ANALÜÜS: Kas soome-ugri kuningas on koolmas?
Pisike test. Nimetage viis soome-ugri rahvast koos asualade pealinnadega. Saite hakkama? Nüüd nimetage igaühe tuntud tegelasi – kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid... Läheb nutuseks? Pole mõtet küsida bessermanide viimase CD või Kuramaal korraldatavate liivlaste päevade kohta. Lapsevanemad võivad võsukestelt uurida, kas koolis on räägitud karjalaste-ingerlaste saatusest või hantide-neenetsite Kazõmi sõjast Nõukogude võimu vastu. Tühjuse tajumine aga õnnelikuks ei tee.
Eriliseks saamine
Soomeugrilasi on 25 miljoni ringis, Kesk-Euroopa tasandikest Siberi tundrateni. Võiksime olla arvestatav jõud, kui meeled ja tegevus ühendada.
Eesti on väärikas seltskonnas paarkümmend aastat nautinud erilist rolli, sest suutsime ainukese soome-ugri rahvana end Nõukogude Liidust vabaks murda, edendame rahvuskultuuri nii keeles kui ka meeles.
Seda on eelkõige imetlenud soomeugrilased idas, kelle jaoks oleme senini eeskujuks, mõneti unelmate riigiks. Pea iga mari koolilaps oskab hõimukeelte puul näidata eesti keele asukohta ja Komi kolka memm on kuulnud laulupeost. Kohtusin fantastilise udmurdi kandleansambli liikmetega, kes ei unista Ameerikast ega Londonist, vaid Eestist, et näidata siin: ka nemad Udmurtias suudavad oma hoida. Unistusest rääkides olid neil silmad vees. Kas mäletate, kuidas esimest korda elus Soome sõbralt küllakutset ootasite? Sama tunne.
Idapoolsete soomeugrilastega ei ühenda meid ainult kauged juured, vaid ka märksa lähedasem punane minevik. Meist saadakse idas paremini aru kui Norra saamidest või ungarlastest. Kas aga meil, eestlastel, on ka kohustusi Vene soomeugrilaste ees?
Vaatame ajalukku. Soomlaste panust Eesti vabanemisse ei saa alahinnata. Nii vaimne kui ka materiaalne abi olid sõnulseletamatud juba siis, kui naabri ametlik poliitika veel Eesti okupeerimisest ei rääkinud. Tuhanded kontaktid vabalt mõtlevate inimestega, üle lahe sõidud, tsensuurita meedia ja kirjavara olid meie õhuauguks Euroopasse.
Praegu, kui Eestil läheb palju paremini kui hõimlastel idas, on meil kindlasti nende ees kohustusi. Eesti riigi rahaline toetus hõimuliikumisele on rahvaarvu järgi võttes suurem kui Soomes ja Ungaris. Võib uhkust tunda. Samal ajal ei toeta avalikkuse teadmised ega huvi neid ponnistusi.
Ju mäletame solvumist esimesi kordi välismaal käies, kui meid venelasteks peeti ja arvati, et Eesti rahvalaul on „Katjuša”? Aga kuidas kohtleme praegu idast tulnud soomeugrilasi? Hõimlased, eriti kui nad kannavad ajaloolise paratamatuse tõttu nime Vassiljev või Nikolajev, võivad rääkida hingepõhjani solvumisest, sest neid on Eestis peetud venelasteks. Kui lisada veel meie harimatus, soome-ugri rahvaste segiajamine, suutmatus isegi pealinnu nimetada, on hõimlaste arusaamatused kerged tekkima. Eks kirtsutame ka ise nina, kui Riiat taas Eesti pealinnaks peetakse.
Suurkujusid oodates
Oleme usku eestlastesse kui vägevatesse soome-ugri asja ajajatesse toitnud Lennart Meri filmide ja raamatutega, Kaljo Põllu väge täis graafikaga, Veljo Tormise loitsulike teostega. Aga kes on praegu eesti filmi ja kirjanduse Meri, kes kunsti Põllu, muusika Tormis, kelle värsked teosed vapustaks soomeugrilasi idas ja läänes?
Vaimuhiidude toel on üles kasvanud praegune Eesti hõimuasja ajajate tegus põlvkond, hulk keskeas fanaatikuid, tänu kellele liikumine edeneb. Paraku jääb Fenno-Ugria asutuse, hõimurahvaste programmi juhtide, riigikogu toetusgrupi ning teiste ponnistustest väheks, kui seda ei toeta üleriigiline haridus ja haritus, meediast rääkimata. Fenno-Ugria inimesed teavad rääkida hiigelvaevast, et pisikenegi hõimupäevi puudutav info kas või üht meediakanalit külastaks. Hõimlaste kirjanduse tõlkijad on saanud retsensioone vähem kui pooltele üllitistele.
Komis asuv soome-ugri infokeskus avas ammu oodatud internetisaidi www.fusee.tv, mis näitab hõimuelu videolõike. Midagi sellist tasuks oodata ka Eesti rahvusringhäälingult või vähemasti õhutada neid koostööle meil salvestatu levitamiseks. Aprillis loodi Sõktõvkaris soome-ugri ajakirjanike rahvusvaheline organisatsioon, kuhu on kaasatud ka ungarlased. Mida on Eestis tehtud liitumiseks?
Skandaalide surve
Praegu napib ideid ja saavutusi, mis hõimlasi meist positiivselt rääkima paneks, sest paljude eestlaste soomeugrilisus seisneb vaid Venemaale vastandumises. Eesti soome-ugri asi on avalikkusele viimasel ajal meelde jäänud just skandaalidega. Kas mäletate endise kultuuriministri Marimaal käimisest võrsunud pahandust? Või praeguse presidendi soome-ugri maailmakongressilt demonstratiivset lahkumist? Rääkimata festivalist Saranskis, kuhu meid pronksiöö järelmõjuna ei kutsutud, aga mille kohta hõimlased senini küsivad: miks te ei tulnud, kui isegi Soome president ja Ungari peaminister kohal olid?
Me ei suuda Vene riiklikule propagandamasinale vastu seista, piirdume silmast silma selgitustega. Paraku napib oma maa-ilmapildi kuulutamiseks nii vene keele oskust kui ka Eestis üllitatud venekeelset kirjavara alates ilukirjandusest ja lõpetades kas või kolmanda sektori tähtsusest kõnelevate edulugudega. Kuritegelikult kurb näide on meie kultuuri lipulaeva laulupeo internetikülg, kust venekeelne info on puudunud aastaid.
Samal ajal on Venemaa avastanud oma soomeugrilased kui võimaluse näidata maailmale, kuidas väikerahvastest hoolitakse. Potjomkinlike pidustuste taga pole näha tegelikku: emakeele kõnelejate osakaalu vähenemist ja emakeelsete klasside sulgemist. Kui sel taustal Eestist, Soomest ja Ungarist laekuv positiivne mõju Vene väikerahvastele väheneb, muudab see kitsamaks hõimlaste maailmapildi.
Tegin eksperimendi, küsides, kas ka rahata on võimalik midagi korda saata, näiteks inforuumis. Lõin paari kuu eest suhtluskeskkonnas Facebook grupi „How many Finno-Ugric people are there on Facebook?” ehk tõlkes „Kui palju soomeugrilasi on Facebookis?”. Ja oh ime – infovooga liitunuid on juba üle 700 inimese nii idast kui ka läänest. Kuna liikmete arv jõuab aasta lõpuks tuhandeteni, tasub kanali võimaluste kasutamist kaaluda.
Presidendi roll
Kindlasti on Eestis liikvel sadu ideid soome-ugri asja ajamiseks kriisi kiuste. Paraku on liikumine killustunud. Paljudes peades aga liigub mõte, et just president võiks asutada soome-ugri ümarlaua, kokku kutsuda hõimuelu edendajate eliidi: elukutselised soome-ugri asja ajajad, kultuuritegelased, filoloogid, hariduse edendajad, poliitikud, ärimehed, meedia. Et praegust olukorda analüüsida, Eesti rolli soome-ugri maailmas suurendada, koostööd edasi viia, innovatsiooniaastal innovatiivsete ideedega lagedale tulla.
Loomulikult on võimalik lasta asjadel minna nii, kuis nad lähevad, saata tasapisi venestuvad hõimlased pikalt ja loobuda oma juurte otsimisest-leidmisest. Aga milline on selle kurb tagajärg, võime näha paljude juurteta ja ajuloputust saanud eestimaalaste pealt.
Üheksa ettepanekut soome-ugri asja edendamiseks,
kuninga koolmise peatamiseks:
1. •• Koolides käsitleda enam soome-ugri teemat, eriti Venemaa hõimurahvaste osas. Iga pedagoogi algatus väärib kiitust. Kõigile soome-ugri filoloogidele kohustuslik praktika hõimlaste juures.
2. •• Koostada soome-ugri ent-süklopeedia. Alguses kas või internetis või masstiraaÏis taskuväljaandena. Anda välja soome-ugri elulugude raamat, samalaadne kui Eesti elulugude oma.
3. •• Rahvusringhääling vajab soome-ugri ilma kajastamise ja hõimlastealase teabe levitamise kava alates uudistest ja lõpetades kultuurisaadetega. Alustada parimate soome-ugri meediakajastuste tunnustamist.
4. •• Tallinn vajab 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnana jõulist soome-ugri temaatikat. Hõimlaste maailma Euroopa osana näitamine koos teise kultuuripealinna Turuga võib olla meie erijoon.
5. •• Aidata kaasa soome-ugri valitsusväliste erialaorganisatsioonide loomisele, õhutada ajakirjanike, pedagoogide, turismitegelaste, kolmanda sektori riigipiire ületavat koondumist.
6. •• Soome presidendi välja käidud Läänemere laulupeole anda ka saami, karjala, ingeri, isuri, vadja, vepsa ja liivi sisu. Maailmakongresside kõrvale tekitada soome-ugri EXPO, sportlastele soome-ugri MM.
7. •• Kasutada uut meediat, Facebooki, Orkutit, YouTube’i, Twitterit ja Skype’i, mis neelavad vähem raha kui kirjastamine, internetikülgede loomine ja telefonikõnede tegemine, kuid mille mõju on globaalsem.
8. •• Eesti rahvusmustrilised suveniirid saavutasid laulupeo ajal ennenägematu triumfi, nüüd on tootjatel aeg ostja huvi rahuldada laiema soome-ugri sümbolite pakkumisega.
9. •• Miks ei võiks Viljandi folk toimuda teemal „Soome-ugri rahvaste muusika”?
Rein Sikk on osalenud kolmel hõimurahvaste maailmakongressil.
Autor tänab mullusel maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis osalenuid – Jüri Valget, Arvo Valtonit, Õie Sarve, Jaak Prozest, Igor Tarot, Mihkel Volti, Mart Rannutit, Anne-Ly Reimaad, Ivi Eenmaad, Madis Järve, Üve Maloverjani, Olev Remsut, Andres Heinapuud ning emakeeleõpetajaid Kristi Tamme, Liivi Heinlat ja Raivo Riimi –, kelle teema-arendused olid kirjatöö sünnile suuresti abiks.