Analüüs: Kes hakkab Eestit valitsema aasta pärast?

Suhteliselt vaikne periood poliitikas saab läbi uue kooliaasta saabumisega, kui valitsuses käivad tuliseimad vaidlused järgmise aasta riigieelarve üle. Hiljemalt 30. septembriks peab see jõudma riigikogu liikmete töölaudadele. Siiski on riigieelarvega seotud vaidlused üksnes valimiskampaania eelmäng ega kujune valimiste keskseks teemaks.

Kuid nagu ütleb poliitika-analüütik Agu Uudelepp, siis juba praegu püüavad poliitikud meedias kehtestada oma teemat, millest järgmistel valimistel nende arvates rääkima peaks. „Loodetakse, et valimised võidab see, kes surub oma mängu peale ja suudab defineerida  valimiste peateema,” arvab Uudelepp.

Kahtlemata on need teemad seotud ennekõike tööpuuduse vähendamisega. Kuid vaikselt, ent järjekindlalt kujuneb ka haridusest, täpsemalt koolide säilimisest poliitiline võitlustanner. Tõenäoliselt vaieldakse ka järgmiste valimiste eel haldusreformiga seotud teemadel. 

Ka ei maksa unustada tuleva aasta alguses saabuvat suursündmust, mis toob Eestis tõenäoliselt kasutusele euro. Kui juhtub, et inimestel tuleb seejuures alla neelata hiiliv hinnatõus, on see magus töövõit ennekõike Keskerakonnale, kes pole euro puhul erilist entusiasmi üles näidanud.

Ennekõike kujuneb eelolevast riigikogu valmiskampaaniast klassikaline opositsiooni-koalitsiooni vastandumisetendus, milles Keskerakond üritab tühisena näidata kõiki praeguse koalitsiooni töövõite ja koalitsioon peab tõestama, kui head tööd nad teinud on. Keskerakond on Ansipi valitsust tümitades olnud järjekindel. Pole ka põhjust kahelda, et rahulolematuse õhutamine jätkub.

Seega on oodata taas Reformierakonna ja Keskerakonna vahelist sõnasõda, mis ennekõike meenutab 2007. aasta kevadel toimunud parlamendivalimisi. Kuna siis mindi valimistele aga koalitsioonikaaslastena, oldi toona ka veidi vaoshoitumad. Sedapuhku pole Keskerakonnal midagi kaotada ja mida mustemates toonides suudetakse majandusolukorda ja riigis toimuvat näidata, seda võimsam on partei valmistulemus. Samasugune oli Keskerakonna ja Reformierakonna vastandumine ka mullu, kohalike omavalitsuste valimiste ajal.

Priit Toobali, Keskerakonna peasekretäri sõnul läheb erakond valimistele sooviga ületada 2007. aasta valmistulemus: 29 kohta ja ligi 144 000 häält. „Ma väga loodan, et pärast 2011. aasta märtsivalimisi luuakse maailmavaateline koalitsioon, kuhu kuuluvad vasaktsentristliku maailmavaatega parteid – erakonnad, kellele läheb korda inimene ja tema igapäevane käekäik ja eluolu,” räägib Toobal.

Seega vähemasti esialgu näeb Keskerakond oma tulevast koalitsioonipartnerit Rahvaliidus ja sotsiaaldemokraatides, kellega üheskoos loodetakse Toobali kõnepruuki kasutades „tänasest Ansipi supist välja tulla”.

Kuid mis see „Ansipi supp” õigupoolest on? Eestis on praegu iga kümnes inimene töötu. Seega ootab üle 100 000 inimese selget plaani, kuidas nende elu saaks paremaks muutuda. See on niivõrd suur mass, et ükski erakond ei saa nende huvisid arvestamata jätta. Niisiis on eelseisvate valimiste lakmuspaberiks see, kes ja kuidas on suutnud ja suudab tööpuudust ohjeldada.

Kui praegune valitsus seda ei suuda, tuleb Reformierakonnal mängida valimiskampaanias euro toomise edule ja riigijuhtimise stabiilsusele. Nagu eespool märgitud, ei pruugi euro saabumine siiski Reformierakonna kasuks toimida, sest kõik eurole üleminekuga seotud muudatused jäävad täpselt valimiskampaania aega. Tõenäoliselt ümardatakse kusagil hindu ülespoole, kusagil ei saa piisavalt kähku eurokupüüre kätte, kusagil tekib raha vahetamisega segadus.

Seega on Savisaarel head eeldused valimised võita ja Ansipi 2007. aastal kogutud 22 540 häält üle lüüa. Kuid kas sellest piisab ka peaministritoolile pääsemiseks? Tõenäoliselt saab eelolevatel valimistel otsustavaks, kas parlamenti pääseb neli või viis erakonda. Kui neli, mis tähendaks Rahvaliidu ja roheliste väljajäämist, saab otsustavaks see, kas sotsidel ja Keskerakonnal õnnestub kahepeale saada vähemalt 51 mandaati. Kui ei, tähendaks see Ansipi ja Laari valitsuse püsima jäämist. Sest nagu ütleb Laar: „Me ei tee saladust sellest, et meie selge eelistus ja usk on, et praegused koalitsioonierakonnad on suutelised kahe peale saavutama valimistel parlamendis enamuse.”

Tööpuuduse määr otsustab

Ennekõike sõltub järgmise peaministri nimi Tallinnas Keskerakonnaga leivad ühte kappi pannud sotside valimistulemusest. Sotside kampaania retoorika tüürib tõenäoliselt Keskerakonna omaga samas suunas. Kuid tõenäoliselt sõimatakse praegust valitsust rafineeritumalt – pigem rõhutakse süvenevale sotsiaalsele lõhele, sellele, kuidas valitsus on uue töölepinguseaduse vastuvõtmisega tööinimestele liiga teinud. Kuid sarnaselt IRL-iga võib ka sotside seas aeg-ajalt täheldada juhtpoliitikute omavahelisi tülisid.

Selle talve hakul rikkus sotside esimehe Jüri Pihli poolt kaitsepolitseile esitatud palve uurida Ansipi, Rein Langi ja Urmas Paeti riigivastaseid kuritegusid erakonna suhteid nii, et partei juhtide seas on seniajani inimesi, kes koridoris kohtudes üksteist enam ei teretagi. Samal ajal usub Agu Uudelepp, et kui sotsid leiavad julgust öelda, et nad on sinikraede erakond, võivad nad päris hea tulemuse saavutada. „Kui nad jäävadki põhimõt-teliselt selliseks, et tahavad ainult vasakintellektuaalide hääli saada, siis neid ei ole Eestis rohkem kui kümne riigikogu koha jagu,” hoiatab analüütik. Sotside kümne mandaadiga luhtuvad aga Keskerakonna lootused valitsus kokku panna.

Sisetülidest on kõvasti räsida saanud ka IRL-i poliitikute suhted. Ometi ei takista see erakonna juhti tegemast avaldusi, et IRL soovib valimised võita ja saada tuleval kevadel parlamendis vähemalt 30 kohta. See võib olla muidugi Mart Laari helesinine unistus. Pealegi on IRL-i esimees Mart Laar ühtaegu nii erakonna õnn kui ka õnnetus. Laar tagab erakonnale selle, et stabiilselt saadakse valimistel alati täis kümme kuni kaks-kümmend mandaati, kuid paraku mõjub tema isik teatud valijagruppidele (eriti pensionäridele, aga ka maaelanikele ja venekeelsetele kodanikele) justkui punane rätik. Liiga sinimustvalge ilmavaade ei anna IRL-ile eeldusi saada kunagi üle 30 protsendi toetusest.

Laar küll lubas pärast möödunud sügisel toimunud kohalike omavalitsuste valimistel saadud kibedat kaotust, et hakkab tegelema ka venekeelse valijaskonnaga, kuid siiani pole edusamme märgata. Alles hiljuti ütles ka MK Estonija peatoimetaja Pavel Ivanov: venelased ei vihka Andrus Ansipit, nad vihkavad Mart Laari.

Ka räägib IRL-i edu kahjuks erakonna seesmine killustatus – vaatamata sellele, et erakonna liidrid on killustatust igati eitanud.

Seega on üsna kindel, et nädal vähem kui aasta pärast rebivad valimispäeval omavahel Keskerakond ja Reformierakond. Otsustavaks ei saa aga mitte euro, stabiilsus ega pea puuduv riigivõlg, millest Reformierakond teeb oma valimisloosungid, vaid tööpuudus. Täpsemalt küsimus, kas tööpuudust on suudetud ohjeldada ja uusi töökohti luua või mitte. Kui aasta pärast on töötus praegusega samal tasemel, siis on see vesi Keskerakonna ja sotside veskile.

Küsitluste järgi on Reformierakond ja Keskerakond enam-vähem ühes seisus: ERR-i tellitud Emori küsitluste kohaselt toetas 2009. aastal oravaparteid keskmiselt 28% valijaid ja Keskerakonda 30%. 2007. aasta veebruaris – kuu enne parlamendivalimisi – toetas oravaid 27% ja Keskerakonda 29% valijaid.

Kuigi parlamenti pääseda pole võimatu ka Rahvaliidul ja rohelistel, tundub valimiskünnise ületamine mõlema erakonna jaoks problemaatiline.

Rahvaliitu on räsinud Villu Reiljani ja Ester Tuiksoo suhtes algatatud kriminaalasjad. 2007. aasta riigikogu valimiste kampaaniat aitas Rahvaliidul läbi viia Agu Uudelepp. „Siis vedas tugev organisatsioon meedias sisuliselt surnuks tulistatud mainega erakonna üle künnise. Praegu seda enam teha ei õnnestuks ja kui midagi ei muutu, on Rahvaliit pärast järgmisi valimisi kadunud,” tõdeb Uudelepp.

Rohelised üritavad erakonda lõpuks moodustada – vähemasti Peeter Jalakas rabab selle nimel kõvasti ja ehitab organisatsiooni, mida senine eestkõneleja Marek Strandberg luua ei viitsinud. Kuid iseküsimus on, kas see rohelisi enam päästab.

Päästerõngaks võib osutuda hoopis Indrek Tarand, keda rohelised endale esinumbriks tahavad.

Kui rohelised aga valimiskünnist ei ületa, lähevad paljud hääled kaotsi, sest need jagatakse nelja erakonna – Reformierakonna, Keskerakonna, IRL-i ja sotside vahel. Peale selle lähevad jagamisele ka paljud Rahvaliidu toetajate hääled – sest vaevalt kõik neist erakonna eeldataval liitumisel sotsiaaldemokraatidega sotse valima hakkavad. 

Kui eeldada, et valimised võitnud erakond saab peaministrikoha, siis võib julgelt väita, et tulevane peaminister on kas Andrus Ansip või Edgar Savisaar. Ansipi võidu korral jätkaks praegune koalitsioon, seltskond, kus paljud persoonid küll üksteist ei salli, kuid mis kõigi kriitikute kiuste on vähemusvalitsusena edukalt riiki valitsenud.

Kuid äkki sünnib järgmisel aastal hoopis Keskerakonna ja IRL-i valitsus ning peaministriks tõuseb Mart Laar? Kuigi Laar on öelnud, et ainult Keskerakond on see, kellega IRL oma vaadetelt kokku ei sobi, võib tekkida kiusatus peaministri tooli pakkumise korral senised ütlemised unustada. Ka on IRL-is poliitikuid (enamasti Res Publica tiival), kel poleks Keskerakonna vastu midagi. Vastupidi – üks Res Publica strateege Indrek Raudne suhtleb Keskerakonnaga ja selle esimehe Edgar Savisaarega pidevalt.

Kuid IRL-i ja Keskerakonna koalitsiooni eelduseks oleks siiski korralik tüli IRL-i ja Reformierakonna vahel. Ka peab mõlemal erakonnal olema kindel tahe saata Reformierakond pärast aastatepikkust valitsuses olemist „puhkama”.

Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon pole eriti usutav – kuigi kahel parteil oleks valitsemiseks muljet avaldav hulk hääli. Kuid on ju Andrus Ansip deklareerinud, et tema Edgar Savisaarega ühes valitsuses pole, ja ilmselt valdavad samad tunded ka Savisaart. Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon oleks võimalik mõne teise Reformierakonna liidri puhul. Kuid selles osas on oravapartei pink lühike: on Ansip ja siis pikk tühi maa.