkreetne kodanik vajab kellegi kolmanda kohalolu, kes vahendaks teda ja võlausaldajaid.
Pole ju erilist põhjust nende laenude pärast kurta, sest need kes võtsid kodu soetamiseks laenu said enda perele kodu juba 25- 30 aastaselt . Meie abikaasaga korjasime oma kodu ostmiseks kahe töötava inimesega raha üle paarikümne aasta. Oma kodu saime alles 50- 52 aastaselt. Võibolla oleksime ka veidi varem saanud , aga laste kasvatamine võtab oma osa ja vanemaid tuli ka natuke aidata. Praegused võlamaksjad pole ju teab kui kaua maksnud, mõni aasta alles - küllap need võlad ikka saavad makstud ka ,selleks võib kuluda ehk sama palju aastaid kui kulub kodu ostmiseks raha kogumine. Pole ju vahet - kas enne kogud ja siis ostad või teed vastupidi - enne ostad ja siis maksad. oma kodu on mõlemat varianti väärt ja mitte kumbki variant pole kerge.
Jah see oleks sama hea kui süüdistada inimest, et oma viga kui poest ostis halvaks läinud toote. Teine kord jälgid kuupäeva.
Mäletan enda laenu sain SEB-st siis, kui oli kampaania 500 krooni kohe kätte, kui me ei anna teile soodsamat laenu, kui teised. Siis ei öeldud seda ka, et laenupuhkus on vaid sõnakõlks, kuna intresse maksad ikka. Mainiti vaid 1.aasta on puhkus.Ja siis kui sain laenu siis arvutus näitas, et kuumakse tuleb 1170.- Mis mulle sobis. Ei mainitud seda riski, et euribor on paha asi mis võib tõsta seda kuumakset? Minu kuumakse tegi 3.aasta pärast tõusu 1800.- peale.
Tehakse ka ju tulevikuhinnang mis näitas, et minu vara väärtus tõuseb mitte ei lange?Nii, et kui mingi jama on saan müües võlast priiks?
See hetk tundus see laenamine õige otsus olema.
Ja nüüd olen vaid mina süüdi, et laenasin.
Samas ju loogiliselt on laenu andmine ja laenamine risk... aga miks seda riski pean vaid mina, laenaja kandma?
Leian, et riik peaks ikka siin kohal oma sõna ka lausuma.
Võibolla tõesti on olnud siiani riskide jagamine natukene ebapropotsionaalselt laenuvõtja poole, samas tuleb meeles pidada ka seda, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Pank ei ole heategevusorganisatsioon vaid panga eesmärk on teenida kasumit.
See kui nüüd tagantjärele 'pahadele kapitalistidele' kott pähe tõmmata ei ole ka päris õige. Võlg on võõra oma. Häid lahendusi minul loomulikult välja pakkuda ei ole. Võibolla on tõesti lahendus eraisiku pankroti lihtsustamine, samas ei tohi seda ka liiga lihtsaks teha. See peab olema valus, et see ei saaks uueks 'elustiiliks', et laenad hunniku, elad mõned aastad mõnusalt ja siis väike pankrott, aasta pärast võlast prii ning uut laenu omale skeemitama.
Tulevikku vaadates peaks ilmselt kindlustama, et riskid oleksid paremini jagatud. Jah - loomulikult tähendab see seda, et inimene peab panema välja suurema omafinantseeringu ja raha laenata on kallim aga samas, kas laenamine peaksgi olema kerge ?
Praeguste hädaliste osas - mis muud ma oskan soovida kui vastupidavust ja avaldada lootust, et inimesed raskes olukorras kuidagi suudavad vastu pidada. Oleks tore, kui ühiskond suudaks neid, kes hammasrataste vahele jäänud natukene rohkem toetada, aga ega riigilgi raha puuotsas ei kasva. Riik saab ringi jagada ainult niipalju kui ta suudab maksudest kokku korjata, sest laenu najal elamise vastu räägivad üsnagi teravalt värsked kogemused möödasaanud buumiajast. Ega riik ei ole ju mingi imeloom kellele samad looduseadused ei kehti, mis võlgadesse mattunud peresid kummitavad.
Ma pikemalt ei viitsinud kommentaaridesse süveneda - silma jäi vaid see, et pere, kus on 5 liiget ja sissetulek alla ühe keskmise palga - MIKS elavad nad korteris, mis maksab kuni 6500 kuus? See on ilmselt 4000 üür + 2500 kommunaalid talvel. Kui on kitsad olud, siis ei ole minu arust neile nende olukorra tõsidus veel kohale jõudnud ja elamine on jätkuvalt üle võimete. Olen päris kindel, et leiaks nii mõnegi talutava või isegi normaalse pakkumise, kuhu 5liikmeline pere enamvähem ära mahuks ja mis ka talvel ei maksaks üle 4000 - see eeldab lihtsalt ruumis ja mugavustes järeleandmisi.
Liikluskorraldus Ülemistel: Ehitustööde tõttu nõuab suvine liikluskorraldus Ülemiste ristmikul sõitjailt kannatust, tipptundidelon mõistlikum kasutada ümbersõite. (Graafika: Maret Müür)
Analüüs: Kodulaen – orjus kogu eluks? Kas pankrot on päästerõngas?
Hele Kuut
Henri Võigemast
Ei taha nagu kuuldagi või mis. Ikka keegi teine on süüdi. Kui mina võtan vaevaks aru saada kuidas rahaga ümber käia siis minul läheb hästi või vähemalt mitte väga halvasti.
Nii kaua kui levib arvamus, et raha ongi kõige kurja alus ja raha pole üldse tähtis, niikaua sattuvad mõistmatud jällegi hammasrataste vahele. Jälle nimetatakse varadeks asju, mis on tegelikult kohustused ja unistatakse pilvedes aga jalgealust pole.
Paraku on selline teadmatus kasulik süsteemile tervikuna. Iseasi, kas sina tahad olla finantssüsteemi kõige rumalam osa? No hakka siis pihta. Vut,vut raamatu poodi.
Raul Kivilaan
Silja Valdner
Ülo Mälgand
Nüüd aga lahenduste juurde. Esmane ja olulisim on vältida samu vigu tulevikus. Tuleb korrastada seadusandlus ning regulatsioonid. Parim viis tulevikus mulli ära hoida, on panna pank laenulepingu ühe osapoolena samuti vastutama, nii nagu asi toimib USA's ja paljudes teistes riikides. Sellega muutuvad laenud küll raskemini kättesaadavaks, kuid välistatakse võimalus, et tagatisvara hindamisele vaadatakse läbi sõrmede ning laene antakse "kohvipaksu" pealt ennustades. Nn. "kontrolli all laenamine" hoiab peamise mulli põhjustaja - kinnisvara hinna adekvaatsuse piires. Sama kehtib ükskõik millise laenusektori kohta. Laenu andja peab samuti millegi eest vastutama. Kui laenuvõtja vastutab oma tagatisvaraga, siis pank peaks vastutama tagatisvara Õieti hindamisega. Praegused sagedased juhtumid, kus tagatiste müük ei võimalda katta vara tegelikku väärtust näitab ilmselgelt kogu süsteemi vildakust. Need, kes propageerisid odavaid laene ja hiljem muutsid need kalliks, määrivad vastutuse oma väärtegude eest (JOKK süsteemis muidugi õigete tegude) laenuvõtjatele. Pangal ei tohiks olla migit õigust nõuda veel midagi lisaks tagatistele. Finantsasutustele tuleb päitsed pähe panna, reeglid vajavad korrastamist. Eesti peab hakkama ükskord muutuma õigusriigiks, kus sõnad "õigus" ja "õiglus" ei oleks vastandid.
Korrastamist vajab ka üüriturg. Eelkõige seadusandluse kaudu. Pole saladus - paljud võtsid eluasemelaenu just seetõttu, et üürimine on muudetud siin riigis väga tülikaks ning seadusega vähe reguleerituks. Üürilevõtja vajab paremaid lepingulisi garantiisid. Pole normaalne, et reaalsuses üle 1 aastaseid üürilepinguid ei sõlmita. Milline lastega pere tahab iga 1 aasta tagant kogu oma krempliga ühest kohast teise kolida? Loomulikult osteti pigem kodu laenuga. Pole vahet, kas seda tehti buumi ajal või mitte - elamispinda oli paljudel vaja.
Veel eraldi probleem on riigivõimu käitumine ühepäevaliblikana. Kui mõned aastad tagasi ikka otsustati kompenseerida teatud osa laenuintressist, siis nii ka olgu. Mis riik see on, kus ühel päeval seadus tehakse ning järgmisel juba nullitakse? Kes on see seadusandja, kes nii saamatult seadusi vorbib? Milline saab olla inimese usaldus taolise riigi suhtes? Mille alusel siis kodanik oma otsuseid peab tegema, kui ta ei või kunagi kindel olla, et kogu süsteem jälle pea peale ei pöörata? Peaministri hiljutine väide, nagu oleks osadele inimestele kompenseeritud intresse rohke spekulatiivse kinnisvara eest on pehmelt öeldes rumal otsitud põhjus. Maksu- ja tolliamet kontrollib ju pidevalt andmeid ja nii nagu seaduses kirjas, tehakse intressisoodustusi vaid siis, kui soodustuse saaja ise laenuga ostetud korteris või majas elab. Mitme eluaseme laenu intresside üheaegne kompenseerimine on seadusega välistatud, samuti ei võimalda seda piirmäär 50000 kr.
Agnes Kallit
22.09.09 11:07
Tööd tehes olen harjutanud end Vikerraadiot kuulama. Et miks? Mul see harjumus, et kui mulle mõni inimene meeldib, siis ma tahan ka selliseks saada ja siis ma hiilin, mida ta kuulab ja mida vaatab ja. Mu eelmise töökoha juht kuulas sõites Vikerraadiot nii et ta ei kuulnud üldse kui midagi rääkida jälle tahtsin. Pidin Vikerraadioga konkureerima, jube raske :D.
Algul tundus nii aeglane see Vikerraadio. Aga ma tean et tuleb ennast juhtida siis ja ka aeglasemale käigule end sundida. Ja siis tundusid imelikud seal olevad lastesaated ja penskarite õnnesoovid ja. Aga juhtisin jälle ennast, et tegelikult on see hariv, saan teada, mida inimesed kuulavad. Viker ju ikkagi, kõikidele. Nagu see mida jälle üks juht mulle õpetas et tark on lugeda ära ikkagi need raamatud mida kõik on lugenud, muidu ma ei saa aru kildudest ja ütlemistest mida keegi ütleb ja mõtleb. Siis avastasin et hakkan inimesi mõistma kui loen ja kuulan ja vaatan seda mida nad.
Eile oli Reporteritunni kordus õhtul, siiani ma olen ju hoomikusi saateid harjunud kuulama, sellest tahtsingi teg rääkida. Et valimiseelne aeg, siis huvitav kuidas kohalikud poliitikud oma kodukoha arengut arutavad. Ma ju sattusin kunagi, mind satutati, sest oli vaja kedagi satutada, omavalitsuste hääleks, sealt pärit see huvi. Eile oli Pärnu teema. Üks poliitik rääkis kuidas tema siiani oli ikka arvanud et meri ja ooperimaja on need mis külalisi Pärnusse tõmbab, keegi sakslane aga olevat öelnud, et vana puitarhitektuur hoopis, pärast seda ta hakanud ise ka nii arvama. Ikka on pärnakad, näe, nagu tuulelipud. Kergeusklikud :D. Koostööaltid ka, saate lõpuks olid kõik 3 mees ja 1 naine täiesti ühel meelel kõikides küsimustes. Huvitav.
Pärisõhtul oli ilma sõnadeta laulude saade, kus keegi Oleg, helilooja, andis oma uue plaadi välja ja soovitas eelviimast laulu, mille pealkiri on "Vundamentaalne", mis tähendavat et lõpuks jõuavad kõik inimesed ikka ühele ja samale tarkusele, et tõelist õnne saab tunda vaid armastusest ligimese vastu.
11:27
11:42
Aa, jah, meelde tuli, nad jõudsid ühisele arusaamisele, et linna erinevad osad on vaja siduda nii, et külaline leiaks kergesti tee ühest kohast teise. Ise mõtlesin, et kogu universumis peaks see nii korraldatud olema. See jälle mu 2,5 tehnikumi lõpetanud (tehnikum on veneaegne rakenduslik kõrgkool, kus koolitatati juhte, kes hakkavad kohe oma erialal tööle, oskavad end rakendada - rakendiks, hobuseks) isa vedurihüüd - KUI TEEME JUBA 1000 TAIME, SIIS TEEME JUBA 10 000 TAIME, SEST 0 POLE NUMBER.
Robert Väli
Oli jah, selline hüüdlause. Ausalt öeldes polnud see korrektne ei buumi ajal ega ka mitte nüüd. Tõsi, see oleks ehk toiminud juhul kui varaväärtus tõuseb katkematult 100% aastas, aga ei muidu.
Sest nagu klassikud ütlevad: vaadake puid, eks need kasva kõikse aeg taeva poole, aga olete te näinud mõnda puud mis oleks kasvanud taevasse?
*
Et üürides maksaks justkui vöörale, samas ostes korteri laenu abil, siis vöörale maksmist justkui poleks?
Vaatame numbreid:
võtame suvaliselst kinnisvaraportaalist näitena ühe Lasnamäe 2-toalise korteri, märgusõnaga renoveeritud.
Pakkumisi on 56
hinna poolest keskmise (mediaan) küsitakse 750'000 kr.
Kuulutuse all olev laenukalkulaator annab vaikimisi järgmised numbrid:
Intres: 7% aastas
Omafinantseering: 30% = 225'000.-
Laenu pikkus: 20 aastat
Kuumakse: 4070,32 kr
Niisiis: kõige pealt peab sul olema 225'000 "käšši". Kas on? Kui ei ole, siis pead juba isa-ema korteri lisatagatiseks andma ilmselt. Näiteks. Aga oletame, et on.
Intres 7% tähendab seda, et 20 aasta jooksul maksad neid pangale ca 451'000.
225 tuhat panid ise mängu, pangalt võtsid 525 tuhat ja tagasi maksad ca 976 tuhat krooni.
Esimestel kuul maksad oma ca 4000-st kuumaksest põhiosana 1000 kr ja intressidena 3000 kr!
Alles 120-l kuul on sinu põhiosa makse ja intressimaskse enamvähem võrdsed - ca 2000.- kr kumbki.
Selle 120 kuu jooksul oled intresse maksnud 314'000 kr, so ca 2616kr/kuu kohta keskmiselt.
Esimese 60 kuu jooksul maksad intresse 172'000 ehk ca 2866.- kr kuu kohta keskmiselt.
Ja nüüd vaatame palju sama korteri üürimine maksab ... samas portaalis samaväärne korter 2500 kr/kuus!
Niisiis üürides maksad sa võõrale 2500 kr/kuus, laenuga ostes ... ütleme keskelt läbi samapalju ja tiba rohkem. Tõsi ... laenuperioodi teisel poolel on suhe üürimise kahjuks, kui nii võtta.
AGA!!! küsimus lisaks ostule/üürimisele on veel see, et mida sa ise oled ja ise teed.
Siiani saime üldjoontes elatud nii, et valisime töökoha kodukoha järgi, nüüd vist enam nii ei saa. Ega mujal ilmas pole eriti kunagi saanud.
Seega tuleb eeldada liikuvamat eluviisi, kui tahad elus püsida. Nüüd aga tuleb mängu üks asjaolu: töö lõppes ära, pean linna vahetama ja see polegi väga raske, aga kuskil seal vanas elupaigas on mul üks vara, mis tahab müümist ja see ei kipu teps mitte nii kiiresti minema kui sooviks ...
*
Mõni aeg tagasi oli Ärilehes (http://www.arileht.ee/?artikkel=432151) lugeda statistikat, et meil on lausa 88%-l leibkondadest enda omanduses olev eluase, millega olema kõrgeimal kohal Euroopas.
Samas rikkas Šveitsis on miskipärast üürnikke 70% ja omanikke 30%. Saksamaal on üürnikke 60%, skandinaavias 40%.
Miks nemad ei karda "maksta vöörale"? Või äkki oskavad majanduslikult möelda?
Robert Väli
Kui meie elu peakski seda rada minema, et hakkame elukohta töökoha järgi vaatama, siis muutub ka üürimine aina hädavajalikumaks.
siin aga oleme järgmise probleemi ees - meil elamispindade üüriturgu kui sellist pole olemaski.
Tähendab, midagi justkui on aga ...
Proovige leida üüripinda pikemaks kui aasta! Kunagi pidin ise 1 aastaks üürima, siis tähtaaeg polnud probleemiks, kuid probleemiks olid väikesed lapsed! neid ei tohtinud olla ja hoidku jumal kui veel mõni koduloom peaks olema!
Kuskil kaugel maal nägin kord korrusmajade kvartali juures kuulutust stiilis. Kui üürid täna korteri saad 1 aasta jooksul internetiühenduse tasuta, kommunaalkulusid ei pea maksma 3 kuud ... mis iganes.
Proovi sa meil sellist kuulutust leida!
Kuigi, äripindade puhul on sellist asja näha juba küll ja veel. Mõni firma olevat ka tasuta büroopinna saanud, sest ta on ainsam terves suures hoones - tädab valvuri rolli ka.
Sõnaga, teemas, mis ja kuidas võlglastega teha, siis võib-olla pankrotijuttudele oleks alternatiiviks mingite trustide teke kes suuremas koguses elupindasid omavad?
Inimesed ei muutu mitte kodututeks vaid üürnikes.
Sellel on omad raskused, killustunult, igas majas korterikaupa üüripindu omada on ebarentaabel, kuid kuidagi selline protsess alata võiks. Või õigemini: peaks algama.
*
Kes on süüdi, kas laenuandja või võtja?
No ei saa laenuvõtjat süütuks pidada.
Samas ka laenuandjat mitte.
Kuhu jäid buumi ajal kõiksugu normatiivide jälgimine pankade poolt, millega ennem buumi lenuvõtjaid "peedistati" - omafinantseeringu määr, laenu teenindamiseks vajalik kuumakse ja leibkonna netosissetuleks jne jne
Olid ajad kus pangakontoris mingit rutiinset toimingut tehes ei olnud võimalik ilma uue krediitkaardita lahkuda?!
Noh ... ei saa öelda, et just vägisi oleks pähe määritud, aga paganama raske oli ka "ei" öelda.
*
Arvatavasti on pangad oma vitsad juba kätte saanud. Ja saavad veelgi.
Laenuvõtjad samamoodi.
*
Mismoodi olukorrast välja tulla?
Kasutada jutuks olnud nö ameerika stiili, et viid võtmed panka ja oled murest prii ... ma pole kindel, et asi nii lihtne on kui sellistes lühiretseptides juttu on. seda esiteks.
Kui see ka võimalik oleks, siis kas kannatajaks pole korralikud laenutagastajad?
Eraisikupankrott tundub olevat keerulisem kui esmapilgul näib.
Mind huvitaks termini "pankrotikaitse" lahtiseletamine kellegi poolt. Kuulda on, et seda välismaal ühe kui teise ettevõtte puhul kasutatakse. On see sama, mis saneerimine?
ja kuidas on sama asjaga eraisiku kontekstis?
*
Paljude hädasolijate probleem pole mitte niivõrd selles, et tahetakski pankrott välja kuulutada vaid soovitakse nö pankrotikaitset.
Kui võlausaldajaid on mitu, siis igaüks eraldivõetuna soovib oma osa kohe või võimalikult kiiresti kätte saada. Kodanik võlgnik aga pole sugugi päris rahatu, ta on lihtsalt välja arvutanud, et olemasoleva sissetulekuga kataks ta oma kohustused näiteks 1 aasta jooksul ära, lihtsalt keegi ei saa korraga ja kõike. Viimane oli kuskilt netifoorumist leitud näide.
Ehk too konkreetne kodanik vajab kellegi kolmanda kohalolu, kes vahendaks teda ja võlausaldajaid.
Silja Valdner
Aimur Lensu
Mäletan enda laenu sain SEB-st siis, kui oli kampaania 500 krooni kohe kätte, kui me ei anna teile soodsamat laenu, kui teised. Siis ei öeldud seda ka, et laenupuhkus on vaid sõnakõlks, kuna intresse maksad ikka. Mainiti vaid 1.aasta on puhkus.Ja siis kui sain laenu siis arvutus näitas, et kuumakse tuleb 1170.- Mis mulle sobis. Ei mainitud seda riski, et euribor on paha asi mis võib tõsta seda kuumakset? Minu kuumakse tegi 3.aasta pärast tõusu 1800.- peale.
Tehakse ka ju tulevikuhinnang mis näitas, et minu vara väärtus tõuseb mitte ei lange?Nii, et kui mingi jama on saan müües võlast priiks?
See hetk tundus see laenamine õige otsus olema.
Ja nüüd olen vaid mina süüdi, et laenasin.
Samas ju loogiliselt on laenu andmine ja laenamine risk... aga miks seda riski pean vaid mina, laenaja kandma?
Leian, et riik peaks ikka siin kohal oma sõna ka lausuma.
Kert Tamm
See kui nüüd tagantjärele 'pahadele kapitalistidele' kott pähe tõmmata ei ole ka päris õige. Võlg on võõra oma. Häid lahendusi minul loomulikult välja pakkuda ei ole. Võibolla on tõesti lahendus eraisiku pankroti lihtsustamine, samas ei tohi seda ka liiga lihtsaks teha. See peab olema valus, et see ei saaks uueks 'elustiiliks', et laenad hunniku, elad mõned aastad mõnusalt ja siis väike pankrott, aasta pärast võlast prii ning uut laenu omale skeemitama.
Tulevikku vaadates peaks ilmselt kindlustama, et riskid oleksid paremini jagatud. Jah - loomulikult tähendab see seda, et inimene peab panema välja suurema omafinantseeringu ja raha laenata on kallim aga samas, kas laenamine peaksgi olema kerge ?
Praeguste hädaliste osas - mis muud ma oskan soovida kui vastupidavust ja avaldada lootust, et inimesed raskes olukorras kuidagi suudavad vastu pidada. Oleks tore, kui ühiskond suudaks neid, kes hammasrataste vahele jäänud natukene rohkem toetada, aga ega riigilgi raha puuotsas ei kasva. Riik saab ringi jagada ainult niipalju kui ta suudab maksudest kokku korjata, sest laenu najal elamise vastu räägivad üsnagi teravalt värsked kogemused möödasaanud buumiajast. Ega riik ei ole ju mingi imeloom kellele samad looduseadused ei kehti, mis võlgadesse mattunud peresid kummitavad.
Mihkel Lember